Eks ole, ratas või isegi vana auto võib ühele poole vedada, sa kohandad oma käitumist sellega liikudes - aga et sa ise, oma jalgade ja peaga, lihtsalt vead vasakule? Kui omast arust lähed otse, keerad kergelt vasakule poole ning alles kui omast arust pidevalt paremale poole hoiad, lähed otse?
Nii veider.
Kui ma ei teaks, et võiksin hoopis halvemini käia, oleks võibolla hirmutav.
Nüüd on lihtsalt veider ja naljakas. Naermapuhkemiseni naljakas.
Asi võib muidugi selles ka olla, et peavalu läks minema (otsus mitte teha mingeid pingutavaid asju tõi kaasa ka kehalise piina leevenemise - nii krdi raske ongi mitte teha, kui ei taha, ent see tasub ära!) ning ma olen kõige ja kõigi suhtes maailmas kohe 50 kraadi leebem, hellem ja üldiselt ka naeruhimulisem.
Muide, mul on kraadides mõõtmisega raskusi - ise ka ei tea, kas räägin temperatuurist või ringikraadidest. 50 kraadi on hea ebamäärane - igas mõõtkavas väga tuntav, aga mitte teise äärmusse viiv, irreaalne või ringi täis tegev.
Samas see teeb ettevaatlikuks - et ma ei pruugi ise arugi saada, et valus. Lihtsalt vastik on ning alles kui valu ära kaob, on täiesti ootamatult ning tohutult hea.
Siis saan aru, et enne oli valus.
Jaa, see on juba olnud =) Mitu korda. Mitmes asjas. Kõige mälestusväärsem lõppes Rongiga, aga muidu on ka nii olnud - saan aru, et oli valus, alles siis, kui valu lõppeb.
Enda valuga ära harjutamine ning sellega üsna funktsionaalsena edasi toimimine on ääretult ohtlik mäng,
Ja oleks siis millegagi kelkida! Noh, et olen nii vapper ning vastupidav, jee mina - ei, saan aru, et valu, alles siis, kui see möödas on.
Siis ei ole uhkust enda üle, on "miks ma jälle endaga nii tegin, kurat?!"
Mul ei ole millestki muust rääkida kui oma peavaludest ja haigusest selgesti. Aga no need koos "miks on X ja Y tegemata?"-ga haaravad mu ajust umbes 90% ja ülejäänu on poja homsed korvpallivõistlused ja sinna kaasvõetav toit.
Aa, ei. Umbes protsendi moodustab ka tähelepanek, et mu juuksed muutuvad jälle sirgemaks, ning mõtlus, kas tuleks vast keemilised lokid teha.
Sest lokilisus meeldib mulle!
 |
| Poole aasta vanused lokid =) No ma ei tee ise pilte, pean leppima sellega, mis ja millal teised teevad. Ruudu Rahumaru. |
Keemilised lokid on päris kallid ka.
Äkki päästab märja peaga magama minemine?
Nüüd, peale peapesu, aga ilma märja peaga magamist, on jälle kenasti lokkis.
Hmmm ...
Oh, üks eluseik on veel rääkimisevalmis!
Olin ema sünnipäeval. Minu õde ajas seal veidi punast veini Tütarlapse vihiku viimasele lehele ja pärast paari Verise Pühapäeva teemalist nalja ning vihikukuivatust tuli artueluks, kust keegi üldse aru peaks saama, et see veiniplekk on. Üks soovitas väita, et vesivärvid, teine arvas, et värvide vesi ajaks ka asja ära, ja siis olin mina.
- Kui keegi küsiks, võiks ka öelda, et tädi tuli külla ja ajas sinna veini. Miks valetada, kui võib ka tõtt rääkida?
Jajah, tädi käib külas ja on nii purjus, et lagastab kõik veiniga ära, mhmh!
Mu soovitus ei läinud läbi, kuigi arvan, et keegi ei küsi iial selle pleki kohta midagi ja Tütarlapse paarist pillatud märkusest jäi mulje, et ta jagab mu arvamust.
Ent täiesti mööda mu jutt kõigist kohalviibijatest siiski ei läinud.
Päev hiljem kirjutasin pojale puudumistõendi käesolevaks päevaks, mil tal oli peavalu (ja ma olen väga mõistev teiste peavalude suhtes), öeldes seal ühtlasi, et ta ilmselt enne neljapäeva kooli ei tule. (Sest meil oli plaanis Lõunalinna väisata koos.)
Nojah, ja siis sain uuesti haigusega vastu vahtimist. Nii et kaugesse linna me ei läinud ning Poeglaps läks järgmisel päeval hoopis kooli.
Kui olin öelnud, et tegelt kirjutasin talle puudumistõendi neljapäevani, jäime korraks mõtlema, mida koolis öelda.
"Noh, võib öelda, nagu asi oli," alustasin ma, mõeldes mingi rangelt tõele vastava, kuid vale muljet loova sõnastuse peale, kuid poeg naeratas säravalt ning sõnas: "Jaa, et me plaanisime reisima minna, aga siis ikka ei läinud,"ja ma olin täiesti tummaks löödud sellest, et muidugi.
Võib ju ka tõtt-tõtt rääkida, mitte ainult tehniliselt võttes tõtt!
Miks valetada, kui võib ka tõtt rääkida?
Ma saan veel aru olukordadest, kus tõe rääkimine tooks kaasa mingi olulise jama - aga kui ei too? Ja krt, mina ise lähen samuti automaatselt ebatõe teed, kui end ei valva!
Pffff.
MIKS?!
Vahel juhtub ka nii, et valetad (hämad) midagi ning kõigile kuulajaile tundub lugu loogiline. Aga kui otsustad puhtsüdamlikult kõik ära rääkida siis kahtlustatakse teab milles ja ei usu keegi.
VastaKustutaInimesed usuvad või mitte usuvad ilmselt ka mingite oma veendumuste baasil. Seepärast tundub ka mulle, et mõistlikum on ära rääkida nii nagu asi on.
Nii tore, et keegi muga nõus ka on =)
VastaKustutaIlmselt see nn Õige vastuse andmise vajadus pärineb kuskilt lapsepõlvest või sellest, et detailsemat vastust ei taha anda. Ja sageli võib tõe väljendamine uskumatuna tunduda, siis on valetamine või vastuse andmisest keeldumine kergema vastupanu teed minemine, et mitte selgitada. Eks neid põhjuseid on veel lademeis. Ma isiklikult lähtun sisetundest. Automaatset suundumust pole. Ja pealegi ei pea tõe rääkimise puhul meeles pidama neid nn valesid vastuseid. Ja eks ole Kuulaja valik, kas ta usub öeldut või mitte.
VastaKustutaMul lapsed on väga seda meelt, et koolis tuleb anda ainult Õigeid vastuseid. Suure Õ tähega. Ehk siis mitte sisult õigeid, aga "sobivad ja üldse selliseid, mida Õpetaja ootavad".
VastaKustutaMa olen - vähemalt osalt sinult saadud mõttekäikude tulemusel - ka seda meelt, et lapsi võib koolist ära võtta ükskõik mis põhjusel ja väga vabalt. Aga seda haridusasutusele endale ametlikus vormi ütlema ei ole ma küll valmis. Kirjutan e-kooli "laps oli kodus, sest mina lubasin" - krt teab, mis seepeale saab. Äkki panevad mulle kahe? Ei ei, nii ikka ei saa.
Ma panen "kodused põhjused" sinna.
VastaKustutaJa "tervislikud põhjused", kui on tunne, et lapse tervisele on kasulik enda välja magada nt. Või et vaimse tervise jaoks on hea tal kodus olla ühe päeva.
eee ... natu hilja vastatud sellele kommentaarile? No aega mai lugenud enne!