Haigusemõjud

Juba mitmendat päeva on unenägudest meeles rohkem kui vaid killukesed tunnet.
Ilmselt asi selles, et olen haige ja palavikuga elavad unenäod mu peas eredamalt ja tugevamalt, ent ikkagi lahe.
Teemad on ka mõnusad: näiteks nägin varem hästi palju oma Karksi kodu unes. Nagu häääääääääästi palju ja need olid sellised närvilised uned pea alati. Ilmajäämise ja märkamatuna püsimise omad.
Nüüd pole juba kaua näinud, ent mõne päeva eest jälle. Mul oli see maja oma omanduses, aga tuli kuskile teise kohta viia. Me sõitsime mööda jõge sellega ning üritasin teda paigutada ühe kiriku varemetega (meenutas väga Tartu Toomkirikut) kokku sulama ja suht tuli välja ka. Maja üha kasvas selle sobitamisega, võlvkaared ja puha, ning olin üpris rahul.

Praegu nägin unes, kuidas üritasin koos nelja jaapanlasega kuskil Jaapani raudteejaamas koha peal valmistatavate küpsiste müügikohta teha. Tohutult erinevaid jamasid, vähemalt kaks korda ütles üks jaapanlane mulle, et ah, ostame kala ja riisi ja kuradile, teeme seda. Aga niipea, kui me testiks küpsiseid müüsime, olid sabad leti ees ja ma jonnakalt ajasin küpsiseasja edasi.

Seda und, kuidas ütlesin oma (tegelikult surnud) vanaemale tõtt näkku, armastasin samuti. Tunne oli täpselt nagu päriselus: ei karda midagi, mind on võimatu haavata!
On nii kahju kogu sellest ajast, kui olin kurb haavatav ühik, kes püüdis sobituda ja ei suutnud. Nagu ... miks, miks ma ei näinud, et viga ei pruugi olla minus?! Miks ma ei taibanud torm olla juba palju varem?!
Kuigi vanaema puhul suht mõistsin, et tema näeb vildakalt =) Mida ma aga ei mõistnud, oli, et isegi kui ta õigesti näinuks, ei olnud minu asi ta heakskiitu ära teenida. Talle ei meeldi? Tema probleem, mitte minu oma.

Ainus asi, milles tõesti teistele tuginesin, oli raha. Ja mul oli tunne, et kui keegi mind natukenegi rahaliselt toetab (muide, too vanaema ei teinud seda), ongi tal õigus minu väärtust määrata. Et phmt on nad nagu mu ülemused ja nende otsus paikapanev.
Alles nüüd on mul see ka kama. Ütlesin boonusisale, kes üritas panna mind end süüdi tundma riigilt laekuva lastetoetuse pärast, et kui mu tütrel oleks muidu vähegi jama, ma ju toetaks. Aga kui tal ei ole, kui tema tuntavalt ei võidaks, too boonusisa tuntavalt ei võidaks, mu ema tuntavalt ei võidaks, ainult mina kaotaks, mis krdi MÕTE sel poole lastetoetuse neile äraandmisel siis on?!
Ning samas - sellist ideed ei oleks mulle pähe tulnud varem. Kes vähegi mind rahaliselt toetas (ma elan boonusisa korteris ja ta maksab enamiku arveid jätkuvalt), oli must üle ja tema arvamus luges maailmapalju. Alati püüdsin teha nii, et neil hea oleks.

Ja siis olin IKKA isekas, kui end tapsin. Nagu - ma ei saa aru. Tegin end teiste järgi niivõrd ümber, kui suutsin. Ei näinud muud väljapääsu sest ootuste puntrast, kuhu end mässinud olin, kui surra - ja IKKA olin isekas paljude meelest?
Siiamaani panen seda mõtet pahaks.
Mu probleem oli täpselt vastupidine. Rebisin end maailma meeleheaks tükkideks, väikesteks valusateks ribadeks, endale armu andmata. Ja maailm - maailmal ei saanud küll.
Muuhulgas pidas mind järjekindlalt, ka kõige hullemas seisus olevana, isekaks.
Hah!

Aga kõik need sujuvalt rõõmsate unenägude järel tulnud sünged mõtted ja eelmise postituse armastusekriisi mu elus saab panna selle arvele, et haige. Niigi pidasin kaua ja hästi vastu, tühine 37.2 on väike tasu selle eest maksta.
Homme on jälle uus päev, mil ma mitte kuradi midagi (peale selle ja selle ja selle) ei tee ning rahus haige olen. Jee mina!