Jälle hädaldan. Veidi

Keegi ei armasta mind.
Ei, ma tean, see ei ole tõsi, aga lihtsalt ei jaksa praegu nõuda armastust ja omal algatusel ei paista keegi pakkuvat. Pean (aeh) küsima. Oeh. Võibolla magama minema, nüüd kus poeg on võistlema saadetud. Miks, kurat, peavad tal võistlused nädalavahetusel olema?! Ainus aeg, mil saaksin hommikul magada! Miks, miks elu nii raske on?!

Rohkem enne kaitsmist midagi ei tee? Naaaa ... nojah, aga tegelt tasakesi nokitseda ju ikka võib? Kui ma tahan?
Aga keegi ei armasta mind selles linnas,
peale sülitab taevas, alt rögastab pinnas,
kogu aeg võitlemas, kogu aeg vinnas - 
just see on see, mis mind tapab.

Kunagi kirjutatud luuletus on kogu aeg meeles, kui pooliti meeldiks lihtsalt kerra tõmbuda ja lasta endale pai teha. Aga kuna kedagi pole, kes mulle lihtsalt pai teeks, kipun üha uuesti ja uuesti maailma paigast liigutama naiivses lootuses, et siis keegi märkab, siis saan pai!
Ei, see ei käi sedasi. Ent küsida on nii keeruline, nii vaevarikas!
Veel raskem, kui maailma paigalt liigutada. Kuigi praegu just seda teen: küsin niimoodi anonüümselt ja natuke ümbernurga - kuigi fb-s küsisin juba päris otse ja sealt tuleb ja jee.

Kes tegi, et sedasi väsinud olen? Ise tegin, ise ...
Kedagi pole sõimata ka, ise olin roolis.

Oh, armastage mind, armastage mind, armastage mind ...!
Lähen magama. Võibolla see aitab.

Tõepoolest, parem. Täiesti tundub juba teema minna poodi ja tuua kooki. Ja siis seda kooki süüa.
Ma muidugi olen nõudlik ja söön kolme sorti kooke (nõhk, rummikook, sipelgapesa-kook, lähevad ka kohupiimataskud, aga neid ma päris koogiks ei pea). Kui neid ei ole, ei söögi. Aga vähemalt rummikooki ikka peaks Selveris ka väga halbade juhuste omavahel kokku langedes olema.

Kui ma juba lähen, peaks apteegist ka läbi käima ja pakendid välja viima. Ei, ma tõesti ei tee ju midagi! Kes siis pakendite välja viimist ja nõude pesemist tegevuseks peab?!
Hea küll, ma TEEN midagi. Aga ma tahan seda! Minna välja ilma pakenditeta ja kablutada Selverisse ning siis mitte apteegist läbi käia oleks ju minu jõuressursi absurdne raiskamine!
Vat sedasi. Kui juba MIDAGI teen, teen teisi asju ka, sest nii on optimaalne. Mu arust nii ongi elu. Kas teistel siis on teistmoodi v?!
Selleks, et poodi minna, tuleb riidesse panna. Olgu, panen.

Riidessepanemisel olin ma juba selles toas, kus magan, nii et võtsin linad voodist ära, täna nagunii on ette nähtud pesemas käia ja linu vahetada. Siis läksin ja panin nad ka koos ühe pesukorvis olnud tekikotiga masinasse, sest nii palju linu tahab juba kindlalt omaette pesukorda.
Tegin umbes nii juba enne Rongigi. Optimaalsus, jõu ja aja raiskamisest hoidumine, üks tee, kolm, neli või viis asja. Mis kõik ei teegi nii?!?!
Kuidas nad jaksavad?!

Hapu maitse suus. Mitte enam metalliline, hapu jälle vahelduseks. Kas see on hea või halb märk? Igatahes said täna retseptiravimid otsa. Jälle arsti juurde aeg, ma ei ole ju terve, isegi kook maitseks sellisesse suhu pannes valesti.
Jee ma ei tee midagi =(
Aga kui ma natuke veisesinki enne söön, ehk saab ikka kooki ka?
***
Hämmastav, Selveris ei olnudki muud kui rummikooki. Isegi kohupiimataskuid polnud!
Rummikook it is then. Maitseb hea.
Ja õues oli ääretult ilus: lumi, päike, kuld.

See talv oli vist jaanuaris ära.
Lumine, külm ja vaikne,
vaikus all hangede,
vaikus peal teede,
vaikus me hinges ning
vaikus kehades.
Sammude ühtlane rütm radadel
lumekuhjade vahel,
helveste raputamine õlgadelt
enne tuppa astumist.

Nüüd on jälle kõik
vihmane, porine, lärmakas.
Mõtlen,
kas meil, kes me armastame talve,
kas meil, kes me hingame külma õhku
sisse
ning välja aurupilvi,
õnnelikud, et niimoodi saab,
pole lihtsalt ruumi
üldise lärmi sees
omaette olla?

Talv on meile
puhkuseaeg?