Kummaline tunne: ma hakkasin eelmist kahte postitust kahetsema. Mitte et nad VALED oleksid, aga oma emast hakkas rõvekahju.
Kaalusin isegi kustutamist, aga mõlemad said eraviisil antud tagasisidet ja tundub, et nad on inimestele midagi tähendanud. Kuidagi nõme oleks nüüd peita.
Ent olin täiesti unustanud, mis tunne on kahetseda. Varem oli see kogu aeg, aga enam eimitte.
Nüüd tuli.
Seda mootorit veel minus pole taastekkinud, mis paneks kahetsema enda pärast ("Oh poleks ma ometi sinna läinudki, poleks võidud mulle ka nii halvasti öelda ja teha, ma poleks nii haiget saanud!"), ent tunnet, et teisele haiget teha ei oleks vbla vaja olnud - jaa, see nüüd on.
Üheainsa päevaga saabus.
Ilmselt suurem annus AD-sid hakkas taas toimima ja ma enam ei ole nii vihane kogu aeg ja kõige peale.
Nüüd on mul kahju. Ma ei tahtnud mõista anda, et olen halvasti kasvatatud ja pähh-milline-elu. Tahtsin oma raskusi lahti kirjutada, ent kuidagi tuli süüdistamine ka sisse.
Palun vabandust.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Igasuguse eneseanalüüsi juures on täiesti võimatu oma suhteid teiste inimestega ja nende mõju lahata nii, et mingistki küljest süüdistamist ei oleks võimalik välja lugeda.
VastaKustutaEnamus inimesi teeb vigu sest nad ei oska sel hetkel teistmoodi. Kui see nüüd maha vaikida ja enesesse jätta, siis ongi tulemuseks ise olen süüdi, ise olen valesti auku kukkumine.
täh!
VastaKustutaPai!
VastaKustutaTähhhh!
VastaKustutaTeatavasti mõistab süüd Eesti Vabariigis ainult kohus. Meil kõigil on õigus sõnastada oma sees olevad tundeid, peegeldusi või tagajärg-seos-põhjused arutelusid. see on meie põhiseadusjärgne inimeseks olemise põhiõigus.
VastaKustutaKahjuks ei ole kõik tunded positiivsed ja Sinust on see väga kena, kui Sa vabandad, et see kellelegi asjassepuutuvale võib haiget teha. Kui SInu sees on ju kogu see valu. See ei ole väljamõedis või kellegi halvustamine. See pole ka kellegi pihta näpuga näitamine, pigem on see sisemuse ja seoste kirjleldamine.
Kogu selline kirjeldamine on erakordselt pingutust, julgust ja tugevust nõudev. Kuid ilma seda tegemata ei saa edasi minna. Minevikuga tuleb rahu teha. Rahu on sees siis, kui saad kajastada enda sees olevaid fakte ilma valuta, st muutud ühel hetkel nagu kõrvalseisjaks ja rääkides (või kirjutades) ei tee see enam haiget. Siis on minevikuga rahu tehtud. pikk tee käia, kuid ääretult vajalik selleks, et mitte selg ees tulevikku minna see koorem kaelas.
Loomulikult armastad Sa oma vanemaid ja suurepärane on seda sama kanali kaudu vahendada, millele eelnes vabastav sisemuse kirjleldamine. Vanemate ja laste vahel on tingimusteta armastus. Alati me ei teadvusta seda ja väljendame asendustegevuste või -sõnade kaudu, kuid me kõik armastame oma vanemaid ja meie vanematena oma lapsi. See on kõige igavikulisem, tugevam ja sgavam tunne, mida me tunda saame. Ja kes väidab, et see nii pole, siis ei ole ta seda endale teadvustanud.
Järgmiste kordadeni ja palju päikesepaistet!
tähhhhhhhhhh!
VastaKustuta