Nagu lubatud: rahast

Olgu, lubasin eraldi rahast rääkivat postitust. Ja mis lubatud, tuleb ära teha, ses suhtes ma olen suht punktuaalne ja hullun, kui inimesed lubavad, aga ei tee.
Mis oli muidugi üks põhjusi, miks kellelegi ei öelnud, et end tappa kavatsen. Ma ei tahtnud kellelegi lubada, et selle ära teen, tekkinuks kuidagi liiga suremasundiv olukord minu jaoks. Ei tahtnud situatsiooni, kus PEAN end ära tapma, et ennast austada.
Ja siis pärast said inimesed šokis olla, et misMÕTTES, ning mu peale vihased.

Jälle - ma siiamaani ei saa tegelikult aru, mida valesti tegin. Ma ju ütlesin igale poole ja 800 korda enne, et mul on halb?
Algul, pärast Rongi, võtsin kõik süüd ja jamad enda peale, sest mu meelest oli kõik nagunii alati minu viga ja mina ise kõige valem inimene. Pidi olema minu süü, kui aru ei saadud! Aga nüüd ikka juba konkreetselt imestan, et kuidas on võimalik, et polnud mingit üldist mõistmist, kui halb mul oli, kui suvi otsa praktiliselt ainult sellest rääkisingi?! Ma abi ei palunud, ent see oli ka ainus, mida EI teinud.
Hinge välja valamine igal tänavanurgal, kõigil kohtumistel, võrgupäevikus, skaibis? Tehtud.
Avalik nutmine? Oo, kui sageli tehtud.
Päriselukohtumised inimestega, kellega tavaliselt ei kohtu, ning ohjeldamatu jutt oma hädadest? Tehtud.
Kuidas ma veel saanuks näidata?!

Ei ole väga rahast jutt, vabandused =)
Ma ikka mõtlen Rongile tagasi, ent pärast sügisest avastust, et mitte mina üksi pole vaimselt vigane, enam ei mõtle peamiselt ennast süüdistades. Sest ma ütlesin, ütlesin ja ütlesin, kuidas mul on kohutavalt valus ja keegi ei teinud midagi.
Pärast oldi nördinud, et mina tegin.

Vähe nõme ei olnud v???? Ise ei võta midagi ette ja kui mina võtan, siis MINA teen valesti?!
Ma ei tea, minu olemuses ei ole oodata, et miski läheb ise paremaks, minu loomuses on midagi TEHA.
Hästi eluterve.
Välja arvatud, kui ei ole.
Aga olla minu peale vihane võtmes: "Ma ju ootasin, et ajaga läheb paremaks ja siis sina hoopis tapsid ennast?! MisMÕTTES?!" on hirmus imelik.
Krt, oleks siis teinud midagi! Ei! Ja see, et teine teeb, on hirmus ootamatu ja vale.

Olgu, raha. Sel teemal saab ka vihastada, pole mitte muretki. Vihastan täitsa vabalt! Kui see suurem AD-annus, mida nüüd taas võtma hakkasin, jälle toimima hakkab, ehk läheb paremaks. Seni on nagu on.

Vaata, ma käisin kas esimeses või teises klassis, kui sain sünnipäevakingituseks paki vildikaid. Kaheteistkümnese paki. Tollal päris suur asi, klassis paaril inimesel oli nii palju vildikaid ühes pakis ja uued ka ja oo.
Paar nädalat sain nendega kõike värvida (värvisin väga hoolikalt, see oli nii ilus joon, mille uued viltpliiatsid jätsid!), aga siis palus üks tüdruk meid - oktoobrilapsi - juhtivast pioneerirühmast mu vildikaid laenuks, et sünnpäevakaarti teha.
Ma andsin.
Aga vildikaid TAGASI ta enam ei toonud. Käisin küsimas - ema kodus päris, kus mu vildikad on, ja nõudis, et nii teeksin - ta oli andnud nad ühe teise tüdruku kätte (ütles mulle nime ka, aga seda enam ei mäleta) mulle edasi andmiseks.
Otsisin selle teise suure tüdruku üles, aga see ütles, et jaa, on küll, aga praegu pole kaasas.
Käisin veel mitu korda. Kunagi vildikaid ei saanud, küll aga muutus jutt "kohe saad vildikad tagasi"-st jutuks "mina ei tea mingitest vildikatest midagi!"-ks.
Meenutan, et olin kas 7 või 8-aastane.
Kui ema taas ja taas nõudlikult küsis, kus vildikad on, rääkisin ära. Ja minu aitamise asemel oli ta mu peale väga vihane, rääkis, kui kallid need olid ja et uut pakki ma kindlasti ei saa.
Hakkasin siis oma taskuraha kõrvale panema, et uued vildikad osta. 5 rubla, ütles ema. See tähendas kauem kui kuu aega kogumist. Aga ma ju ei teadnud ka, kus neid müüdi, mis värk, kus üldse poed asuvad - nii et kogusin 5 rubla kokku ja kui keegi mult raha ära ei võtnud, et viltpliiatseid osta, lõin kõik selle laiaks jäätise, pirukate, jäätisekokteilide ja gaseeritud vee peale (mis mulle isegi ei maitsenud väga, ent see tunne, et ma saan, kui tahan oli kuldne).

See ei ole mingi "appi, mul oli nii kole lapsepõlv!"-lugu, lihtsalt mu esimene mälestus teemal "raha on  mu perele tähtis".
Ja minule ei ole. Ma saan aru sellest, et mingi väärtuse saamiseks koguda, näha vaeva oma ihade taltsutamisega - ent kui sul on raha, kuid pole seda millegi konkreetse jaoks koguda, ma siiamaani löön ta laiaks lihtsalt seepärast, et võin.
Selle saamine, mida just praegu tahan, on kümnetes kordades rohkem väärt kui raha kuskil kogumiskarbis või pangas "igaks juhuks, äkki läheb kusagil vaja".

Aga selgelt mu lapsepõlveperele see ei ole (või olnud, osad liikmed on surnud) nii. See, et midagi sai odavalt, oli ostmisargument. See, et midagi sai tasuta, väga vaimustus. Kõike hoiti alles, tehti süüa mingi kuu aega külmkapis seisnud marineeritud kurgi vedelikku kaasates, sest toit ju! Ei tohi raisata! Mu vanaema ja isegi vanavanaema rõivaid on alles - mitte et keegi neid selga panna plaaniks, lihtsalt "igaks juhuks". Kogumiskasti läksid ikka viletsamad, aga korralikumaid ei tõusnud mu ema käsi sinna saatma.
Garaaž on TÄIS (päriselt, jalgratastele ja muruniidukile on vaevu ruumi ja seda, et autot võiks garaažis hoida, pole keegi vähemalt 15 aastat mõelnudki) erinevaid vanu asju. Mu boonusisa hoiab linnas, kus elan, üht garaažiboksi eraldi oma kasutuses lihtsalt selleks, et oleks, kuhu asju panna.
Ära ei saa anda, äkki läheb endal vaja ja siis oleks ju tasuta asi!!!

See oleks normaalsus, kui raha pole. Mul on ka titeasju kapis, juhuks kui veel ühe lapse saan.
See oligi minu normaalsus.
Nüüd kuid, kui mul ON natuke raha, konkreetselt NAUDIN seda, et võin sprottidest üle jäänud õli minema visata, mitte välja mõelda, kus toidus seda kasutada.
Aga kui sul tegelikult on raha? Vähe VEIDER pole v?!?!
Muide, kui mõelda, et see on haigus, on mul küll kergem. Tundub intuitiivselt loogiline. Et arvad, et raha ei ole, kunagi pole küllalt - ma ei tea, sama värk kui anoreksiaga äkki? Et eal pole piisavalt rikas ega piisavalt kõhn?!

Noh, jah.

Mis mus lõputut süütunnet tekitas: et kellegi peale kulus, oli mu peres halvaks hinnatud. See oli ka põhjus, miks mu ihale koera saada väga süngelt vaadati - koer ju SÖÖB! Kulutused, ainult kulutused mingi majandusliku kasuta! Paha!
Aga kui olnuks ainult selline ihnsus, ma saanuks aru. Kokkuhoidlikkus äärmuseni ning ega mina ju teadnud, palju varuraha kellelgi oli, võibolla tõesti polnudki teist üldse. Oleme vaesed, selge.

Aga kahjuks ma nägin ka seda, mida avalikkusele näidati. Kuidas pidudel olid lauad lookas, kuidas kuhugi külla minnes asju kaasa osteti, kuidas sündmustesse panustati - kasvõi näiteks matustesse, pulmakinkidesse, sünnipäevadeks mõeldusse.
Ja see kontrast oli põrmustav. Avalikkuse ees pidi olema rikas ja helde, omaette äärmuseni säästlik ja kõiki vanu kingapaare alleshoidvalt ning aukudega linu parandavalt, noh - ütleme otse välja - ihne.
Ei, see ei olnud ajastu Mil Midagi Ei Olnud Saada eripära. See kestis ja kestis ja kestab ositi siiamaani.
Ja mina võtsin selle omaks, sest see oli ainus reaalsus, mida tundsin.

Varjasin alati oma majanduslikku seisu, sest see oli ometi häbiasi, avalikult pidi ju olema rikas ja helde?
Ainult et kui minu puhul oli see reaalne vaesus, mis painas ja mida varjata, siis mu lapsepõlveperes oli ihnsus. Ma ei julgenud neilt raha küsida peale mitmeid noomitusi, sest mul oli ju ette nähtud ise hakkama saada. Ei ole tudengki, mismõttes ma ikka veel kulutusi tootsin?! (Mitte et mulle tudeng olles pudrumäed ja piimajõed kuhugi kokku oleks voolanud.)
Aga nüüd on tagasi mõeldes ikka tõsine wtf, et ma nädal aega ei söönud muud, kui varastatud kuldrenette ja kaerahelbeid ühe pausiga, mil mu sõber ostis mulle paki frikadelle, sellal kui perekonnal oli raha küllalt, lihtsalt see oli liiga armas, et välja anda.

Vahemärkus:

Oot, mis paljastan teiste kohta liiga palju v? Vaata postituse algust - mulle on varjamine ja valetamine arusaamatud. Olengi avalik naine.
Varjamine ei tule üldse, kuigi oskan, kui vaja on.
Oma loomuliku suhtlusena praktiseerin hella ausust. Ütlen pehmelt, mida arvan. Tunnustan, kui midagi tunnustada on (välja arvatud, kui asi on nii hirmus hea, et mu meelest peaks tegija ise ka sellest aru saama, aint pooleli - ning selle mittetunnustamisega siis ka orki lennanud), kui mitte midagi hästi öelda pole ning tõesti ei meeldi, siis "mulle ei meeldi".
Kui meeldib, kiidusõnadega ei koonerda.
Aga terve kuramuse elu olen elanud "teistele ei näidata, mis päriselt on" õhkkonnas - elagu nüüd teised natuke minu õhkkonnas. Miks mina pean end aina kohandama või olen "isekas"?! Minul ei ole mingit probleemi sellega, et minu kohta öeldakse, mis teistele päriselt tundub. Ainult kergendus, et "see asi on nüüd selge".

Kui aus olla, osad mu eluraskused ongi sellest, kuidas teiste väljendatud arvamusi sõnasõnaliselt võtnud olen. Mul tõesti pole keeruline piltlike väljenditega (selline tavaettekujutuse tüüpautistist, kes ei saa aru, mida võiks tähendada "varga peas põleb müts" või et "küüsi närima" tähendab mõnikord "närveerima"), ent on suuri probleeme sotsiaalsete mängude ning sellega, et inimeste juttu ei tohikski otse võtta.
Mina võtan. Olen alati võtnud. Ilmselt jään ka eluks ajaks selliseks, pole nagu muutust näha.
Kui te ei taha, et millestki teid puudutavast kirjutan, võtke ühendust, kustutan. Aga "igaks juhuks tsenseerin end"-värki enam ei tee.
Kas tunnustati ja tänati, kui tegin?! Ei, ainult mina ise kaotasin.

Vahemärkuse lõpp.

See oli alles eelmisel aastal, kui mu ema rääkis mulle tõsimeeli sellest, et raha tegemine näitab inimese mõistust. Et hea sissetulekuga inimene ikka ei saa rumal olla.
Tõesti - kui arvata, et raha on mingi tähtis asi, võibki nii tunduda.
Jama küll, et mulle see kunagi kuigi oluline pole olnud.

Raha ainus võlu minu jaoks on see, et saab asju osta. Et teda peaks palju olema millekski?
Nagu ... milleks?! Et kui magan 8 õhukese teki all ja külmetan enne uinumist, ent mul on arvel 60 eurot rohkem, on mul kuidagi parem, kui 4 eurot arvel hoides, uus laekumine tuleb ülehomme, ja peale on võtta soe uus tekk?!

Ma ei saa sellest aru.