...ja NÜÜD siis näen...

Oi, jälle on valentinipäev ning saan taas armastusest kirjutada ning seda ka avaldada.
VIIIIIMAKS. Sügelen tegelikult selle postituse otsas juba tükk aega.

Taustaks pakun laulu. Kunagi, kui veel noor olin (jestas, ma olen 37 nüüd!) ja Kuku-raadios tuntud inimesed koostasid edetabeleid oma 25 eesti lemmiklaulust, mõtlesin korduvalt ka oma edetabeli välja ning see laul oli alati seal sees.
Seal on tekstis "homme valentinipäev". Peaaegu oleksin sõnade ahvatlusele järele andnud ning ära ilmutanud, aga no pidasin vastu. TÄNA on valentinipäev.



DISCLAIMER: mammutpost!
DISCLAIMER 2: mul on tegelikult "A mine persse!" ainult nende suhtes, kellelt ma ei ole ei enne ega pärast Rongi armastust tundnud ning kes nüüd avaldavad arvamust, et mina olen pähh. 

Armastus.
Oijah.
OIJAH!
Pikaajalisemad (või ka uued, ent võrgupäeviku ajalukku kaevunud) lugejad teavad, et ma ei uskunud armastusse selle traditsioonilises mõttes. Misiganes ka too traditsiooniline mõte ka oleks, kas see hõlmaks vaid innukaid seksuaalsuhteid või samuti sõbra-pereliikme-lähedusvärke või olekski nondele viimastele viitav, ma ei uskunud midagi.
Sest minu jaoks kõik see oligi usuküsimus. Mu elukogemus üldse ei toonud mulle näiteid ette, et vot käib sedasi, on inimesed, kes mind hoiavad, kuigi neil must mingit kasu pole.

Nii kaua kui mäletan (ja mäletan umbes vanusest kaks ja pool aastat), olen elanud teadmises, et mind pole vaja. Mu ema ja isa, vanaemast ja vanaisast rääkimata, elu oleks palju kergem ja parem, kui ma ei tahaks mingeid asju ja tähelepanu, süüa, kui ma ei tahaks magama jääda varahommikuti ning üles jääda hilisõhtuti, kui mind poleks tarvis lasteaeda viia, kui ma tube segi ei ajaks, põrandale kriipse ei veaks, ei teeks kõvu hääli, ei tahaks taskuraha, ei jääks oma vildikatest ilma, juneimit you name it.
Ma lugesin liiga palju, kui juba lugema hakkasin, koristasin liiga vähe, mu sokid määrdusid rekordkiirusel. Vahel lugesin taskulambiga teki all, kui hilisõhtul ning öösel lugemine väga ära keelati, see oli veel eriline patt. Kirjatehnika oli nõrk elik käekiri kole, palli ma ei osanud visata, ei saanud teistega ideaalselt läbi ehk olin sita iseloomuga tüdruk ja ma lihtsalt olingi tülikas nähe.

Juba koolieelikuna mõtlesin enda äratapmisest. Et kui ma surnud oleksin, oleks neil seal peres kahju ja mu head omadused tuleksid meelde - mitte vaid, kui tülikas olen. See polnud mingi ühekordne mõttemäng, vaid ikka ja jälle aastate ja aastate jooksul välja töötatud ühe kindla momendiga (ma olen surnud) teema.

Nüüd, korraga avastanud, et hei, armastus on olemas, seisan peaaegu 40 olles selle tõdemuse serval õrnalt õhetades nagu 15-aastane neiu. Oi, päriselt ongi v? Maailm on äkki mu ees hoopis teistsugusena valla!
Muidugi on endast rämekahju, et mulle lapsena eriti armastust (nagu hellitusi, hoolitsemist, usku, et olen kellelegi peale iseenda tähtis) ei jagatud. Sest ma pürgisin kellelegi vajalik olemise tunde poole ikka väga palju aastaid, varasest lapsepõlvest peale, ning nüüd alles asetuvad tollased ihad mu silmis arusaadavasse süsteemi.

Ma tahtsin koera. Nii väga tahtsin. Selle kohta pole isegi sõnu kui väga. Laias laastus mõtlesin, et siis mul oleks keegi, kelle kaela ümbert kinni hoides nutta, kes hindaks mind alati, isegi kui keegi teine mitte, kellega koos suudaksin ülejäänud maailmale vastu seista.
Sellist Tjorveni ja Pootsmani värki ihkasin, aga olin noorem kui Tjorven, kui seda tegema hakkasin.
Aga ma ei saanud koera. Ma ei saanud. Ma ei saanud - ning natuke enne 14 sünnipäeva tõin lihtsalt kutsika koju, sest ei jaksanud enam oodata.

Olin tema üle õnnelik küll, kuigi ta pidamisele seati hunnik reegleid, mida siis vaikselt rikkusin (näiteks oli keelatud koera voodisse võtta. Talle oli ette nähtud lasteaedik, too puust varbadega, magamiseks ja siis ma õhtul panin talle sokis oleva sooja pudeli, et oleks midagi mõnusat kaisus, öösel käisin pudelit vahetamas, ainult vahel väga-väga väsinuna loobusin ja võtsin koerabeebi lihtsalt endale sängi). Ma olin hirmus paljuks valmis, et omaenda kutsut pidada tohtida, öösel ärkamine oli täiesti rahulikult üks neist asjust, mida teha võisin.

Aga tegelikult teadsin ise ka, et nii väikest koera poleks veel tohtinud emast lahutada. Ma ju lugesin, pagan võtaks! Mina oleksin rahulikult 6-8 nädalase vanuseni ära oodanud, mis normaalne olnuks, aga emakoera perekond (mu klassiõe vanemad) oli: "Me vaene koer, sünnitas ÜHEKSA kutsikat, imetamisest kurnatud ja enamik poegi on juba ära viidud. VII ÄRA VÕI ANNAME MUJALE!"
Ja nii sain koju kutsika, kes polnud veel kolmenädalanegi.

Sel hetkel polnud sest mulle väga midagi, sest no OMA KOER!
Aga lõpuks jäin tollest koerast seepärast ilma, et ta oli veidi väärastunud mõtte- ja tundeeluga seoses väga varase emast lahutamisega. Nimelt oli ta täielik seksmaniakk. (Jaa, kirjandus ütleb, et see on varase emast lahutamise tulem, ei mõelnud sidet kahe asja vahel ise välja.)
Muidu väga armas ja sõbralik ja kuulekas, aga phmt üritas vahekorda astuda kõigi teiste koertega, soost olenemata, minu jalga korduvalt ja korduvalt keppida ja kui siis innaaegne emane ette sattus, ta lihtsalt ei kuuletunud enam ÜLDSE.

Kuna tollal olid koerapidamisreeglid lõdvemad ja ma ei pooldanud väga rihma otsas jalutamist, oli ta rihmast lahti, kui kodu lähedal selle emase peale sattusime ning minu koer lihtsalt lahkus minust ja jooksis emase kannul minema. Kutsusin ja vilistasin, mis tahtsin, tema ei hoolinud. Takkajärgi - oleks võinud järele joosta, lõpuks ikka kätte saanuks, ning rihmaga koju tuua. Aga ilm oli lörtsine, mina õuesolekust külmunud, nii sooja maja lähedal, ja ma olin LAPS.
Läksin tuppa ära, eeldusel, et koer ikka lõpuks koju naaseb.
Ei.
Riputasin ümbruse kuulutusi täis, andsin varjupaigale teada ja lootsin parimat. Ent keegi muu kui varjupaik ei helistanud ning nende kahel korral soovitatud paigad ("minge vaadake, äkki on teie koer see!") sisaldasid ainult võõraid penisid.

Tõsi, ma ei olnud tema ära joostes nii murtud, kui võinuks oletada selle põhjal, kuidas koera igatsesin.
Nimelt juhtus mu koeravõtmise ja tema kadumise vahel igasuguseid asju. Näiteks me (mina, vend, ema, esialgu ka koer) kolisime ära. Me kolisime ära phmt minu pärast, sest ähvardasin venda liigse õppimasundimise eest kaitstes oma vanaisa triikrauaga, mis polnud küll enam juhtmega elektrivõrku ühendatud, kuid ikka veel kuum. Mispeale too vanaisa läks täiesti pöördesse, surus triikraua nurga vastu mu käsivart ning teatas, et tema majas ma igatahes enam ei ela! (Hiljem oli ta pigem leplik, aga õnneks vähemalt seekord ja ses asjas oli mu ema otsustav.)

Siis me kolisime, kolisime veel ja viimaks mu boonusisa juurde (aa, jah, vahepeal oli isa ära läinud ja boonusisa ilmunud. Sisulist vahet ei olnud minu jaoks: mõlemad olid imelikud. lihtsalt eri moodi, ja praegu ma ei saa kummagagi läbi. Kuigi kriminaalselt juhmiks pean vaid boonusisa), kes aga koera oma majapidamisse ei tahtnud, ja koer kolis niisiis tagasi vanaisa ja vanaema juurde.
Ma käisin temaga jalutamas ikka, kaks-kolm-neli korda nädalas, ent sellist "meie kahekesi, kuradile kogu muu maailm!" ei tekkinud, sest koer ELAS mujal.
Õues, muidugi, ega siis mu vanaisa ja vanaema mingit peni endale TUPPA ei lasknud.
Ja kui ta siis ära kadus, olin kurb, aga mitte murtud.

Olen vist nüüdseks neile, kes varasemat mäletavad, juba üsna selgelt mõista andnud, et mu vaade vajadusele olla vajatud on muutunud? Hei, aga alles alustasin ju!

See oli mulle väga ränk aeg. Janu armastuse järgi, et keegi hooliks, kas elan või suren, võttis kõik mus enda alla, ent kodus mind peaaegu ei märgatudki. Kuni ei seganud. Kedagi ei huvita, mida sa mõtled või teed, kuni sa ei sega.
Ma arvasin, et nii ongi normaalne. Mis oleksin tahtnud vanemaid, kes käsivad mul kella peale koju tulla nagu kaheksa-aastasel või?
No ei!
Ainult et - ema, kes uuriks, miks ma kooliaasta algul kaks ööd järjest kodust ära olin, mida tegin, mis värk, oleks vist tegelikult tunduvalt pädevam olnud. Seda enam, et sõitsin tegelikult meie suvekoju (teadsin, kus võtit hoitakse) end ära tapma ning takistuseks sai, et veenide sõikamine žiletiga oli valus. Proovisin mitu korda, sain ainult mõned armid kätele ja mis seal ikka - sõitsin koju tagasi.
Seda olnuks nii kergendav rääkida, kui oleks uuritud. Mul oleks tunne olnud, et loen, et olen tähtis ja appi, appi emme! Muidugi tulnuks natu pingutada, et teada saada, aga takkajärgi mõtlen, MILLINE kergendus see olnuks.
Mõistagi kui järgnenuks mingi muu reaktsioon kui karistus koolist puudumise pärast, mida tollal oma põhimureks pidasin ja kodust teadasaamise järel ootasin. Et keegi hooliks, et tahan end ära tappa?! Hah, sellele variandile ma isegi ei mõelnud.
Ent jah, kedagi ei huvitanudki, mu ühekordne ebamäärane vale külas ööbimisest oli piisav.

Ükski noor mees ega poiss ka ei võtnud minusse meeletult armuda ning vanuseks 16 olin juba veendunud, et kui NII VANANA ka ei ole keegi mind tahtnud, ega ilmselt ei tahagi.
Ma olen kuidagi valesti. Ise ei tea, mismoodi just, aga selgelt kuidagi olen.
Liiga korratu.
Liiga paks.
Liiga inetu.
Liiga nõudlik.
Liiga igav.
Liiga lapsik.
Liiga isekas.
Liiga tavaline.
Liiga midaiganes.
Mu ema ju rääkis oma poistest, keda tal selleks vanuseks oli mitu tükki juba olnud. Ma olin enda meelest mingi paaria, et 16 aastasena veel süütu olin ja kuskilt ei paistnud ka sellest seisundist vabanemist.
Mu esimene seksuaalkogemus oli jõle, aga noh - vähemalt ma polnud süütu enam. Kui nüüd minna voodisse kellegagi, kes tõesti meeldib, ta vähemalt ei avasta, et mind pole keegi sinnamaani tahtnud.
Mis te arvate, et mõtlesin pärast seda esimest sitta seksi, et teine pool tegi midagi valesti (30 ümber meesterahvas)? Oo ei. Ma mõtlesin, mida kõike mina valesti tegin. Sest valesti olin ju mina! Mind ei saagi keegi raamatumoel armastada, hellitada ja tähtsaks pidadada, sest olen nii tülikas ja üleni vale ja kõik halbused oma elus kuhjaga ära teeninud!

Olin veendunud, et ma ei ole armastust väärt.
Ei sõnastanud seda, ent veendumus jäi ning ainult tugevnes aastatega. Hei, loogiline on ju oletada, et kui mind ei armastata, on probleem minus, mitte mu erinevates meestes ja peres?!

Aaei. Olen ebaõiglane. Mu vend armastas ja ilmselt armastab ka praegu mind.
Temast on mul nüüd, takkajärgi, kohutavalt kahju. Ennegi oli, sest ma olin ka temaga nõme, aga nüüd on vingerdamavõtvalt.
Sama pere, samad suhtumised. Kui sul on probleem, tasub seda kodus varjata, sest kui probleem ilmneb, sind mitte ei aidata, vaid karistatakse veel lisaks selle eest, et sa nii närune oled, et probleemil lasid tekkida.
Varjasime kõike, välja arvatud üksteise eest.
Aga minagi hakkasin oma vennaraasu päris inimeseks pidama umbes tema kümenda sünnipäeva eel või nii.
Oh taevas. Mul on NII KAHJU!!!
Vend, ma armastan sind!

Nojah, aga ta oli ainus ja pealegi väike. Ositi ilmselt tema pealt oletan nüüd, et väikesed lapsed ikka armastavad, olgu muuga kuidas on.
Õde ma üldse siin ei arvesta, sest olin just keskkooli lõpetanud, kui ta sündis. Minu lapsepõlv oli läbi =)

Aga oma üldises armastusväärsusetuses ei suutnud ma toime tulla avastustega, et see või teine mees võib mind samuti mitte oma ellu tahta. Iga kord mingit päris suhet alustades lõi mus hubisema lootus, et vast tema nüüd armastab mind?!
Kui tõdesin ise, et näh, ei, ei, ei tasu vaeva, oli see kuidagi pikaajalisem, vähehaaval saabunud adumus, et eih.
Aga kui teine pool mind hülgas ja halvasti kohtles, sellal kui mina lootsin, et me vahel on suur hoolimine, ma olen ometi kellelegi tähtis, tõestas see mulle taas, et ma pole armastust väärt. (Või pole seda üldse olemas, mis muutus üha eelistatavamaks variandiks. Vähemalt pole probleem ainult minus, lihtsalt kogu teema on väljamõeldis, mhmh!)
Ma olen vale, valesti, sellisena ma ei saagi kellelegi midagi tähendada.
Vale inimene põhjani.
Kõik teised on paremad kui mina, sest nemad on päris inimesed, mina ainult mängin inimest. Seda ka kehvasti. Üritan armastusväärne olla, aga valesti üritan. Ei tunne reegleid, ei saa aru, kuidas päriselt käima peaks, olen valesti, olen vale. Mitte selline, nagu tegelikult ollakse.

Olles enda suhtes sellisel seisukohal, võtsin kõiki helluseterakesi, kõiki enda vastu kena olemise detaile kohtuvalt hinge, rõõmustasin, et näe, tähendan ikka kellelegi midagi - ent põdesin samas, et ei paku midagi samaväärset vastu. Mida küll teha, kuidas teiste vastu veel parem olla nüüd?! Mida anda?! Ma pole ju kuidagi ära teeninud, et minu vastu hea ollakse ..?
Õnneks mul mõni sõber oli ikka selline ka, kelle meelest minuga suhtlemine tähendas ka mulle vahel hästi ütlemist, mitte ainult kõigi nende-meelest-puuduste pärast jalaga peksmist. Aga neid jalaga peksjaid pidasin enda ümber täiesti hirmutavalt palju, hirmutavalt visalt ning ise ei saanud üldse aru, et miks mul halb on. On ju sõpru ometi?!

Selle kohta, kui ebaterve oli mu lapsepõlvepere suhe rahasse ja kuidas ma hullusin selle skisofreenilise olukorra sees, teen eraldi postituse. Idee - "raha on tähtsam kui inimesed, kuid keegi ei tohi seda teada" - võin siiski ära tuua.

Ma tegelt siiamaani ei mõista, mis on nende inimeste kujutluses, kes mind isekaks ja lolliks nimetavad enesetapmisega seoses. Ma ei arvanud, et võiksin kellelegi teisele tähtis olla, minu peale ju ainult kulus, mul endal oli kohutavalt valus - minu meeles on enesetapp nende eeldustega täiesti loogiline valik. Üldse mitte loll.
Või ok, loll olin mõne meelest ses mõttes, et ei näinud, et kellelegi olin ikka tähtis? Sellest veel saan aru. Olid need inimesed tegelt olemas, muuhulgas ka mu ema, muidugi lapsed ja nood hoolivust endas kandvad sõbrad ja ... Too ema ikka pidas ning peab mind oluliseks tegelt, lihtsalt ei näidanud seda välja.
Et ma olengi talle tähtsam kui raha, on nüüd tasakesi selgunud,

Aga kuidas saanuks ma olla korraga loll ja isekas, arumaeitaipa. Ma kas sain mitte mõista, et olen kellelegi oluline või sellest, et olen oluline, mitte hoolida - ent ma ei saanud teha mõlemat korraga! Need on üksteist välistavad asjaolud ju!
Nojah.

Teate muidu, miks mul meestega läks nagu läks? Isetäituv ennustus.
Neid mehi, kes olid mu vastu lahked, õrnad, hoolitsesid algusest peale, ma ei võtnud tõsiselt. "Nad ei näe, kui halb ma tegelikult olen," oli mu sõnadeta, hormoonide tasemel antud hinnag. "Ei adu, et ma pole tegelikult hellitamist, nunnutamist, tasutud arveid ega kingitusi väärt. Ilmselt läksid välimuse õnge või on lihtsalt lollid!" Ja neid ma isegi ei arvestanud meestena.
Küll aga vaatasin neid, kes minusse külmalt, kalgilt ja "saa ise hakkama, mind küll ei huvita!"-suhtusid. Sest nemad ju nägid läbi, et ma pole armastust väärt! Nendega tasub vaeva näha, nemad mõistavad tõelist mind!

Ja nii läkski. Ma pole armastust väärt, vaatan vaid neid, kes seda ei ilmuta -> Need, kes ei saagi aru, et kedagi teist võib armastada, kellel puudub üldse arusaam, et teisest võib päriselt hoolida, mitte vaid vastavad liigutusi ja nägusid teha, ei kohtle mind armastusega ning rebivad mult nii muuseas näiteks naha kogu kehalt maha. -> Mina veendun üha rohkem ja täielikumalt, et mind polegi võimalik armastada.

Kirjutasin aasta 2014 suvel luuletuse ka selle kohta - loomulikult ma ei näinud asja päris nii, vaid mõtlesin, et mulle tundub ju valesti, sest olen ise valesti - aga vähemalt TUNDUS.


***

on teatud asjad, mida ikka öelda,
kui hästiütlemisel pole enam mõju
kui teine ei vasta
sooja liibuva samaga

kuidas sa võisid, kui ma usaldasin sind,
kuidas sa said nii teha, kui enne ütlesid, et

sa oled voodis päris halb
on ka alati hea

ma tahaksin nii väga öelda,
et sa jätsid mu armastamata
mitte mu puuduste
või kohmakate suudluste
või liigse uudsuse
pärast
vaid sa lihtsalt ei oskagi
kedagi
kunagi
nagunii
võib-olla peaksid õppima?

aga kuna sinna otsa,
päris kohe, ilma pausi ja hingetõmbeta,
kipub tulema
tahad ma õpetan sind
jääb vähemalt see julmus
must kasutamata

olen mina ikka hea inimene
näe mind

***

Oh, ma olin nii vale, et tahtsin tunda, et tähendan teistele midagi! Normaalsed inimesed ju ei taha, neil on kama kaks, võibolla seksi jaoks on teist inimest tarvis, ent mitte millekski muuks!
Ja ma tõesti uskusin seda. Aastad ja aastad ja aastad arvasin ennast mingi värdjas olevat, et tahan teistest avalikult hoolida ja et minust vastu hoolitaks, tahan hästi öelda ja et mulle hästi öeldaks, tahan teha pisikesi teeneid ja et neid mulle vastu tehtaks. Et oleks selline hoolimise võrgustik, mida nüüd normaalseks peaksin - aga tollal arvasin end väärakaks, et seda ihkasin üldse. Ja kuna mu meelest armastust polnud olemas, tahtsin nii teha kõigile ja ootasin ka kõigilt, sest ega ma ju mingit eksklusiivset tähelepanu siis ei soovinud! Lihtsalt pai ja tunnustust endale kui sõbrale, kui lihtsalt teisele inimesele! 

Ma siiamaani pole päriselt omaks võtnud, et tunnustamine ja lahkus peaks nagu eksklusiivselt väga lähedaste teema olema. Mina annan ju igale poole küsimata, miks siis mulle ei anta?! (Vahemärkus: antakse, antakse nüüd küll, ma selle rongiallaminekuga ehmatasin hulga inimesi liikuma. Aitäh!) Ilmselt olen ikka valesti, mõtlesin igatahes ka pärast Rongi. Need, kes annavad, lihtsalt ei näe, kui halb tegelikult olen!

Ega ma ei tundnud, kui mu vanaema ja vanaisa surid, ka muud kui: "Nojah, surnud. Oleks vist vähe vale rõõmustada? Ma siis suhtun ükskõikselt."
Sest neilt ei tulnud mingit armastust ning kuna nemad seda mulle ei andnud, ei saanud nad vastu ka mitte midagi. Ma mõtlesin, et sedasi nagu nemad, ülejäänud inimesed teistesse suhtuvadki - neil on mingid omad kriteeriumid, millele teised peaksid vastama, ning kui ei vasta, halvustatakse. Tagaselja eriti, aga lähedasemaid ka otse näkku.
Nojah, ega mina neid ka armastanud. Kohe üldse. Nad ei saanud minult mitte räbalatki. Kuigi muidugi märkasin, et teised inimesed oma vanavanemate suhtes tunnevad teistmoodi - ent see, et mina ei tundnud, oli mulle vaid tõestus, et mina olen valesti. Mitte et näiteks nood vanavanemad.

Jah, ja see on selgelt põhjus, miks veel ja rohkem ja veel rohkem lapsi tahan. Sest isegi kui olen loll ja kole ja valesti, oma lapsed vähemalt väikesena ju ikka hoolivad, sest ma olen nende EMA ja hoolitsen nende eest! 

Kuigi peab tõdema, et mu poeg küll hoolib ikka veel, suur nagu ta ongi. Üleeile, kui tekihunniku all lõdisesin ja mul oli nii kohutavalt külm, tõi mulle küsimata kuumaveepudeli kaissu. Täiesti awww. Meil on koos nii tore =)
Tütar elab mujal, sessamas majas, kus ennevanasti vanaema ja vanaisa (nii et mõnes mõttes jube paralleel koeraga). Temapoolse armastuse kohta ma nii kindlalt ei tea, ent midagi ikka on. Meil on üksteisega hea. Ta on mu semu =)
Muidugi on ta pojast palju vähem kogenud Uut Lahedat Mind, nii et vbla meievaheline rõõmus sõbralikkus, samas maailmatäit lähedust kaasamata, on ositi ka selles, et ta lihtsalt ei tea, kui tore olla võin =)

Ja ma mõtlen nüüd - ainult mõtlen veel, teha midagi ei jaksa - et äkki võiks ikka meestega ka proovida. Noh, et kui nüüd usun armastusse ja sellesse, et olen seda väärt, äkki valin veidi paremini? Äkki ei disklahvi inimesi selle eest, et nad minu vastu lahked on? Muidugi on armastuse olemasolu sõnastamise järel mul palju probleeme alles, aga - väga oluline osa neist on siiski kadunud!

Äkki - äkki sobin kellegagi veel peale omaenda laste?!