Kuldne kesktee

Tundub nagu natuke uus mõte, aga võibolla avastan poole kirjutamise peal, et eih, olen enne ka üpris täpselt sedasama ekraanile valanud.
Viis korda.

See, noh - see elu elamine. Et päev päeva järel ja sedasi muudkui aastate kaupa. Muutub küll miski peale selle, et jääd muudkui vanemaks, vahel. Aga enamasti tiksuvad päevad mööda ja pärast vaatad, et krt. Juba kümme aastat?! Oot, ja sedasi ootel olen olnud juba kümme aastat v?!
Nooojah.
Mul on teooria. Isikliku elukogemuse peal moodustunud ja ma TEGELIKULT ei arva, et see oleks uus. On nagu uduselt meeles just kümne aasta tagune aeg, kus umbes sama asja mõtlesin. Paar hilisemat ka. Iga kord, kui kas vabadus või sundus ahistama hakkab, mõtlen.
Väga ebatõenäoline, et seda vahepeal kirja pole pannud!
Aga sedasi kaht poolt korraga ..?

Vaata, kui nagu midagi teha vaja ei ole, ON SITT. Jaa, inimesed ikka ihkavad sellise elu poole, ent ma olen ennegi märganud ning nüüd märkan taas, et sedasi on raske. Isegi mitte, et midagi üldse pole teha: tegevusi ikka leiab. Aga kui nende tegemisel pole mingit muud eesmärki ega piirtärminit kui "a mulle meeldiks kunagi", tekib lämmatav vabadus.
Mingi raam, mingi tähtaeg või asi peab elul olema, et ta täiesti amorfse massina käes ei istuks ja suvaliselt vormimist ei ootaks. Teha AINULT seda, mis hetkel pähe tuleb, on keeruline. Iga otsus tundub ühtemoodi pingutav: nii mis rongiga minna või üldse kas täna minna või ei tahagi praegu või mida lõunaks süüa või kas lugeda raamatut või pesta peeglit või ikka ei taha hetkel. Kui päeval puudub raam juba kolmandat nädalat järjest ja kõike tuleb kogu aeg ise otsustada, on see mulle hirmus vaimne koormus.
Aga muidugi on sel, et inimesed ihalevad seda "midagi ei pea" olukorda, ka oma põhjus. Sest kui seda "teen, mis tahan" üldse pole, kui ainult "peab" ja üldse pole valikuvabadust, järgneb ka õudus ja pinge. Lakkamatu surve kõrvus, peab-peab-on vaja-peab ja tunne, et peseks või sokke, et ainult mitte teha seda, mida "peab".

Hästi mage ja "kuldne kesktee ruulib" on nüüd tõdeda, et hea on kahe vahel ja et igaühe jaoks on ideaalpunkt ilmselt erinev.
Aga samas vähemalt minuga on küll nii, et kui ei sõnasta (näiteks: "kuldne kesktee hea"), unustan ning oma päriselus üldse ei arvesta. Avastan sama asja ikka uuesti ja uuesti isegi sõnastatuna, aga kui ei pane sõnadesse, on täiesti lootusetu. Siis läheb teadvusest välja, nagu poleks olnudki.
Nii et sõnastan ära, et kuldne kesktee ruulib ja mõlemat pidi on äärmused õudsad.
Sest on.

Või noh - ma ei tea, kuidas teisiti põhjendada, et vaimne tasakaal, mida kahe käe ning jõuga meenutamiste abil kuidagi ikka saavutada üritasin, tuli ise mingi minupoolse pingutuseta peale, kui täna hommikul kella peale tõusin, et poega (ja tema sõpra, öökülad ftw!) kooli saata. Muidugi olen ka siin juba korra kirenud, et endorfiinid jee, kõik hea, kui jooksen - ja eksinud.
Vbla on mul kerge enesetunne hoopis sellepärast, et päike paistab?

Aga kui minevikku mustrisse panen, siis see raam päevale on ikka oluline olnud kaua-kaua juba. Rahustav on teada, et need ja need asjad päeva jooksul ära teha on vahetult oluline - mitte et TEGELIKULT võin neid ka homme või järgmisel nädalal teha ning kui täna teen, siis see on Minu Otsus.
Olgu, sellest, et riideid valida on tüütu kohustus, ma ikka aru ei saa. Kui mul on valida mitte ainult mitmete riiete vahel, vaid mitmete komplektide vahel, mis kõik oleks mõnusad ja ilusad, mul on kohe parem olla. Nii on ilus ja mugav, nii ka - missugust siis täna tahan?
Mulle meeldib tunne, et olen ilus. Mingit KASU mul sellest pole, aga lihtsalt tunne meeldib.

Nüüd on õige aeg tulla mingil isikul P või K (muide, enamasti kirjutan tähti suvaliselt, midagi konkreetset nendega mõtlemata - aga kuna mõned korrad olen mingi mõttega pannud, tuli praegu idee, et äkki mõne meelest on seal alati mingid konkreetsed isikud taga? Ei ole!) märkima, et nende arust küll ei ole. Ilus.
Mul kama, mis sa arvad =) MINU tunne loeb!

Krt, nii hea on olla, et võiks kohe - eee ... võiks kohe jooksma samuti minna!

Nii, nüüd on veel parem. Toit ka maitseb, täiesti - täiesti imelik! Ja lahe!
Tatar hakklihakastmega pole mitte "nojah, söök, võin seda tarbida", vaid HEA.
+ mulle saabus otse koju üks pakk, millele ootasin tulevat järelekutset postkontorisse, ja nüüd on mul suletekk.
Raporteerin mõne päeva pärast, kas sai lõpuks magamise soojaks =) Oletatavasti saab - tegelikult on juba praegugi ok, lihtsalt 7 tekki tundub kuidagi palju olevat, tahaks nagu väiksema koorma all uinuda. Aga kaks tekki võrreldes seitsmega olekski täiesti vähe ju juba!