Nämmutus

Noh, kontrast täiega mõjub, nii tore on.
Mitte et ennast surnuks väsitanuna (üleeilne päev, khm, õudne, khm) oleks vaimselt norm olla, aga kui siis lõpuks läbi kõigi raskuste magama jääda, on pärast und parem. Pärast teist und nii hea, et võtab tühjusse naeratama.

Samas on halbu asju ju juhtunud. Poleks üldse põhjust nii rõõmus olla. Poeglaps kakles täna koolis oma seni parima sõbraga ning nüüd (praegu on lõuna, ilmutan postituse ilmselt öösel) magab kurbust ja viha välja. Talle tellitud mängupüssi salv on kah rikkis, peab kasutama teist salve, mis õnneks kodus.
Oh, pühendasin pool tundi ta pea masseerimisele - emotsionaalne pinge = peavalu ka tal.
Me oleme nii kurvakstegevalt sarnased ses osas! Minagi rõõmus pole enam. Kaastunne on ikka võimas, keeras praegu maailma 38,4% hallimaks.
Aga selline baastemperatuur meeleoluliselt on taas normaalne. Teisisõnu: ka kaastundest 38,4% hallim maailm on parem üleüleüleeilse minu pealtnäha-täiesti-kombes-maailmast.

Ma tahtsingi istuda oma poja kõrval ja ta pead masseerida. Nagu päriselt, ega ta ei palunud mind ega midagi, kuid tal oli halb ja see kuidagi tõi kaasa, et mul ka oli.
Pärast mõtsin (ma mõtlen palju endast, kuigi vat just praegu tundub, et kisub nämmutamiseks - uusi avastusi ei tule, muudkui kordan vanu üle juba mitu nädalat): see ongi see, millest ise üha ja üha puudust tunnen.
Et keegi TAHAKSKI kulutada oma aega ja jõudu selleks, et mul parem hakkaks. Sest neil on halb, kui mul on halb. Ja täielik segadus, kuidas kõigiga polegi nii v? Kas see polegi mingi loomulik soov, et kui näed, et teisel, kes sulle päris pohhui pole, on halb, TAHAD teha nii, et tal natukenegi parem oleks?
Kuigi ma muidugi ei kannata, kui mu olemist püüab paremaks teha keegi, kelle olemist samas mina tahan paremaks teha. Noh, nt et meil on korraga peavalu ja siis teine ikkagi tegeleks MINU valu vähendamisega.
Brrr.
Sest mu hoolitsemiskihk ütleb siis, et tal peaks ju selle pingutuse eest, mis ta minu heaks teeb, vähemalt see tasu olema, et mul hakkab parem. Ergo mul on kohustus, et mul hakkaks parem = pinge ja jamade topelduvus kohe.
Kui teisel on endal halb olla, ma kohe üldse ei taha, et ta minuga tegeleks, iu, õudus. Phmt "headus" Rentsi mõttes on see, mida mina enda pihta üldse ei kannata ega taha, sest see toob kaasa süütunde ja mkmm.
Ma süütundest niigi olen rikkam kui rikas, üldse ei taha teda juurde. Mulle EI MEELDI APSALUUTSELT.

Inimesed on ikka imelikud. Minuga eesotsas,

Oi, olles Poeglapsega rääkinud, sain üsna selgeks, et tal on mitte lihtsalt halb, sest sõbraga kiskus, vaid peapõrutus.
Muutun tolle sõbra suhtes üha süngemaks. Oli vaja teise pea vastu seina virutada täiest jõust, OLI vaja. Kusjuures tema oma teada maksis väiksema eest kätte - ainult et minu poeg tollele väiksemale tegelt üldse liiga ei teinud, neljas osapool ainult väitis, et olla löönud. Pärast möönis too neljas ise ka, et tegelt ikka ei.
Jestas. Teised inimesed!
Miks kõik ei võiks kogu aeg tõtt rääkida?! Nii palju kergem oleks! Noh, mul =)

Aga IKKAGI on päev mulle tore. Pea ei valuta. Lihtsalt kerge on olla. Inimesed on imelikud? Noh, aga nad on seda ju kogu aeg. Olid eile, on homme. Mõned tollest kirevast karjast on Minu Inimesed ja teisi tõesti ei tasu hinge lasta.
Need teised elagu oma elu. Mina elan oma. Lihtne.
Baastemperatuur kõrgem? Mhmh =)
Oli veel naistepäev (alati on rõõm olla võitlev feminist, aga sel kuupäeval eriti - kes minevikku ei mäleta jne) ja mu venna sünnipäev takkaotsa.