Laupäev on pealegi veel ees

/näoli laual, mõmiseb midagi.
/laste sünnipäevad: ainus tõsiseltvõetav põhjus mitte rohkem lapsi saada.

Ma väsin nii kohutavalt ära, kurnun täiesti üle kõigi kujutlusest väljas olnud piiride samuti.
Ei TAHA seda vastutust, EI TAHA tunnet, et on minu asi hoolitseda, et kõik õnnelikud oleksid - ent see tuleb mulle peale täiesti mõistuslikust endataandamisest hoolimata. Laps ise ju ei pea vastutama, tal on SÜNNIPÄEV ja ühtegi vastutust ei ole. See on tema päev, mitte tema kohustuste päev.
Keegi samas peab otsustama, sest alati on plaani puudumisest parem ka kuitahes vilets plaan, juhi puudumisest kuitahes vilets juht - ning kuna laps ise mitte, jään peoperenaiseks ju mina.
JA IU!

Mitte kuidagi pole oluline, et konkreetselt oli praegu tegu toredate inimestega ja mina ei pidanud midagi väga tegema.
Isegi kui nemad tõid söögi.
Isegi kui kõik on täiskasvanud või sinnapoole.
Ikkagi oli minu vastutus, et kõik laabuks, inimesed saaksid nõud, kuhu süüa panna, istekohad, normaalse vestluse jooksma ...
Õudus.

Ja laupäeval on lastepidu.

Laste sünnipäevadega ei ole isegi "Miks ma teen endaga nõnda?!"
Tahan, et neil sünnipäeval mõnus oleks, selge ju.
Mitte kuhugi ei ole põigelda. Lihtsalt on need päevad aastas, mis tuleb kuidagi üle elada.
Vähemalt migreenitablett paistab seekord toimivat.

Lisaks vihastasin jälle mineviku pihta samuti (sest kui mul on halb, tuleb viha kergemini). Või tegelikult teiste inimeste minevikukäitumise. Kuidas nii kaua nii põhjalikult olen üleni hea olnud ja oleks siis keegi seda hinnanud, raisk!
Ei. Maailm tahtis alati rohkem.
Mul ikka läheb aega, et seda kõike sisse võtta ja ära seedida, sest olen nii palju lasknud endale ja endaga teha ning leidnud, et oh, mulle ju võib. Ma kannatan ju ära.

Nüüd mõtlen, et ei enam.
Ei iial.
Talun küll, ilma et rikki läheksin. Päris krdi palju. Aga too talumine läbi elu ja aja ei andnud mulle mitte krdi midagi.
Maailm tahtis ikka rohkem ja rohkem. "Kannatasid selle ja tolle ja tolle seitsmenda asja välja, kannatad ka kaheksanda." Mitte et "nüüd on küll, nüüd kaitseme meie sind!", "my turn", vaid "tema veab vankri ära, paneme sinna veel asju".

Ei enam.
Ei.
Vedage nüüd omad asjad ise, täh, mina ei võta rohkem. Ei meeldi? Jama küll!

Aga seda oli nii krdi palju. Nii krdi palju! Ma elasin ikka pika elu, enne kui Rong, ja mitte kordagi ei mõelnud, et kõik halb pole minu viga.
Ei, peaksin ikka ise paremaks saama.
Kogu aeg mõtlesin aina seda.
On vaja veel paremaks saada.
Ikka pole õnnelik?
Järelikult tuleb veel paremaks saada.
Ma ei saa vana ennast kaitsta, lohutada ja talle öelda, et maailm ei lähe hukka, võta vabamalt. Aga saan nüüd vihastada ära kõik need vanad mittevihastatud vihad.
Ja kuna mul ei ole "vihastan ju enda juures ärritavate asjade peale, ise olen paha inime!", vihastan rahuga.
Ei, rõõmuga.
Ammu oleks võinud!

See oli mulle hästi tüüpiline käitumine, et koristasin kellegi tundmatu poolt täisoksendatud peldiku (seinad, põrand ja kõik, juba kinni ka kuivanud) ära, kellelegi ütlemata, et nii tegin. Keegi peab selle ju ära koristama ja mis maailm oleks parem, kui kuulutaksin, et mina küürisin v?
Arvasin, parem on, kui keegi ei teagi, et peldik sellises seisus oli. Mul ei ole ju abi vaja, mul ei ole tunnustust vaja, ma teen tasakesi omad asjad ära, keegi ei märka - ja daalia, onjo?

Mis ma kaheksa-aastasena klaarisin oma vanemate lahkuminekuasju? Sama vanana oli mu tohutu error laste etluskonkursiga? Et viieteistkümnesena üritasin end esimest korda tappa ja keegi isegi ei märganud? Et kaotasin süütuse nagu kaotasin? Et vihkasin kooli? Et mu esimene boyfriend võttis meie ühes korteris elades minu asemel paariliseks sealsamas korteris elanud minu sõbra?  Et mul ei olnud vahepeal nii üldse raha, et elasin nädal aega ainult kapis olnud kaerahelvestest ja võõra puu otsast näpatud kuldrenettidest? Et Tütarlapse isast läksin lahku, sest ta andis mulle klamüüdia ja sealjuures polnud mu mootor mitte "mis ta oli teise naisega?!" (mis oli suht ok mu arust), vaid "kurat, ma pole talle niigi tähtis, et ta minu elu ohtu ei paneks oma põgusate lõbude juures, mismõttes ta kondoomi ei kasutanud!"? Et ma ööbisin koos oma tütrega ja rasedana ühe öö naiste varjupaigas, sest kuhugi mujale polnud peale tüli vanaemaga minna? Et mind jäeti rasedana maha? Et ...
Aga ma ju kannatasin välja, onjo? Ei surnud selle kätte?
No mis sest ikka kilbile tuua veel, kellel sellest parem on?
Kellel sest parem on, kui kuulutan, et kemps oli rõve, ma koristasin selle ära?

Ent minule millegipärast kirjeldati iga krdi kriimu varbal ja räägiti, KUI valus see ikka on ja KUIDAS segab käimisel ja kuidas oli ometi vaja nii kaugele minna, kolm kilomeetrit!
(Mitte et mina lapsevankri ja viieaastasega poleks harjunud kuute kilomeetrit otse kruusateel jala käima - see ei ole kujund, nii palju oli maad bussipeatusest mu ema ja tema mehe maakodusse.)
Et ma ei kaeba, kui mul jalad verised?
Noh, vea veel, vea kaugemale! Et ma ei kaeba ikka veel? Noh, vedi veel rohkem!

Wtf, inimesed!?

WTF?!