Prokrastineerimisteooria

Prokrastineerimisega on üks värk, millest keegi ei räägi.
Äkki nad ei tea? Äkki te ei tea?

Oma kogemuse pealt mõtlen nõndamoodi. Kuid kui keegi on sääraseid mõtteid varem tutvustanud, võivad targemad linke jagada.
Minu jaoks on "iseenese tarkusest avastasin".

***

Eks ole, peaksin ju jõuetum olema kui enne Rongi. Vähem tehtud saama, sest lusikate arv piirab ja och ja ach ja...
Ma saan oluliselt rohkem tehtud kui näiteks 5 aastat tagasi.
OLULISELT.

Ma olen faking KAKS AASTAT pausideta trenni teinud?! Mul ei ole raske mahult suuri loovkirjutamisi lõpule viia? Koristan umbes 3x rohkem, nunnutan lapsi, lõpetasin kooli ja ometi magan, kui vähegi tahan ning mul ei ole ajapuudust?
Kuidas siis nii?! Midagi on valesti!

Paneb ju mõtlema?

Mu iseenese näite varal tasapisi ajus selginud teooria on, et ma ei karda enam.
Ülesandeid.
Mul ei ole enne neid enam "aaaah, ilmselt ei tee küllalt hästi, piisavalt palju, nagunii teistele ei meeldi, ma olen ka laisk ja mitte-eriti-tark ning kõik jälle näevad seda!" Tegin midagi? Siis on niigi sitaks hästi ju!
Võiksin ka kahe käega ja ilma lusikata plökerdades putru süüa ja ikka teeksin rohkem kui surnuna!
Võin teha, mida ja nagu ma tahan, see on nagunii rohkem, kui halval juhul oleks!

Mis tähendab, et alustan ja lõpetan (vajadusel päevi või nädalaid hiljem, ei ole mingit kohustust seda koheruttukiiresti teha) emake-maa-kui-palju asju mingi hirmupidurita. Tahan, et prügikast oleks tühi, et mu süda oleks rahulik tehtud asjade teemal, et lastel oleks hea ja põrandal vähem tolmu?
Tegutsen järelikult tasakesi neil rinnetel.

Kõrevalepõige: kas mul peaks õudus peale tulema, kui näen, et One Piece'i on kokku üle 800 episoodi? Aga ma ei pea seda ju täna õhtul ära vaatama!
Nüüd olen episoodi 659 juures. Alustasin ühest. Nagu -
ma ei karda.
Kõrvalepõike lõpp.

Teen ja ei karda tulemusi, hinnanguid, mitte-piisavalt sooritamist.

Pakun, et prokrastineerimine ei ole tegelikult molutamine asjadega, mida sa tahad ära teha, ent ei saa end tegemiseks kokku võetud. See on hoopis venitamine asjadega, mida sa tahaks küll tehtuna näha, aga kardad, et ei tee piisavalt hästi, piisavalt palju, piisavalt piisavalt.
On vähem hirmus üldse mitte teha. kui panna end läbikukkumisvõimalusega olukorda.
Alles siis, kui üldse-mitte-tegemine saab sama õudsaks kui läbikukkumishirm, hakatakse tegutsema.

Kuna mul on nüüd "üks seeria on palju rohkem kui null!" ning "37 sõna on palju rohkem kui null!", mul on lihtne asju tasakesi teha. Tükk tüki haaval. Täna ei jaksa rohkem kui 4 seeriat trenni teha? Noh, teen siis homme, ülehomme ja üleülehomme järele. Ebatõenäoline, et kogu nädala oleks selline sitt ja nõrk olemine.
37+123+86+246 on kokku nii palju rohkem sõnu kui 0+0+0+0.
Liikumine 1 km tunnis viib 1000 tunni pärast 1000 kilomeetri kaugusele.

Aga kui kogu aeg mõtleksin, mis sedasi edasi minnes asjadest välja tuleb, kas teistele üldse meeldib, ma ei tee küllalt hästi-palju-efektiivselt, parimatel päevadel jaksaksin ju 5500 sõna kirjutada ja 7 km joosta ning pärast lihaseharjutusi teha, peaks ikka rohkem (nagu varem tegin), oleks nii. Krdi. Raske.
Ometi on enda surnukspingutamine mingi ühiskondlikult heaks kiidetud asi.
Näiteks kasvõi suurpuhastus. Mis jäle idee! Miks krt ei võiks iga päev natuke koristada (nagu mina seda teen), miks on asja mõte end nõrkenuks rabeleda ja ikka "aga riidekappe ma ei puutunudki ning aknad on jälemustad!" olla mitte-piisavalt-puhastanud-küürinud-süstematiseerinud?

Milleks see hea on?!?!?!

Inimesed lükkavad edasi mitte tegevusi - tegevus ise ei pruugi neile üldse vastumeelne olla, natuke põrandat pühkida, munad ära keeta või 3 lk lugeda on täiesti tore ju - vaid hinnanguid. Ka iseenda omi.
See on õudne ja valus osa, mida ei taheta. Selle eest pagetakse netti, kriipseldamisse, sokkide pesemisse, sarjavaatamisse. Töö-trenn-misiganes ise on täiesti kombes, kuni tegijal pole tunnet, et NII PALJU PEAB TEHTUD SAAMA ja MIS INIMENE MA OLEN, ET SEDA NII VÄHE JA KEHVASTI TEGIN.

Mis te arvate, et see "Ära põe!" on mul niisama käe peal või?

Kui ma loobusin mõtlemast, et olen närune ja nõrk inimene, normaalne ei teeniks nii vähe, ei oleks üksikema, ei vajaks teiste paisid, hea ja õige inimene saaks ise kõigega hakkama, tal oleks vähemalt magistrikraad, ei vajaks kedagi ning ta jaksaks lisaks jagada kõigile hellust ja armastust - läks maailm nii palju paremaks.

Mida ma kartsin: mitte olla piisavalt hea.
Mis mind pidurdas: hirm, et ma teen ja näitan kõigile, et ei olegi.

Ja nüüd, mittekartvana, vaatan maailmas ringi ja mul on nii kahju näha, et see hinnanguõudus paistab olema üleüldine hirm. Üleüldine pidur.
Selline mõtlemine ongi põhiline, mis inimesi tagasi hoiab, ei lase neil endast parimat anda.
Aga kui annan, mis suudan, ja see pole piisavalt hea?
Kui kõik saavad aru, milline närune inimene tegelt olen?
Isegi enda ees ei saa teeselda, et oleksin-võiksin-suudaksin, kui ainult rohkem üritaksin!

Olgu, ma ronisin selle idee põhja. Andsin oma parima, maailm tahtis veel rohkem ja mina veendusin, et olengi vilets inimolend.
Tulin teiselt poolt välja ning naeratan.
Aga ühiskond ja teised inimesed, individuaalsed inimesed, mitte mingid anonüümsed keskmised, on ikka samas lõksus. Seda on nii kurb näha.

Mu tütar on sama asja avastanud, ilmselt ositi mind vaadates, aga sõnastas ta selle varem kui mina. "Oluline pole asju täiuslikult teha," ütles ta. "Oluline on neid teha!"
Siis ta tegeles selle ideega Superheroes-programmis. Ei, ta ei parandanud maailma hoobilt ära.
Kas meil kellelgi - tal, mul ja programmijuhtidel takkapihta - peaks seepärast nüüd piinlik, halb ja kurb olema?

Või mis?