Tagasi tavapärasusse

Näed, nüüd on juba palju parem.
Ikka veel taastun, aga maailm ei tundu enam jäle. Olen lihtsalt natsa jõuetu veel. Eile pühkisin esikupõranda puhtaks, tegin tomatisuppi, käisin poes, viisin taara ära, loovkirjutasin, andsin mingile papile garaaživõtme, mis mul edasiandmiseks, mängisin civi - täitsa nagu normaalne päev juba!
Imbun vaikselt harjunud rütmi. Mul on jõudu ja huvi mängida!
Täna mängisin ka mitu tundi lausa.
Kuigi natuke on kõhelus sees veel. Ei võta järgmisi kohustusi, ei julge end kuhugi kirja panna, enne kui eelmised haavad pole täielikult paranenud.

Mis on HEA asi. Veidike ikka hoian end ka!
Vahel.

Formuleerisin ära, miks ma ei kannata nõuandeid "ole parem!"
Ma juba olen nii hea, kui jaksan. Olin varem ka, see pole mingi pealerongi-asi. Mis tähendab, et nõuanne "Ole parem!"(mis oli enamiku nõuannete sisu) tuli mulle tõlgituna kätte: "Sa teed, mis jõuad, aga pole piisavalt! Sa oled olemuslikult vilets!"

Nõuandeid jälestan ikka veel, et selge oleks.

Õnneks inimesed enam väga ei paku neid, on õnnestunud välja treenida. Jee, päris lootusetult lollakad me siiski pole!
Tegelikult annavad ju kõik oma parima. Nii et palumata nõuanne tähendabki alati: "Sa pole küllalt hea oma parimat andes, ole parem".
Ja see on ühiskondlikult talutav käitumine. Samas kui öelda "Sa oled loll ja ebameeldiv!" päris ikka ei ole.
Aga ... aga ... need on ju samad asjad?!

Juuksed ka kasvavad jälle, hakkavad lokki tõmbuma (enne polnud väga ruumi lokkis olla, noh).
Unes nägin, et mul on nad pihani (päriselt pole nii pikad iial olnud, kuskil "rinnad katavad ära"-tasemest pikemaks ei kasva) ja lisaks, et tuttav väga kena isane pani mulle käe ümber kolm korda samal peol ja siis mõtsin, et olgu.
Ma vist meeldin talle.
Unes mõtsin, noh.
Tegelikult on ta täpselt sihuke oldki, et mõtlen, kas ma nüüd meeldin-meeldin talle või lihtsalt meeldin või ... ach, aga mis see minu asi peaks olema?
Ei väljenda = ei julge väljendada = tema kaotus, sest kuni ma ei tea, mida ta tahab mind arvavat, ei hakka mina asja üle mõtlemagi. Pealegi pole ma temas peale kauni välimuse väga muid väärtusi tuvastanud. Kõik pinnad, millelt nagu võiks, on alati "nah, oleme liiga erinevad, et võrdlemagi hakata".

See oli ka unenägu, eks ole. On alati võimalus, et ma ei meeldi-meeldigi talle. Päriselt ... no ma tean, et olen päris pandav. Teoreetiliselt isegi tunnen nii.
See ei tähenda, et üheski konkreetses olukorras konkreetse inimesega arvaksin, et whoa, ta on hurmatud!
Tõsi, ega ma ei arva ka inimestest üldiselt nii hästi, et nad üldse võiksid mõista, kui oivaline olen =P

Oh, tagasi harjunud rütmi ja tavapärasusse? Et tavapärasus peaks nagu olema halb asi? Et sinna tagasi jõuda väsitav ja rutiin ning masendus?
No ei!
Kõik oleneb sellest, mis on baastemperatuur. Kui on kogu aeg külm, on tavapärasus jah jube. Aga kui baastemperatuur on +18, on imeliselt mõnus sinna tagasi saada. Suurem arv lusikaid jälle, rohkem polegi midagi ette ära kulutatud, jai!
Ach, nii hea on!



Ei, Jain oli ka hea (varem oli muusikaks siin), aga see laul tuli just täna mulle uudsena ja nii lahe ju!