Oot, 99% inimesi on neurotüüpilised? Mõtsin, et minusuguseid on ikka rohkem kui pagana 1%!

Uus kuu. Ometi kord on sel puhul kuidagi klaarim tunne, puhta lehe oma.
Enamasti ei ole aja möödumine mulle tähenduslik - aastaaegu napilt tunnen, aastavahetus on natuke asi, aga uus kuu? Uus nädal? Uus päev? Mis need peaks kuidagi mingit vahesadama funktsiooni täitma või?!

Aga on vaikne, härmane. Mõnel puul laperdab veel paar üksikut lehte, ent park on talviselt paljas, vaid paks lögaseks mittemuutunud lehevaip ütleb, et pole veel vilets talv, on täieõiguslik sügis.
Varsti tulevad lehekoristajad ka. Teises pargis juba nägin neid.
Siis hajub ajatunnetus veel hägusemaks, veel ebakindlamaks. Kas on november või veebruar?

Vahel hommikul ärgates on mul säärane segadus.
Ei taipa, mis kell, mis aastaaeg, mis aasta on.
Siis tuleb natuke arusaamist, kes ja kus ma olen.  Appi, on valge, olen sisse maganud! Poeglaps peab koolis olema ju - ja siis vaatan, et ta voodi on tühi ja pähe valgub teadmine, et eieiei. Ma juba äratasin ta üles, tegin pai, patsi ja kakao kah valmis, ta on ammu läinud.

Vaikselt saan aja paika.

Aga see, kui valus sisimas ärkvel olles on (jap, magan jälle hästi ja hirmus sügavalt), on vahel ikka täiesti õudne mu endagi jaoks. Teiste, kes "aah, ta on juba näidanud, et krt, no "ta ei sure sellesse" ei päde, appi, nüüd surebki!" võivad mõelda, jaoks tsenseerin end hoolega.
KUI valus on, on ikkagi õõvastav.
Muidugi sööstsin suurema AD-annuse peale tagasi, ent läheb ju aega, enne kui see toimima hakkab.
Hea on, et praegu mäletan ikka selgelt, et elu pole alati selline. Võib olla märgatavalt parem.
Isegi hea (!)

Mõtlesin ka, miks dramaatiline "Eesti internetimaailmas pooled inimesed vähemalt leiavad, et loll ja halb inimene olen" mulle nii jubedalt haiget tegi.
Mul läks natuke aega, et see ära sõnastada, aga lõpuks sain pihta.

Vaadake, mina, autist ju.
Elik mul on võime teha ja mõelda teistmoodi kui "kõik", mu ajus ei tööta peegelneuronid üldse nii, et takistaksid mul iseseisvalt mõelda, kogu aeg sootsiumi "õigeid" mõtteid sisse võttes ja välja lülitades "valed".  

But she also points out that autistics think about the world in a different way. Specifically, she notes that neurotypicals think in a top-down fashion (big picture before details), while autistics think in a bottom-up fashion (details before big picture). This means that neurotypicals tend to develop ideas from fewer sources, then take that theory and go back to the facts, where as autistics collect far more details and develop a theory from the details, from the facts. 

(elik ma väsisin ära pädevat linki otsides. Aina tulid ette "visuaalne mõtlemine versus keeleline mõtlemine" ja "autistlik aju võtab vastu rohkem infot, mitte vähem" artiklid, muuhulgas postituse pealkirjaks saanud "99% inimestest on neurotüüpilised"-väide. Õige teema esimesel kolmekümnel lingil ei ilmnenud. Võtsin siis siit suvalise tsitaadi, mis kõlas informeerivalt, sest noh - ma niimoodi mõtlen, mhmh.
Aga päriselt: on tõsiseltvõetav väide, et autistlik aju on just sellepärast autistlik, et seal puudub automaatne oma mõtlemise kohandamine ümbritsevaga. Ei võeta mujalt suurt pilti, vaid kogutakse detaile ja siis tehakse neist oma teooria. Mhmh.)

Oma imeliku aju ja imelike mõtetega olen tasapisi ise leppinud. Hakanud seda lahedaks pidama, süüvinud "tee, mida sina ise tahad"-sügavustesse ja mõelnud: I am the storm.
Ma ei ole sellepärast halvem, et olen teistmoodi! Nähke seda, öelge mulle seda, et mu usku kindlustada!

Sest ei ole kusjuures nii, et ma ei hooliks, mida teised arvavad. Ei ole ka nii, et ma ei TEAKS, mis on ühiskondlikult korrektne arvamus. Autism, teate, ei ole juhmus =) (See oli nali, eeldus on, et kõik on kursis.)
Ei, vastupidi: mul tulevad need omamoodi mõtted, aga samas tahan väga, et keegi teine ütleks mulle sedasama, sest teiste väljendatuna usun ideid rohkem.
Minu mõte on ju - ainult minu mõte.
Ent kui keegi teine ka möönab: "Nii on, selles võib tõesti iva olla!" oo, mul on kohe rõõmsam.
Õdusam.
Ma ei ole täiesti mööda pannud!

Omast arust levitan vaikselt seda "teismoodi ei ole halb" ideed. "Teistmoodi saab ka, ei ole olemas "õiget" viisi!" jutustan ma ja inimesed nagu usuksid.

Välja arvatud, et seekord oli tulemuseks "väga väga naine on loll, õigelt teelt täiega kõrval ja arvab, et see on ok! Ega ikka ei ole küll!" ja "Ega ma ei tea, kes see väga väga naine on, aga ta on loll ega kõlba oma ametisse ja halb inimene pealekauba!"

Ja maailm vajus mulle peale ning vajutas mu laiaks.
***
Huvitav, kas see on jälle liiga pikkade mõttehüpetega post v? Et loogika on näha ainult neile, kes seda hoolega otsivad?
Ei jaksa praegu viia oma aju seisu, kus näen kõrvalt.
Kui on segane, küsige.
Kirjutan lahti.