Ei jõua pilgutada ka, juba jälle mõni möödas.
Või noh, pilgutada jõuab. Pingutada ka. Kuna mul osa päeva kulub ikkagi selle peale, et mitte ahastuse ja küünte lihasse vajutamise keerises ka kaela murda, on pingutamine umbes ainus, milleks veel mahti.
See noh - ilma oleks hullem.
Nõup, ikka pole selgeks õppinud, et EI TASU JU!!!
Aga samas: võrreldes nädala algusega on oluliselt parem ning teile kirjutan alati siis, kui meel kerge ning isegi naeratus huulil.
Sattusin eile imelisel hetkel poest väljuma. Sügava sinakashalli taeva taustal ergasid-kullendasid-hiilgasid kollased puud loojuva päikese kiirtes. Viis minutit - ja päike oli liiga madalale vajunud, et edasi toda imelist vaatepilti teha.
Aga ma nägin.
Vahel on osa maailma ka selline.
Muidu: tegin üle mitme aasta, mil eestimaist hapukat toorjuustu kasutasin, taas tiramisut mascarponega. Vahepeal ei teinud mitte rahalistel põhjustel, vaid mulle tundus kodumaise toorjuustu hapukus hea ja mascarpone maitse kuidagi lame, nüansitu.
Nüüd oli NII HEA. Mõtlen, et vaheldus, vaheldus on võtmesõna.
Ma kuidagi olen selles kinni. Võimalus vahelduseks, vabadus - niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii tähtis! Võibolla olen ma elus nii sundseisudest, parima hinna-kvaliteedi suhte otsimisest, peab-asjadest ära kurnatud? Aga kui meenutama hakata, olen neid alati jälestanud.
Ütle mulle "peab" ja vaata, kuidas ma kohe ei taha. Ütle mulle "ei tohi!" ja vaata, kuidas täpselt sama asja vaikselt, ent tugevalt tahtma hakkan.
Tahan ise valida. Niipea, kui keegi mind ses osas piirama hakkab, saab ta väga tugeva reaktsiooni.
Selle ürgse vajaduse ees ja sees seistes, omaks võtnud, et nii on minuga, pole ime, et väga väikesest saati olen enda vajaduste mahasurumises osavaks olemise ära õppinud. Ja samuti, et enam ei saa sellest lahti.
Kuskil teadvusest alllpool elab ürgne usk, et teised teavad paremini.
Isegi kui teadlikult kordan endale, kuidas
a) "teisi" pole olemas, nad on kõik erinevad inimesed erinevate meeldimiste ja vajadustega
b) miska seoses on täiesti võimatu neile kõigile meele järele olla
ja c) nii et tasub kujundada end ainult enda vaatenurga järgi, sest see on vähemalt selge ja kindel - IKKA on mingi "teised teavad paremini" tunne sees ja kui ennast ei valva, ronib see esile.
Torm (tervisi markiisile) või mitte. Mul vajub "teen asju, nagu mina tahan, teised kohanegu" vahel ikka ajust välja, dohh, sellepärast ongi tätokaid vaja, et endale meenutada, kuidas tegelikult.
Ma ei ole veel selle valestikirjutamise parandamisega edasi jõudnud, ootan, kuni Varrakult uus ports raha tuleb. Siis.
Kuigi ma taipasin vahepeal, miks Ace'il selline mahatõmmatud S-iga tätokas on. Oli. On. Oli. Krt, kuidas öelda väljamõeldud tegelase kohta, kes oma väljamõeldud maailmas ka surnud on?
Mul ei ole nii hea põhjust oma mahatõmbamisele kui surnud vend.
Mitte et mu vend surra võiks!!! EI TOHI! Sa oled nii kallis!!!!!!!
Pealegi ei aitaks see kuidagi sõna parandamisele kaasa, sest peaks päris hea fantaasia olema, et
Vahel nikerdan uue loo kallal, aga see ei ole mulle veel paljastanud, miks teda kirjutada, ning nõnda ei ole mul väga mootorit teda teha. Seda enam, et mul on üks (vbla rahaline, eks näeb) tööots ka, mis enamiku aega ja energiat ära sööb hetkel.
Siiski on mul tunne, et seal loos on mingi tähtis asi, mingi lubadus sees. Kahju, et kui ma lihtsalt visadusega edasi teen, kipun mitte uut avastama, vaid seda kirjutama, mis tundub tuttav, milles teadlik ja tugev olen.
Vbla looksin värskelt, kui kogu mu mõte tema (selle loo) peal oleks?
Noh, teen oma toimetamistöö ära, siis pühendun. Täiega.
Siuke rauge post oligi täna.
oot, praegu oli küll mingi suurte mõttehüpete värk, sest ma ei saa aru, kuidas sellest: "Ütle mulle "peab" ja vaata, kuidas ma kohe ei taha. Ütle mulle "ei tohi!" ja vaata, kuidas täpselt sama asja vaikselt, ent tugevalt tahtma hakkan.
VastaKustutaTahan ise valida. Niipea, kui keegi mind ses osas piirama hakkab, saab ta väga tugeva reaktsiooni."
järeldub, et "selle ürgse vajaduse ees ja sees seistes, omaks võtnud, et nii on minuga, pole ime, et väga väikesest saati olen enda vajaduste mahasurumises osavaks olemise ära õppinud."
- et kuidas sellest, et teiste kamandamine hakkab vastu, järeldub OMA vajaduste mahasurumise enesestmõistetavus?
Et no nagunii on minu vajadused keelatud ja pahad ja tuleb teha teiste tahtmist! Sest tuleb teha! Sest tuleb!
VastaKustutaa ikkagi ei saa ma aru, kuidas see "tuleb! peab!" järeldub sellest, et sa tahad ise valida.
VastaKustutaSee, et inimene tahab ise valida, võiks anda tulemuseks hoopis selle, et ta eirab seda, mida teiste arust peab ja tuleb.
st ma saan aru, et mõlemad tunded on sinu sees olemas, aga kuidas üks teisest tuleb, sellest ei saa.
Ok, paistab et tuleb mõttehüpe lahti seletada =)
VastaKustutaMul on väga väikesest saati olnud tunne, et no ma ei taha seda teha, mida öeldakse, eks, see on arusaadav?
Aga nüüd võta, et loomulikult mulle öeldi asju, nt "Korista see ära!" ja "Korista teine ära!" ja "Pane soojem jope!" ja "Pane müts pähe!" ja "Harjuta ilukirja!"
Mis automaatselt tähendas, et ma ei tahtnud neid asju teha, need muutusid mulle maailma kõige vastikumateks tegevusteks, sest ei sisaldanud valikuvõimalust, vaid ainult seda ühte "peab!" korraldust.
Aga kui laps tõrgub vastu ja ei korista, ei pane soojemat jopet, ei harjuta ilukirja, minu kodu täiskasvanud (ja ilmselt see käis väga paljude tolleaegsete täiskasvanute kohta) lihtsalt surusid rohkem, surusid nii, et ma viimaks tegin, mis mulle öeldi. Sõna "isekas" oli ühest küljest küll siin blogis minu ja mu enesetapmise teemal nii jabur, nii kohutavalt mööda, et häirinuks nagunii, aga lisaks see oli mu lapsepõlve kaja.
Sest kui ma ei teinud, mis mulle öeldi, olin ma "isekas" ja "mõtlen ainult enda peale".
No et laisk, lohakas jne, seda nagunii.
Ma ei mäleta konkreetselt, et mind oleks löödud, kui ma korraldusi täita ei tahtnud (muide, löömine meie peres ei olnud füüsilise valu osas mingi asi, ma sain üle päeva ise rohkem haiget, aga see oli nii kohutavalt alandav, nii kohutavalt! et ma siiamaani elan kaasa väikesele endale pärast, mõtlemas "Ma tapan nad ära. Ma tapan nad ära!") aga et ma tunde ja tunde istun emaga vastakuti, kuni teen, mida ta tahtis, küll.
Kuni ma teen, mida "pean".
Ja võtsin sealt kaasa selle, et minu tahtmine ei loe, nagunii PEAB need PEAB-asjad viimaks ära tegema, tahan või ei taha, ja sundisin end neid jõuga tegema.
Ja sundisin edasi.
Ja edasi.
Ja edasi. Ja sealjuures uskusin koge aeg, et olen laisk, lohakas, halb inimene, ainult endaga julm olles ja end sundides asjadeks, mida ma ei taha, saabki elada.
Ma saan Su mõttest nagu aru... samas emana, kui väljas on külm ilm, siis ma ju ikka ütlen, et pane soojem jope selga ega ei lase last kampsuniga ka pika nurumise peale välja. Ja kui tuba näeb välja nagu punker, siis TULEB see ikkagi ära koristada... Ma saan aru, et Sa ei soovi ühiskondlikele normidele vastata, ei taha olla keskmine. Paraku tundub mulle, et individuaalsuse ja ühiskondlike nn. ootuste vahel tuleks üldjuhul siiski mingi kompromiss leida. Vastasel juhul ei saaks töölgi käia. Kui jääda väga ühte äärmusesse ja üldse ei olda valmis kohanduma, siis tulekski kuuse alla kolida. On ju küll inimesi, kes on ühiskonnast nö. välja astunud, ei tunnista raha, ei vaja voolu. See on täiesti ok, kui endal on hingerahu ja rõõm seejuures rinnas.
VastaKustutaNo mida mina emana teen: "Ma tahaks, et see laud täna enne magaminekut korras oleks, ise valid, mis ajal teed."
VastaKustuta"See kevadmantel jääb juba vähe õhukeseks - paned kapsuni alla, kindad ja salli ka kätte-kaela, või võtad talvejope?"
Elik selleks, et mõistlikke asju teha, ei pea andma korraldusi, saab anda valikud.
Aga see iga päev tööl käimine oli mulle raske ka. Mitte seepärast, et mulle poleks töö meeldinud, väga meeldis. Vaid just selle sundseisu pärast, mis igal krdi hommikul. "Sa sõidad see ja see kell rongiga tööle, sest muidu sa enam seal töötada ei saa!"
Ja ma sundisin ennast päevast päeva, altvedamine ei ole mu loomuses.
Aga vastik oli.
Jah, jällegi mõistan. Teen kolmeaastast väljaõpet hetkel ja kolme aasta vältel olen kümnes erinevas kohas praktikal. Valida midagi ei saa. Kohati tuleb ärgata 4.15, et bussiga/rongiga kohale jõuda. Aga ma ei tee seda mitte mittealtvedamise pärast, vaid elamiseks on raha vaja, üür maksta, toit lauale, riided selga. See ongi see, et pole eriti valikut, kui inimväärselt elada tahad. Tuleb kohaneda, sest keegi teine ei aita ja ilma ei saa. Kuigi töö ise meeldib.
VastaKustutaaga kui, lihtsalt kui... see laps su mõistlikku juttu ei kuula? tuba jääbki koristamata, soojad riided selga panemata? las elab siis seapesas ja on iga nädala järel kaks nädalat haige, kuni õpib või kopsupõletiku tüsistustega kevadeni haiglas on, või - jumal hoia! - hakkad lõpuks end kehtestama?
VastaKustutavõib-olla sul on lihtsalt nö lihtsamad lapsed kui sa ise olid?
Ma arvan, sul ei ole vaja LIHTSAMAID lapsi, et nad mõistlikult käituksid, lihtsalt endal natuke rohkem kannatust ja usku, et kõik ei peagi _kohe_ sinu tahtmise järgi tehtud saama.
VastaKustutaEt laud jääb hoolimata su neljakordsest meenutamisest päevaks koristamata ja järgmisel päeval sa teed juba kurja häält? SUUR ASI KÜLL. Kindlasti on vaja seepärast kõiki oma tavu muuta!!!!
Või siis mitte.
kas kurja hääle tegemine ei ole sundimine? aga kui ta siis ka ei tee? ei teegi?
VastaKustutalisaks - kas siis tohib sundida, kui mängus on lapse elu ja tervis?
Enne on ju valik?
VastaKustutaJa kui elu on mängus, võib, aga tervis on juba ... suhteline.
Aga ma vaatan, et sa oled pähe võtnud, et nagunii ma eksin ja vaidled kogu aed.
Miks sa loed siin? Ära loe, tee midagi, mis sulle endale meeldib ja mulle ka kahju ei tee, aitäh.
kogu aeg? ma olen kommenteerinud... kahte, äärmisel juhul kolme postitust, käesoleva all esitanud vaid paar täpsustavat küsimust.
VastaKustutaSee ongi "kogu aeg".
VastaKustutaKui ma kommentaatori juba nimepidi ära tunnen ja umbes tean, mida ta ütleb, võib pidevkommentaatoriks lugeda.
Kui ma EI tea, mis ta nähtavasti ütleb, on hea pidevkommentaator.
Ma usun, su vanemad olidki sunnitud sundima, sest sa olid selline nagu olid. Äkki oli niipidi? Ma ei ütle üldse, et su vanemad kõik õigesti tegid. Praegu on lapsevanemad palju rohkem teadlikud ja vajadusel saab lastepsühholoogidelt abi jne. Aga oled sa kindel, et valikuid andes oleks kõik ok olnud? Mulle tundub, et oleks sulle antud kaks valikut, kirjutaksid sa praegu, et "aaaarghhh ainult KAKS valikut oligi, oleks olnud kolm, oleks kõik teisiti!"
KustutaMa usun, et mina tean oma olusid paremini kui sina.
VastaKustutaLoomulikult sa tead oma olusid paremini, kui need, kes siin "koguaeg" kommenteerivad, aga mis see siis puutub. Ma esitasin lihtsalt teise vaatenurgaga võimaluse, nagu kõik need teised "koguaeg" kommenteerijad, sest olukorda võib inimene ju teada, aga see ei tähenda, et sellel olukorral teisi vaatenurki ei või olla. Ja sa lihtsalt vastad "A ma tean paremini." Notsule sa oleks samaväärsele kommentaarile vastanud "pai", "päikest" ja "tähh!".
Kustutaäkki sul on vähe kommenteerijaid või hea silmamälu? aga loen, sest tahan. no nagu sinagi.
VastaKustutaMina kirjutan kuhugi, kellelegi, kunagi "päikest"???
VastaKustutaNojah.
Ütleksin, et see näitab hästi su "teise vaatenurga" täpsust. Ei tea midagi, aga seletada ikka tahaks.
Kirjutan teemasse sisuka kommentaari ja ainuke, millega sa haakud, on, et pole "päikest" kirjutanud. "Pai", "tähh", "päikest"... mis vahet seal on, kõik suht samaväärne. Haara sisu, mitte ära noki tähti. Oih, see ei kõlanud nüüd eriti valikuvõimaluste andmisena.
KustutaA kui lugeda meeldib, siis on hästi.
VastaKustutaArmulikult luban edasigi lugeda =)
Sisu on see, et sinu arust ma ei haara sisu.
VastaKustutaMinu arust sa lihtsalt ei saa pihta, aga seletama kukud, nagu teaksid rohkem.
Millele muule seal reageerida ongi kui detailidele?
Notsu tohutu erinevus sinust on muuhulgas, et ta _kunagi_ ei võta suud täis ega esita oma arvamust kui "nii on, dohh".
Minu kommentaar oli: "Ma usun, su vanemad olidki sunnitud sundima, sest sa olid selline nagu olid. Äkki oli niipidi? Ma ei ütle üldse, et su vanemad kõik õigesti tegid. Praegu on lapsevanemad palju rohkem teadlikud ja vajadusel saab lastepsühholoogidelt abi jne. Aga oled sa kindel, et valikuid andes oleks kõik ok olnud? Mulle tundub, et oleks sulle antud kaks valikut, kirjutaksid sa praegu, et "aaaarghhh ainult KAKS valikut oligi, oleks olnud kolm, oleks kõik teisiti!""
VastaKustutaSelles on MITU (MITU!!!) tõstatatud küsimust ning oletust ja üldse mitte, "nii on, dohh".
Aga tundub, et ma võin ritta ka kümme küsimust kirjutada, aga sa võtad neid ise kuidagi teistmoodi. Sest need kirjutasin MINA.
kas Sa oma vanematega selle üle arutlenud oled? Noh, et kuidas nad Sinu jaoks Sinuga ebaõiglaselt käitusid? Oma lastega ilmselt oled, sest saan aru, et kohandad end kodurahu ja sisemise äratundmise huvides, kuid ka selleks on vaja dialoogi.
VastaKustutalaste jaoks käituvadki vanemad paljus ebaõiglaselt, kuid see ei võta neilt ära nende armastust vanemate vastu. lisaks on lapse arusaam surmast hoopis midagi muud, kui täiskasvanul. ma olen enamus tulemusi oma lastega saavutanud läbirääkimise teel, kuid on olnud olusid, kus peale selgitamisi ja valikute andmist ei toimu ikka miskit. hetkevaates polegi ehk olnud oluline, kuid pikemas perspektiivis ignoreerimine oleks tähendanud valesid valikuid ja ebameeldivaid tagajärgi nende eneste jaoks. ja eks tegelikult ole nn sundimise ja sundimise vahe ka olemas.
mida ma tahan öelda, et alati ei anna tulemusi ei selgitamine ega valikute andmine. vahel tuleb tekitada olukord, kus laps saab selgelt aru, et kui on põhjus, siis on tagajärg ja et ebameeldiva tagajärje ärahoidmiseks pole vaja neid põhjuseid. ohutumatel juhtudel aitavad praktilised õppetunnid, kuid mitte alati.
Ebapärilikarbile: äkki oli nii-jutt on tõlkes "sa ise ei ole sellele mõelnud, näe, vaata!" Ja mul on seepeale "KUI lolliks sa mind pead, arvates et ma sellele mõelnud pole?"
VastaKustutaMiks ma ei salli nõuandeid. Miks ma ei salli selliseid kommentaare - need sisaldavad eeldust "Sina oled loll, ma tean paremini". Mille peale mul on: "Mine kuskile mujale ja ole seal omaette omast arust tark, mind siiralt ei huvita."
Sest ma ei oskagi mõelda, kõiki fakte, mis kättesaadavad, arvestamata. Ma lihtsalt ei oska. Ja siis on mul palju teha jee nende "aga äkki sa neid fakte ei arvestanud?" kommentaaridega.
Aga kuna sa selgelt üritad, ma kohe vaatan sulle lahkemalt.
Tasakaalukunstnik: ei ole vanematega rääkinud, aga mida see muudaks? Et nad saavad öelda "jamh, tegime valesti, olime palju lollimad, kui praegu"?
Ma tean seda niigi.
Nii halvasti ma neist ei arva, et oodata neid ennast õigustavat.
minevikku ei muuda, see tõsi. kuid tundub, et Sulle siiani vanemate käitumise puhul on küsimused, millele Sa pole vastust saanud. VNN, ma ei rünnanud Sind. Pole vaja kaitsesse asuda, ma proovisin kaasa arutleda. ei ole mina kellegi jaoks kohtunik ega zhyrii liige, kes jagab mingeid otsuseid või hinnanguid:)
VastaKustutaJa see, kas keegi on vähem või rohem loll, ei selgita ju seda, mis sellise tegevuse tagamaad või motiivid olid. Ja õigustus ning selgitamine ei ole sünonüümid. vähemalt minu jaoks mitte. ja vahel tuleb ka lollile asju selgeks teha:)
anyway, tundub, et Sinu sees on orkaan, mis pole leidnud väljapääsu. sellesse on segunenud palju ja keerlemine on segadust veelgi suurendanud. loodan, et leiad rahu, vähemalt vaherahu, muidu laguned päris kildudeks. Head! (päriselt ka!)
=)
VastaKustutaMa SIIRALT arvan, et nad andsid oma parima ja see oli tänaste teadmiste valguses (nii minu kui nende) nõme.
Mida mulle annaks "Me arvasime, et nii on kasvatuslikult õige teha ja lapse soovidele järele andmine on alistumine võimuvõitluses. Nüüd teaks paremini"?
Ma TEAN seda juba. See ei muuda, et nii oli nõme teha.
Triinu, Sa natuke räägid nii, nagu sa oleksid olnud AINUKE laps maamunal või vähenalt siin Eestis, kellega vanemad nii käitusid nagu nad käitusid. Ainuke, kelle vanemad lahutasid, ainuke, kellele vitsa/rihma anti, ainuke, keda sunniti tuba koristama, hambaid pesema. Ainuke, ainuke, ainuke! Loomulikult see, et teistel oli KA nii, ei peaks sind kuidagi lohutama või sinu enesetunnet parandama. Ei, seda kohe kindlasti mitte. Aga vähemalt ei rõhuta see, et tegelikult oli väga-väga paljudel sarnaselt, sinu erilisust selles vallas küll mitte kuidagi. Ometi sa rõhutad seda. Tood seda jälle ja jälle esile. Tood seda õigustuseks. Tood seda põhjenduseks.
VastaKustutaOlen Tasakaalukunstnikuga ka väga nõus. Me keegi ei saa minevikku muuta. Aga sellega saab rahu teha ja jumal küll, edasi liikuda. Kõik ei oska. Aga sina vist isegi ei taha.
Vaata, sa ei saa põhilisest aru.
VastaKustutaLoomulikult võib kõigil olla kohutavaid haavu. Paljudel ongi. Aga minu point pole, et olen nii haruldane, vaadake mind, vaid et paljudel on, ja jaa, need on haavad. Need on päris. Reaalselt viga teinud vigastused. Paljudel.
Need ei ole "ah, ma ei tee välja neist ja siis on ok".
Oi, ma olen ignoreerimisega kaua tegelenud, uskunud (päriselt uskunud, mitte teeselnud), et kui ma teen seda igapäevast nägu, ongi kõik hea.
Ongi ju kõik hea?!
Mul läks NATUKE aega taipamiseks, et haavadega peab tegelema, kui tahta, et nad ei mädaneks lõputult edasi.
kordan omalt poolt seda, mis ma olen siin-seal enne n+1 korda öelnud (siingi viitasin) - et tervislik on aru saada, et minevikupask on pask, mitte mingi tore asi trullallaa.
VastaKustutasest muidu võibki end lolliks mõelda "kõik oli ju hästi, miks mul siis iga kord süda pahaks läheb, kui tagasi mõtlen?"
kui minevikujama avaldub paigast läinud mõttemustrites ja selle juures uskuda, et kõik on läinud õigesti, siis pole ju mingit motti neid mustreid muuta, milleks, jumala õiged mustrid ju.
osa inimesi tuleb ehk jamadest kergemini läbi ega lase kohe algusest peale oma mõttemalle vigaseks lüüa, no on sellised tugevama konstitutsiooniga, palju õnne. neil, kellel on viga sisse tulnud, on vaja pärast õgvendada, selle asemel et teeselda kõige vigasuse juures seda tugeva konstitutsiooniga tüüpi.
tugeva konstitutsiooniga tüübile võib iseenda pealt põhjendatult tunduda, et minevik ei vaja tegelemist, sest "mul pole ju viga midagi". Ning tal on enda koha pealt õigus, kui minevikus toimunud asjad ei olegi talle probleem. aga see ei ütle mitte midagi mustriveaga tegelase tegelemisvajaduse kohta. iseenda pealt ei saa kõigi kohta järeldusi teha. nagu normaalse immuunsüsteemiga inimene ei saa autoimmuunhaigustega inimesele öelda, et "tee oma immuunsüsteemiga juba rahu, mis sa turgid teda kogu aeg".
diskleimer: minevikuga tegelemise all mõtlen ma muidugi sellega tegelemist, kui mineviku jäljed olevikus jalgu jäävad või üles kohuvad. ei agiteeri ajamasinat ostma. :P
VastaKustutant VVN ja mõne teise sarnase minevikukeskkonnaga inimese vahe näikse siinkirjeldatu põhjal olevat see, et too mõni teine ei jäänud vanemate/õpetajate/kelleiganes sisendatut kohe algusest peale nii kõvasti uskuma.
VastaKustutaselline laps, kes rõõmsalt käskude vastu talitab ja ise üldse ei põe, mis siis, et karistada saab (teeb ainult järelduse, et vahele ei tohi jääda), on ju lausa klišeeline tegelaskuju.
ja miks mul on hea minevikuga tegelemise kohta suud pruukida: 2012 hakkasin ma ise oma koolitraumadega julgemalt tegelema. siin seal, sh siinse blogi kommentaariumis laideti seda samuti maha, et "jääd minevikku kinni" jne. kuigi sinnamaani olin ma olnud friik just selles mõttes, et ei JULGENUD neist asjadest mitte kellelegi rääkida ja üritasin mitut aastat oma elust suuremalt jaolt maha vaikida. see, et ma olen mitmest oma eluaastast saladuse teinud, mis on minu arust palju ebanormaalsem, ei häirinud kedagi, sest noh, saladusi ei pandagi tähele, kui nad välja ei tule.
VastaKustutano ja kõige ulgumise ja hammastekiristamise järel (sest kui koledad asjad korraks jälle aktuaalseks tulevad, siis kulub natuke ulgumist ja hammastekiristamist) läks tegelikult hämmastavalt ruttu palju paremaks.
juba asjade sõnastamisest oli jube palju kasu. ja muuhulgas ka just sellest, et tuli välja, et neid hädasid on teistelgi. kui rääkisin mina, julges ka mõni teine rääkida ja sai kinnitust, et ta ei ole ise haige värdjas, vaid tal läks lihtsalt selles asjas halvasti. täpselt nagu mina olin varem saanud sellist julgust ja kinnitust teistelt, kes julgesid sellest rääkida.
maailmas on jube palju selliseid halbu mälestusi, mis ei ole üldse väga ebatavalised, aga mida inimesed piinlikult varjavad. ja kui palju energiat see varjamine võtab!
(rääkimata sellest, mis eespool sai öeldud - kui kahjulik on eeldada, et halbolu on normaalne ja et inimeste päris-normaalne (ehk mõistlikult lahke) käitumine on üle mõistuse nähtus - see saboteerib iseenda tegemisi ja teistelt enesestmõistetavalt halva eeldamine on ka teiste vastu halb.)
Ma muidugi ei mõelnud, et selle all, et teesklema peab, nagu midagi poleks olnud. Mõtlesin pigem seda, mida Kaur järgmise postituse all kirjutas. Vastus oli, et see kõik annab talle midagi, muidu ta seda ei teeks. Aga kas see, mida see asi annab, on ka see, mida tegelikult vajatakse. Võib ju olla nii, et annab midagi küll, aga see lõhub samas veel rohkem, Kas siis on seda väärt?
VastaKustutaUuest ja uuesti siin kakelda ja tükkideks kukkuda ja selgitada ja õigustada võõrastele inimestele, samas raiudes, et mul on sust suva, see kõik ei tundu kuidagi minevikumustrite lahtimurdmisel ja mõtestamisel aitavat.
Ohh, naine =) (Ei kirjuta notsule, sest ma nagunii olen kõigega enam-vähem nõus, mis ta ütles, ja ülejäänu pole tähtis):
VastaKustutaMinu jaoks on nähtaval ning siinkohal oluline üks asi:
Kuna sa oled veendunud, et oled targem kui mina, siis ma PEAN eksima. Elik sul on eelmõte, et nagunii ma eksin. Mul on üks siuke tuttav ka, kes on veendunud, et ma pean valesti mõtlema, sest ma olen mina ja mina ju _ometi_ eksin.
Nagu - ma isegi ei ürita sind ümber mõtlema panna. Ok, ma eksin. Mis siis? Mine ela oma elu kuskil, mis sind torgib, et ma eksin? Mul ei ole puudust su üritustest mu elu õigemaks teha.
No päriselt ka. Et kui ma siiralt küsin, KAS ASI ON SEDA VÄÄRT (viidates ka Kauri kirjutatule), siis sa hakkad seepeale ajama mingit oma targema-lollima paranoiat?! Ei, Sa EI pea sellele "kas on väärt ja sulle ka vajalik" küsimusele vastama, kui ei taha. Ei pea! Aga jumala eest, see küsimus ja kommentar ei sisaldanud ju mitte mingit eelarvamust, vaid tõesti küsisin - kas see kõik (mis ka Kaur kirjutas ja see, mis sa talle vastasid) aitab kuidagi kaasa. Arvestades seda, mida Notsu kirjutas minevikuga tegelemisest.
VastaKustutaTahad maailma kas või natuke paremaks muuta, nagu sa ütlesid. Keskendu pigem iseendale. Tead küll seda, et lennukis kõigepealt iseendale hapmikumask ette ja siis alles aita teisi.
VVN, ma olen Sinu heatahtlik lugeja. Tean, et oled tundlik. Üritan kirjutada Sind riivamata. Mida Kaur ja Ebapärlikarp öelda tahavad (ning ühinen nendega), on see, et mingil hetkel pole vehklemisest enam kasu. Tuvastad faktid ära, mis kõik valesti on läinud, töötad need peas läbi, veendud, et muuta enam minevikus midagi ei saa. Teisi inimesi minevikust ja olevikust ka muuta ei saa. Sinu isiksus on mõjutatud ja see jääbki nii. AGA. Sa saad muuta iseenda mõtlemist ja suhtumist. See on see hetk, kus kekskendud positiivsele edasiminekule, enda seesmisele arengule, andestamisele, ehk isegi tänulikkusele selle eest, mis Sul on ja mis Sulle antud on. Ilmselt kaasneb sellega ka parem maailm. Seejuures pole absoluutselt oluline, kas ja kes eksib, kas ja kes on loll. Fookus ei tohiks olla ennasthävitaval käitumisel/mõtlemisel. Maailm ei lähe sellest paremaks, kui negatiivsusesse tammuma jääda ja teistes vigu näha.
KustutaJust, just!!!
KustutaKiidan takka!
Kustuta=)
VastaKustutaSee ei ole minu targema-lollima paranoia, vaid JUST TÄPSELT see, et te arvate, et saate mulle nõu anda mingilt "me teame paremini" positsioonilt.
Ja mina väidan, et te ei saa. Sest te pole elanud minu elu minuna ja ei tea kõike ja te nõuanded "lase minna" on valelt pinnalt.
"miks su jalaluu katki on, hoopis mõnusam oleks käia terve jalaluuga".
Eeee ... no shit? Aga on katki, kurat!
+ ma enamiku oma 37 eluaastast elasin TÄPSELT nagu te tahaks soovitada. Mis möödas on möödas, ela edasi sellega, mis on.
Aga point on, et MÕTESTAMINE ei ole üldse lootusetult möödas. Seda saab just praegu teha.
No õpin hetkel õeks. Jalaluu näide on väga hea. Mida meile koolis õpetatakse?
VastaKustuta1. Inimene peab ka katkise jalaluuga ise kasutama enda olemasolevaid ressursse
2. Keskendutakse tervekssaamisele, mitte haigeolemisele
3. Rõhk on maksimaalsel vajaliku abi andmisel, et inimene ka katkise jalaluuga saaks igapäevased toimingud tehtud ning et katkine jalaluu minimaalselt inimesele kannatusi põhjustaks.
Keegi ei vaata mööda sellest, et jalg on katki. Küsimus on, mis viisil patsient ise sellesse suhtub (subjektiivne haiguspilt) ja millist ravi/abi ta vajab. Triviaalselt võttes võib jala asemel olla käsi, hing, mis iganes:).
Aga ma tean, et me käime erinevates koolides, et Sa õppeasutustest nagunii midagi ei arva ja et Sa nagunii ise kõike paremini tead:). Mul pole probleemi selle viimasega nõus olla.
(Ma õppisin ka õeks, hahahahaa, ja mul on diplom käes. Ja tõesti ei pea ma seda haridust suuremaks asjaks, rääkimata sellest subjektiivsest oma ressursside hindamisest - TÄPSELT seda, et hambad ristis hakkama saada ka ilma jalgadeta ja metsas nälgides, ma tegin. "Kõik ju käivad, ei saa ju nii raske olla, kuigi mulle subjektiivselt on?" Ei olnud väga jätkusuutlik.)
VastaKustutaAga ma järgmise postituse alla kirjutan kokkuvõtva kommentaari, sest mul jõudis kohale, et ma ei saa õnnelikumaks, kui mind paremini elama õpetatakse. Sest tõesti, mina tean SELGELT paremini =)
Ja siis tasub end kaitsta.
Ma tean, et oled õeks õppinud (kuigi teises koolis), olen ju Su blogi lugeja. Seepärast oligi jalanäide hea näide ja ma mõtlesin, et räägime ühte keelt.
VastaKustutaKui inimene peab midagi "ilma jalgadeta ja metsas nälgides" tegema, siis see ei ole ressurss. Ei subjektiivses ega objektiivses mõttes. Subjektiivses mõttes ehk siis on, kui inimene ise ei adu, et ressurssi tegelikult pole. Ma lisaks veel, et õe töö on füüsiliselt ja emotsionaalselt raske, mida pole tõesti mõtet õppida, kui juba ainuüksi õpe tundub raske, hilisemast tööst pole mõtet rääkidagi. Ilmselgelt puudub selleks siis ressurss.
Mul on hästi kahju, et Sa ise nii palju head ja ilusat oma elus ära blokid lihtsalt sellel põhjusel, et näed iga nurga peal rünnakut, õpetusi, vaenulikke inimesi, mingeid "üldlevinud arvamusi", mille kõigega on vaja sõdida. Aga vastasseisu tegelikult pole. See tekib alles siis, kui Sina seda näed ja võitlusse asud. Päris raske on suhelda, kui aktsepteeritud on ainult üks, st. Sinu arvamus.