Teemaareng, mis vast isegi on huvitav jälgida

Sain täna kätte spermadoonorite nimekirja.
Taanlased, see oli enam-vähem ette teada (sealt), aga et 8 üheksast on blondid siniste või sinakasroheliste silmadega, ma küll oodata ei osanud.
Mul oli isegi ebamäärane idee, et kui saab rassi valida, valin asiaadi - aga aga aga ... nojah, ei saanud.

Ei, see on saatus.

Blond. Siniste silmadega.

Sest noh. Päris elusaid mehi mainimata on Sanji, blond, sinakat tooni silmadega isane, ainus väljamõeldu, kellega olen oma peas oma lapsetahtmisest rääkinud.
Kellega last teinud.
Ja siis veel 6 korda, sest no ... hakkas meeldima.
Talle. (Kammaan, minu isiklikud võlud isegi välja arvata, pole kerge olla vanuses 21 süütu, kui sulle samas naised väga meeldivad.
Mida, ta elas kaks aastat drag-queenide saarel, kus ühtegi naine-naist polnud! Ja üldse, minu kujutelmad: MUIDUGI talle hakkas meeldima!)
Mulle. (Sest mu võimetus orgasme saada ei muuda mind siiski mitte huvituks seksi suhtes, isegi/eriti kui see toimub vaid minu peas.)

Meil on (minu pea sees vähemalt) üksteisega hell, aus ja väga huvitav.

Nii et lapsele on isafiguur välja valitud, vaja ainult ära otsustada, millise numbriga doonor sellega kõige täpsemalt klapib.

Päris äge ikka =)

Oli tunniajane nõustamine ämmaemanda juures ja tundub, et minu protseduur saab olema väga erinev Oliühe omast.
Ent suurt vahet siiski pole.
Tulemiks on ju laps! Et ma ei võta tablette, vaid süstin ennast enne iga päev?
Mis see on mingi oluline erinevus või?!

Nii mõistetamatult lahe.

Lisaks - natuke ka lapsevanemluse teemas - mul eile oli päris valus. Kuidas inimestel on nõnda halb elada ja mina olen väike ühik, ei saa kõike ära parandada.

Jõulude ajal saatsin ühe paki. Tundus, et neil on vaja, kes saajad olid. Pleed ja riided ja taldrikud ja kruusid ja piparkoogitainas ja käterätikud ja ...
Ja eile ... noh, ma olin natuke lahke kunagi, eks ole. Ja kui kelleltki enam abi küsida ei ole, siis meenusin ka mina.
Ma tean enda pealt, mis tunne on, kui usud üleni ja vähimagi kahtlusevarjuta, et maailmal on sinuta parem. Aga kui keskteismeline paneb käe oma elu külge, on ikka hirmus.
KUI valus tal olema peab!
Seekord jäi ellu.

Ta õde küsis mult bussiraha laenuks, et too enesetapjast õde psühholoogi juurde viia.

Ma mõtlen, et ükski lapseealine või veel selle ligidal inimene ei peaks sedasi kannatama kui nemad.
Ma mõtlen, et nüüd, kus ma ise vaene pole, pakun neile mingit kevadvaheaja - spapuhkust, teen välja.
Ma mõtlen, et maailma küll ära parandada ei jaksa, aga mul endal on NII halb, kui tean, et kellelgi on halb!
Ja raudselt on see parem koht, kuhu raha panna, kui raamatud ja kinoskäigud ja ainult oma lastega väljas söömine.
Kunstlik viljastamine osutus ka odavamaks, kui ootasin - 2018 jaanuarist haigekassa hüvitab palju rohkem.

Ma oletan, et nad ei taha vastu võtta. Sellised sirgeselgsed "saameisehakkama"-tüdrukud on. Väike vend, kes elab tädi juures, on veel liiga väike.
Aga neil on vaja tunda, et keegi maailmas hoolib natukenegi, kas nad elavad või surevad, on neil hea või halb.
Ma mõtlen, et kuradile. Midagi igatahes teen.
Võibolla on neile üks poodlemiskäik - nagu, ka pesumasinat ju ostetakse - vajalikum? Ja siis välja sööma.

Olgu neil vähemalt midagi toredat oodata!