Hägused mõtted

Tänu eelmises postis kiidetud mineraalveele julgesin käia Lõunalinnas - Tartus - ilma et mul seal väga mingeid asju ajada oleks olnud.
Lihtsalt Tütarlapse vanaema ja tädi väisatud ja külastatud ühte sõpra, kes lõpetas õenduskooli üleeile.

Käisin nii kauges linnas lihtsalt KÜLAS: maivõi, elu on ikka imeline ja vabadusi täis!
Sain inimeste kohta asju teada. (Ada on VEEL ILUSAMAKS läinud, Tütarlapse sümfooniaorkestril on nägus noor mees dirigendiks, kes mäletab isegi nimetatud Tütarlapse välimust, nime ja soovis talle mõned nädalad pärast sünnipäeva õnnegi, ja Werneri napoleonikook on isegi parem kui NÕHK.)

Kuigi ma väsisin ikka rängalt ära. Pearinglus 2 päeva jutti ja parema käe koordinatsioon nii olematu, et oleks naljakas, kui poleks nii kurb. Phmt tagasi "annan endale küüntega näkku, kui üritan parema käega kappi avada"-tasemel.
Jah, nii kehv mu parema käe liikumise automaatkontroll ongi. Kui ei valva, mida teeb, teeb ei-tea-mida. Ja kui väsinuna valvangi, mida teeb, teeb ikka ei-tea-mida.

Nii on.

Pealegi läks mul uni kell fakken neli ära - nagu hommikul kell neli - ja kui ma siis omast arust hiirvaikselt hakkasin poja toas (sest seal on meil mänguarvuti) civilit mängima, ärkas too poeg üles ja oli hommikul minu peale maruvihane, sest ta oleks magada saanud nende 50 minuti jooksul, kui ta nüüd keerles, pöörles ja uuesti uinuda ei suutnud.

Aga sammuskine sõber K õppis temaga õhtul ära Eesti järvede asetuse kontuurkaardil ja ma olen täiesti kummuli, kui lahe see on - jõgede eest on tal kaks sees, aga vähemalt järvi teab.
Mitte et mina teaksin, kus asub näiteks Vagula järv.
Te teate v?
Ma ei teadnud, et selline järv olemaski on.
Igatahes on tal loodetavasti selle võrra koolis toredam. See oli mulle kodusõppimise põhiline motivaator - et koolis vähe toredam oleks. Et ma midagi TEADA oleksin saanud?! Haa. Haa. Haa.
Teadmisi ma kogusin omaette ja kooliga mitteseotult.

Mõnes mõttes tundub absurdselt ülespuhutud mõte, et mina, eriline. (Hoolimata "tunnista, mis sa oled, ja kasuta seda ära!"-st.)
Sest no - ma olen enda jaoks tavaline. Kogu aeg elan endaga koos, üsna harjunud juba.
On raske aduda, et (paljud) teised toimivad ja tunnevad hoopis teistmoodi, teiste mudelite järgi. Ma olen ju tavaline, nii et kõik on nagu mina, aint saavad natuke paremini hakkama? (Miks ma olin nii häiritud Ebapärlikarbi phmt samast mõtteavaldusest: olin kaua aega samamoodi arvanud ja siis aegamisi ja suurte paukudega kordamööda taibanud, et ei. 
Ma tajungi teistmoodi asju.
Tema "pfff, sa oled nagu kõik, aint hädisem!" oli/on eksiarvamus, mille juba enda jaoks kummutanud olin - ja nüüd tuli jälle keegi sama jutuga, tere-tore, mis ma peaks jälle kaaluma hakkama, et see võibolla on tõsi? JÄLLE?! Kui ma pika mõttetöö tulemusena olen endale klaariks teinud, et ei?!
No ei.)

Aga näiteks, et teiste puhul ei OLEGI haridus mahavisatud aeg ja energia, et nad TÕESTI õpivad koolides asju ära, on mulle ikka suur üllatus ja silmaavaja olnud.
Või et ongi olemas inimesed, kes naudivad teiste inimestega koos olemist.
Ka siis, kui tegu pole nendekummardamisüritusega, kus nad on tähelepanu keskpunktis tolle tähelepanu pärast võitlemata.
Ka siis, kui tegu pole väikese seltskonnaga.
Mina olen rahvahulgaga suhtlemiseks valmis, kui saan sellega teistele rõõmu teha või mingeid teiste vajadusi täita (mis on minu kiiks ja teeb minu õnnelikumaks), aga et MINULE meeldiks inimkarjaga koos olla?! Mulle endale, lihtsalt niisama, meeldikski?! Mäh?!

Aga selliseid inimesi päriselt ka on!!!!
Nii veider.