No ei ole see tõesti mingi keeruline kõrget mõtlemisvõimet nõudev arusaamatu kirjandus, on seikluslugu. Ainult et mulle endale meeldivad elusad tegelased, mitte funktsiooni täitvad pabernukud, ja loogika. Mis tähendab, et kirjutan kah sihukesi. Tegelasi ja lugusid.
Seiklusjuttudesse.
Mu uue romaani tagakaanetekstis (mille heaks kiitsin, aga avaldasin ka imestust just tolle lause pihta) on kirjas: "Merese kohta vahest harjumatult on romaan teostatud kiiretempolise seiklusmärulina."
Mul oli parem kulm päris pooles laubas seepeale, sest oma meelest kirjutangi peamiselt seiklusjutte. Aga noh: kuidas keegi seikluslugu defineerib, on pisiasi ju.
Ent väga väga väga tükk aega oli mul tunne, et see elusate tegelaste ja tugeva üldloogika juttudesse sissekirjutamine on mahavisatud töö. Sest ulmelugeja (no see on räme üldistus praegu, nende seas on väga helgeid päid - aga kõige kõvahäälsemad on lihtsakoelised, ja ennast eriti pädevadeks pidajad paraku samuti) ei hinda seda, tema tahab, et püssi lastaks, vene keeles ropendataks ning kõik lahti seletataks.
Ja keegi teine samas ei loegi mind.
Nüüd siis on õnnestunud korraga paljud õiged inimesed lugema saada. Kes on veitsa nagu mina ja naudivad samu asju.
Isegi kui nad on lapsed.
Võit!
Olgu, võibolla selleks ongi see mu veider kuulsus (ei, päriselt, kuna mul endal telekat ei ole ning puudust sellest ka ei tunne, ma ei kujutanud ette, mida KAHES telesaates osalemine teeb!) natuke millekski kasulik samuti. Et raamat sattub inimeste kätte ja osad neist on tema jaoks "õiged lugejad".
Oot, või peaks ilma jutumärkideta olema? Õiged lugejad?
Sest selgelt ta (raamat) osade inimestega räägib arusaadavas keeles ja osad saavad: "Blablabla .. ta istus ... blablabla ... jõi kohvi."
Esimeste arvustuste järel (Reaktor x2) mul oli küll: "Oota, MIDA nemad lugesid? Mina küll seda raamatut ei kirjutanud!"
No mis mõttes ses romaanis ei juhtu midagi?!?!?!
Nagu ... nagu ... seal ei ole isegi vaidlemiskohta ju! See on lihtsalt liiga vale väide, et mingeidki argumente tuua!
Aga noh - lugeja saabki välja lugeda ainult seda, mis temas endas juba olemas ning jutustatavale vastuvõtlik on. Ju siis polnud tema/nemad minu raamatule sobilik(ud) lugeja(d).
Mul on natuke õudne ka selle uue raamatu eel - mitte et ma ei tahaks tema ilmumist või häbeneksin teda või midagi sellist, aga ta läheb jälle laiale kivile ning hakkab oma lugejat otsima.Kas Õiged Lugejad leiavad ta üles?
Ega nad liiga palju oota? (Vastandina aastaid kestnud: "Ma kirjutasin palju parema loo, kui lugejad näha ja välja lugeda mõistavad, oh, kus ma jään?!?!")
"Lihtsad valikud" sai nii palju kiita, kas "Kuningate tagasitulek" saab nüüd sellega võrreldes jalaga või?
***
Mu tütrel on jamad tervisega.
Kahtlustan, et tema keha võttis omaks teadmise, et ei tasugi ära taastuda ja terveks saada, pannakse kohe jälle pinge peale, ja nüüd otsustavalt ei tervene.
Et saaks puhata.
Et lastaks lihtsalt olla, vara ei pea tõusma, laulma (lihtsalt häält ei anna kontrollidagi tõvega), pilli puhuma (milleks on vaja veidi suuremat kopsumahtu kui tassitäis), erinevaid vaimseid töid muudkui tegema ja tegema.
Elik bakteriaalsed analüüsid negatiivsed, viiruse oma positiivne, raviks vähe koormust, korralik toit - aga tal on faking 3 nädalat juba peaaegu kogu aeg 37.2 palavikku, väsimus, nõrkus, häda ja viletsus. Vahepeal langes 36.8 peale. Käis nõnda koolikatsetel (9. klass, noh), jälle palavik üleval.
Vbla ta ei lõpetagi sel aastal. Päriselt. Kui keha ikka NII ÜLDSE ei taha, miks teda sundida, nui neljaks ja kaheksakski veel? Klassikursuse kordamine ei määra teda ju igavesele läbikukkumisele ja tööle MacDonaldsis. Pidasin selleteemalise loengu (et elu olgu mõnus, ei tasu end sundida, kui ikka üldse ei suuda ja taha) Tütarlapsele ka ja ta oli isegi nõus.
Et ega ta ei taha just klassikursust korrata ega sinna kooli edasi jääda niisiis, kui ta on vaimu juba lahkumiseks ette valmistanud - aga samas VÕIB, TOHIB.
Elu ei ole läbi sellega.
Me oleme, mis me oleme. Ei paremad, ei halvemad - ja teha tegevusi, mis sellele olevale endale head on, ei ole kuritegu.
Heaolemine ei ole mitte paha asi.
Lugesin huvi pärast lingitud Reaktori arvustust ja mu mõte oli ka, et oota, mis raamatut arvustaja luges, mitte sedasama, mida mina lugesin. Aga siis tuli mõte, et ehk arvustaja lihtsalt ei lugenud “õigesti” või ei “lugenud” - noh, ei mõelnud kaasa, vaid mõtles mingeid omi mõtteid vms. Või ma ei tea. Aga arvustusega ei saa kuidagi nõus olla. Midagi ei jäänud arusaamatuks või poolikuks ja kui ka jäi, siis asja pärast.
VastaKustutaTegelikult tahtsin ammu juba küsida (aga vist sõi blogger mu kommentaari ära, vahel juhtub ja ma laisk, et uuesti kirjutada sama asja samma kohta) - kas ehk on kunagi “Lihtsate valikute” maailmast veel lugusid oodata? Huvitav maailm, hea autor, palukstänaks :)
2 juttu on olemas ja väljas: "Joosta oma varju eest" ja "Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk näitus Geuna linnapildi ajaloost" mõlemad "Täheaegades, 9 ja 17 on järjekorranumbrid vist.
VastaKustutaPornolugu tuleb ka sinna maailma =)
Ja ma ei ütle, et rohkem ei tule. Aga ei anna ka lubadust, et tuleb.
"Eks näis," on parim, mille mult kätte saab =)
No tore on, nüüd tuleb enne uue raamatu hankimist jälle "Täheaegasid" jahtima minna, selle üheksandagi sain suure vaevaga kätte :D
VastaKustutaMa üldse ei tea, mis inimesega tegu, aga see esimesena lingitud arvustus pani mind küll kukalt kratsima. Äkki see on ikka huumor, kui inimene kirjutab, et "Ühesõnaga on autor pannud mind väga ebamugavasse olukorda – ma pean lugedes mõtlema hakkama. " - ei saa ju olla nii?! Täielik müstika, et selliste eeldustega inimene üldse raamatuid viitsiks lugeda, aga ju tõesti on igaühele oma kirjandus olemas.
VastaKustutaHuumorit pani mind kahtlustama see, et ta ju lõpus kiidab tegelikult.
No ja mismoodi saab sünonüümide kasutamine kui selline kellegi ahastusse viia?! Segane-segane maailm :)
Ma mõtlesin selle üle.
VastaKustutaJa siis veel.
Lõpuks otsustasin, et ebamugav olukord ehk mõtlemine oli küll iroonia, aga see muu siiski mitte.
Vbla eksisin. Pigem ütleksin siiski, et ei.