Valgus selgus

Huvitav, on mul palavik?

Viimase kahe tunni sees olen põdenud järgneva üle:

* mu poeg on liiga palju arvutis
* mul nii palju lastele väikeseks jäänud riideid ja täiesti korralikke jalanõusid, aga neid pole kuhugi anda
* kuigi ühed poja saapad tuleks enne kingsepa poolt läbi viia, kui nad kellelegi anda saab, lukk on katki
* ja tegelt on mul ikka neid vanu ravimeid ja rikkis elektroonikaseadmeid ka, juba neljandat aastat kogunevad, oh, kus ma jään
* mis mõttes ei kirjuta ma midagi uut hetkel, nagu MITTE MIDAGI, mis ma üritan kirjanik olla sedasi v?
* aga ega ma õendusega ka kaugele just jõudnud pole
* ja krt, mu kõht on ikka liiga suur. Reied ja tagumik on ebaolulised, käe all võibolla isegi lahedad, rinnad on KINDLASTI lahedad, aga kõht ...
* Mitte et mind keegi peale mu enda katsumas oleks.
* Tahaksin ikka kõigile meeldida, jah? Eriti nõrk ...

Nõudis endaga konkreetne olemist, väga selgelt meenutamist, et keegi pole täiuslik, et eneseusk jälle ärkaks. Selle üle, et pole täiuslik, PÕDEDA ei tasu juba enesetunde pärast - sest nõnda on garanteeritud sitt olemine. Ju. Midagi kasulikku ka ei sünni, ainult halb on.
I am the storm! meenutamine oli ka teema. Ning kui hea peaksin siis olema, et endaga rahul olla, kui lastagi oma headusel endaga rahulolu mõjutada?!
Ma nagu olen juba proovinud, ah? Toona selgus, et KUNAGI ei ole piisavalt hea. Vähemalt mitte minu suutmispiire arvestades.
Aga igaks juhuks kraadin ka.

36.8. Krt, pole isegi keha võimalik süüdistada oma sitas emotsionaalses seisus!

Aga samas - ega enam ei ole ka nii sitt. Lebasin tunnikese voodis ja klaarisin endaga.
Mhmh, ma teen vigu.
Mhmh, ei ole täiuslik.
Mhmh, kahtlemata saab mind kritiseerida =P
Aga kas see teeb mu kuidagi mittepiisavalt heaks?!
Kas ma saaksin inimesena olla õnnelikum teistmoodi elades? Kas mu poeg, kes on liiga palju arvutis, pole tark, tugev, ilus ja õnnelik? Mida ma ometi tahaksin endalt, kui praegu ka rahul pole?!

Ja tasakesi valgus selgus tagasi.
Iial ei saa kõike oivaliselt teha.
IIAL.
Me teeme oma parima. MINA teen oma parima. Mida, mis ma siis VEEL tegema peaksin?!

Muidu - kas ma olen juba maininud, et spermadoonorit valides ma valisin kõige Sanjima neist (sest no Zoro last ma ei saaks kanda: kui palju on naturaalselt roheliste juustega spermadoonoreid?) ja olen otsustanud, et saan lapse Sanjiga?
Vist olen, kusjuures.

Et ma elan kujutlustes? Kurat, olen kogu aeg seal elanud! KOGU AEG!
Minu aju on mulle endale rohkem olemas kui MISKI muu.
Kas teistel on kuidagi teisiti v?

Hästi ei usu, kusjuures.
KÕIKE tuntakse läbi iseenda. Kõigi poolt. Ainult vbla mõned allistid (hei! jaa, ma armastan teid ka!) arvavad, kuna tajuvad mõtlemata üldsuse seisukohti samuti, et tunnevad asju objektiivselt.
Kui samas lihtsalt nende subjektiivne taju käib läbi veel "kas sedasi arvata on ok?" filtrist, enne kui tulemi ajusse lekitab.

Me tajume ümbritsevat, nagu MEIE oleme. Me näeme, kui kitsamalt võtta, nagu oleme.
"Me" on võtmesõna. Kes ME oleme, on tajuvõti.
Maailm meie sees on sama suur kui väljaspool!