Siin ma seisan

Krt, täitsa hämmastav, kui palju hormoonid ikka mõjutavad!

Eelmise postituse all on irve kommentaar, mis tõi mus reaktsiooni "laks laubale ja muidugi!" (Tegelikult ei löönud ennast, aga tunne oli siuke.) Kunstlikuks viljastamiseks vajalik lisahormoon muudab ju kehakeemiat! Tunded aga on kehas ja seega on emotsionaalse seisundi muutumine paratamatu!

Aga nüüd on juba kolmat päeva teistmoodi imelik. Mitte ahastav põde, vaid ebareaalsuse mulje nühib igast küljest ja seestpoolt samuti.
Kas ma olen olemas?
Kas maailm on olemas?
Teised inimesed? MINA ISE IKKAGI?!
Väga tundub, et mulle ainult tundub.
Füüsilised aistigud (näiteks kui õues on külm) korraks aitavad, ent ainult korraks. Siis harjun ning ikka on ebareaalne tunne.
Sport natuke aitab, keha tunnetub piiiiiiiisut eredamalt - aga ainult natuke. Ja ka korraks.
Valu ei aita üldse (mul vahel ikka jalad valutavad, kohati päris kõvasti), sellega on lihtsalt halb ja ebareaalne korraga.
Ega ei ole otseselt ebameeldiv tunne ise see mind-ei-ole-olemas. Lihtsalt --- veider.
Pea käib ka ringi. Kogu aeg. Mitte tugevalt, aga piisavalt, et kogu aeg oleks kõik nihkes ja maailm tunda ainult nagu läbi paksu vati.

Kusjuures see ei ole kaugeltki esimene kord, kui nii on. On olnud varemgi, aga kuna too tunne ei alga ja ei lõppe paugust, on-ei ole, vaid tekib ja kaob tasapisi, ma ei tea, mis ta kestus on olnud. Nädal? Kaks? Kuu?
Nii. Krdi. Imelik. On. Ei saa isegi astutud päriselt, tundeta, et jalad valguvad alt ära, ja vahel jään seisma ja hoian end kahe jalaga maas. Tasakaalus.
Nii on, ma olen siin, siin ma seisan.
Meenutan iseendale.

Tegelt oli mul mingi huvitavam (loe: üldhuvitavam) kirjutamisteema ka, mida jagada, kuid kuna minu sees on praegu nii veider olla ja see võtab nii palju tähelepanu, unustasin ära, mis see oli.

Oot, serv jäi katkudes jälle pihku, äkki saan mõtte kätte ...

Ach!!!

Enne Rongi (ER) nägin ja analüüsisin end üsna samamoodi kui praegu. Avastasin oma toimispõhimõtteid ja kuidas-minuga-on-viise. Terve see võrgupäevik on täis mõtisklusi, milline mina olen, kuidas minuga saab, mis värk.
Aga mis on Peale Rongi (PR) muutunud, täielikult, 180 kraadi, on mu suhtumine.
Enne leidsin: "Olen selline ja selline, nii et on loomulik, et õnnelik ei saa oldud. Peab niisiis teistsugune olema. Aint ma ikka ei oska".
Nüüd: "Olen selline. Mul on absoluutselt õigus selline ja sellisena õnnelik olla. Fakkjuu, kui te mind takistate!"

Näiteks mu vajadus olla vajatud. Jah, see on, see on ikka veel samasugune. Kui mul ei ole tunnet, et olen vajalik, mul pole üldse inimesega tugevat sidet.
Et ma meeldin inimestele? Mäh? Kas meeldimine on mingi päris tunne või?!
Jaa, alati, kui loen toiduteost või kirjutab karikate emand, et meeldimine on päris asi, ärge vajage mind, tahtke niisama, ma noogutan mõttes kaasa ja leian, et mhmh. Nii peaks olema.

Aga taustal on mu enda tunded ja need on selgelt: "Jään ilma inimesest, kes mulle meeldib - nojah, mis möödas, see möödas!" ning "Kaotasin inimese, kes täitis mu vajadust olla vajalik - õudus ja agoonia ja valu korda valu korda valu veel AASTAID!"
Elik no meeldimine ei ole asi üldse! Ei tunneta seda teravalt, tõesti ei ole vajadus, lihtsalt --- midagi. Nojah, tore on, kui on. Nojah, enam ei ole, mis siis ikka. Vaatab edasi, mis elu toob.
Aga tunne, et olen vajalik, mu vajaduse olla vajalik täitmine, on hoopis teistmoodi. HOOPIS.
Ma tahangi olla eluliselt oluline.

Tõsi, mitte igaühele.
Ma ei taha olla oluline, tegemaks teise heaks asju, millega too ise hakkama peaks saama. Ei taha olla vajalik kellelegi, kes lihtsalt ise on must minu hinnangul viletsam - jaa, muidugi on talle tore, kui keegi targem ja tugevam kogu aeg kõik asjad ära teeb, aga sellisest suhtest mina ei ole huvitatud.
Ma tahan olla vajalik inimesele, kelle osas leian, et ta mu vaeva väärt ka on. Ja mulle meeldib vastastikkusus - mõnes asjas ja mõnikord olen mina tugevam ja minule võib toetuda, mõnes asjas ja mõnikord on tema (kesiganes siis on ka tema) tugevam ja veab mind läbi raskus(t)e.
Et nii tegelt ei juhtu ja ei ole ja olen loll, et sedasi tahan?

Kuradile! Ei ole selliseid suhteid, ei ole, mehed ongi teistsugused olevused, keegi ei taha mind vajada ega mulle vajalik olla jne? Sõbrad ei ole niimoodi ehitatud ka?
Ei huvita! Mina tahan nii, sihukesed suhted on ainsad Päris Suhted mu jaoks. Mu vajaduse olla vajalik täitmiseks on parimad nähtavad ning kättesaadavad viisid väikesed lapsed saada, koer(ad?) võtta - ja nõnda kavatsen ka teha.
MINA oman õigust õnnelik olla sellisena, kui olen. Ja hoolitsen enda eest, oma vajaduse eest vajalik olla, ning teised võivad mind hukka mõista, see ei ole minu asi.

Elagu ise omaenda parimat elu. Minu ellu sekkumine, "ole ikka teistsugune"-õpetamine, "sa teed valesti"-hädaldamine ei ole mulle mitte millekski vajalik. Isegi mitte adumaks, et inimesed on erinevad ja piisavalt palju on nende seas piisavalt lolle uskumaks, et nendepoolne õpetamine teeks MINU elus midagi paremaks.

Ma tean seda juba. Et inimesed ...
Mul on absoluutne õigus olla õnnelik sellena, kes olen. Ei, ma ei pea selleks "parem" olema. Ei, ma ei pea seda õigust ära teenima.
Mitte keegi ei pea. Mitte midagi.
Kõik on tahtmine. Mina tahan, et mind vajataks. Mõni teine ei taha mind vajada.

Nii lihtsalt on. Keegi ei ole valesti, kõik on, kes nad on.