Mitte et nüüd midagi eriti jaburat teataksin, et hoiatus põhjendatud oleks. See on igaks juhuks ainult. No et KUI juhtun kirjutama midagi uskumatut, siis ma olengi selline, mõtlen seda hullust tõsiselt, ei ole aprillinali.
Mitte-olemas-olemise tunne hakkab sügavamale kontidesse pugema.
Tunnetan ära, et see on ajutine.
Aga sünge vaatleja minus lisab sapiselt juurde "veel tunnetan, veel".
Ei ole enam lihtsalt veider. On juba häirivalt "minust ei saada aru" (miks ma hullun perioodiliselt teemal, kuidas inimesed mu meelest kuritahtlikult ei saa must aru - mul on alati tunne, et nad ei näe päris mind, MIND ei ole neile olemas, ainult mingi kahemõõtmeline kuju, millele külge mõelda, mis iganes tunne endal parasjagu on) ja "kedagi ei huvita, mida ma just teen, keegi teine võiks sama hästi teha või teod üldse tegemata jääda, kedagi ei huvita!"
Aga noh.
On ka häid asju.
Näiteks luges mu tütar viimaks "Lihtsad valikud" läbi ja ma selgitasin talle pärast liikumisi. Millegipärast teda jäid häirima liigutused, nende mitteklappimine, ja ma pidin selgitama, kuidas on võimalik kaisus lamades kellegi pead oma käsivarrel hoida, samal ajal OMA pea talle rinnale pannes, või inimesse pikkupidi poole kereni rõve haav raiuda, samas pea puutumata jättes (tera läheb õlast alla-alla-allapoole, dohh!)
Ja see oli peamine, mis teda häiris. Ok, Jelena Violetta reaktsioonide tugevus samuti.
Olen meelitatud!
Üldse on see raamat saanud nii palju positiivset tagasisidet (noh, muidugi "aga"dega - aadlikud käituvad nad tüüpilised larpiaadlikud nt! Või et "kas kilbid ikka peaksid peegeldama energiat mitmekordselt, kui nad ka energia neelamise asemel selle tagasi peegeldavad?"), et ma enam ei võta negatiivsusi südamesse, vaid mõtlen lausa irvitamisi, et noh, maitseid on mitmeid.
Ei ole enam isegi tunnet, et mu ainus arukas tee viiks külmale nahaalsele isekusele ja kuri olemisele, ma lihtsalt ei taha seda käia!
Aga ikkagi on meeleseisund, et võibolla on õige aeg heita voodisse pikali ja kolm päeva aint söömiseks ja kempsuskäimiseks välja tulla, sest milleks, milleks?!
Nojah, aga siis hakkab pea valutama ju.
Kurat, pole ka lihtsaid lahendusi!
Muidu: Mallukas pole elu sees pashat söönud, Marca ka mitte - mäh?!?!?!
Mis on pasha muud kui magus vahukoorega segatud kohupiim, kuhu pihuga rosinaid-pähkleid sisse puistatud, pool klaasi apelsinimahla segatud ning värk ööks seisma jäetud? Jah, saab teha kuumutatuna, saab sisse võid panna, saab nõrutada, kui rasvasemat tahta - aga kui ei ole paastujärgset priiskamist, sest keegi ei paastunud, MIKS? - saab teha želatiiniga, kui ei taha nõrutada, ent tahad, et vormi hoiaks, saab sisse riivida apelsini- või sidrunikoort, igast asju SAAB teha.
Aga pasha ideena on lihtne magustoit ju?
Nagu ...
miks seda mitte süüa?
Või teha.
Huvitav, kas läheks ja võtaks viilu enda omast nüüd ..?
Võetud, söödud.
Mul on kalduvus panna magustoitudesse (nüüd) natuke liiga vähe suhkrut. Kui söök on rasvane, kannab välja, aga vaevu.
Mis on moraal?
Eee ... vbla harjuda vähemmagusa toiduga?
PANNA ROHKEM SUHKRUT?!
Päriselt? See ongi moraal?!
Eeeeee ...no natuke rohkem.
NATUKE.
Sest rõvemagusat ka ei taha ju! Lääget ...
Tegelt ma olen natukehaaval näkitsedes juba poole sellest pashast ära söönud ja Poeglaps, kellele mõeldes rosinateta tegin (ta ei söö neid toidu sees, vaid ainult eraldi), pole veel saanud, õhtupoole tuleb meile ka külaline ja ...
Ma arvan, lähen poodi, ostan apelsini ja teen VEEL PASHAT. Seekord kohupiima asemel mascarponest.
Peaks ka hea tulema.
Oi, aga nüüd juhtus väga lühikese vahega kaks asja, kus eelnev "võiksin ka mitte olemas olla, keegi ei märka või ei saa aru" täiega ära nulliti ja "Mina küll märkasin, hästi tehtud!" tuli.
Nüüd olen mina vastu maailma suhtes kohe 30% sõbralikum.
Võib-olla kui keegi mulle seda pakuks, ma sööks. Aga ise kohupiima mahlas leotada tundub... lamp :D Ma võin niisama mahla juua ja kohupiima süüa :D
VastaKustutaot, keegi paneb sinna mahla? seda varianti ma ei teadnudki. mis rolli see mahl seal täidab, aitab kalgendada?
VastaKustutama olen lapsest peale teadnud ja teinud seda varianti, mis on pmst nagu sõir, ainult teiste maitseainetega - ja kuhu sisse käib põhikoostisosadena kindlasti muna ja ohtralt võid (nagu sõiralegi). Kogesin tänavu just praktikas, et vähema võikogusega ei tule sama hea (kogust vähendasin, sest A. sõi endal mullu sellega kõhu haigeks). Nii et oleks pidanud ikka kilo kohupiima peale vähemalt 400 grammi võid panema. Eelmisel aastal paningi pluss omajagu vahukoort ja siis lausa sulas suus.
Ja see sõiramenetlusega tehtud asi maitseb hooopis teisiti kui lihtsalt kohupiimamagustoit, konsistentsist rääkimata. Kuna ma lapsena sõira eriti ei saanud, ei osanud sellega võrrelda, aga ilmselt jah, kodutehtud sõir olekski konsistentsilt kõige sarnasem asi.
Kusjuures ka nii ei ole eriti raske teha, ainult aega võtab, et läbi kuumeneks ja selle ajal peab igaks juhuks silma peal hoidma ja vahepeal segama. nõrgub juba pärast täitsa ise. ja väljanõrgunud magus hea vadak läheb saia sisse.
Seda kuumutamisaega ei raatsi iga kord võtta ja nõndapsi suvalisel ajal ei viitsigi teha. umbes nagu piparkooki ei viitsi suvalisel ajal teha - muul ajal saab teha muid häid kooke ja kohupiimamagustoite, aga kui neid keerulisi kalendaarseid toite mitte kunagi ei saaks, oleks elust midagi puudu. mul oleks tunne, et kevad või uus aasta jääb tulemata (ja taevasse ei tõuseks päike, vaid kuum gaasikera, või kuidas see oligi.)
(nähtavasti on mulle sellest veel vähe, sest ma olen koos sõpradega ajapikku uusi kalendaarseid toite leiutanud, nt teeme me vana-aastaõhtul kindlasti riivitud ingveri ja küüslauguga marineeritud kanatoitu)
ja ühtlasi on äge teha vahel midagi nii... alkeemilist. et segan asjad kokku, menetlen, ja tulemus on midagi hoopis muud kui koostisosade summa, punane lõvi muutub kuldseks draakoniks jne.
umbes samal põhjusel meeldib mulle vahel ise majoneesi teha. või panna kastme sisse tahinit, segada ja imestada, kuidas kõigest üks teelusikatäis seesamipastat moodustab veega ühtlase koorese kastme.
see küsimus ka, et kui ta ei nõrgu, missuguseks ta siis üleöö seistes läheb? ma arvasin siiani, et üleöö hoidmise point ongi see, et liigne vesi välja nõrguks. muidu lööks kohe lusika sisse, kärsitu, nagu ma olen.
VastaKustutaMa söön kohupiima igas variandis mõnuga ja palju. Aga ise pashat teha - ei viitsi. Isegi kui see pole keerukas, on see on jälle üks asi, millest tuleb aru saada ja katsetada. Ja õnneks on ümber piisav... eee... tugivõrgustik, kes teha oskavad ja tahavad. Las nad siis teevad.
VastaKustutaPasha ei tundu mulle tegelikult eriti lihtne. Kusagilt peab näiteks marlit hankima selle jaoks. Vvn vist teeb kuidagi ilma, aga...
Mahla ainus point on natu maitset anda.
VastaKustutaVat kui pasha ÜLDSE apelsini ega sidruni järgi ei maitse, on ta minu jaoks lihtsalt kohupiimamagussöök.
Aga seistalaskmise iva, kui ei nõrgu, on rosinate-pähklite vedelikuimamine ja hoopis teistmoodi maitsemine seetõttu.
Ma olen suht igat moodi teinud. Ka või ja kuumutamisega. Ja ma isegi ei ütle, et see midagi juurde ei anna - on hea tulem küll. Lihtsalt ma enamasti ei viiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiitsi, sest mulle maitseb lihtsam variant ka.
ma annan tsitrusemaitset tsitrusekoorte ja sukaadiga.
VastaKustuta(täiendava hapukuse järgi ei tunne vajadust, kohupiim - kui on klassikaline kohupiim - on isegi hapu.)
VastaKustutamhmh, mhmh.
VastaKustutaNii saab ja on parem, aga kui tahta üldse mitte vaeva näha ...
a suhkruprobleemi üks lahendus on ka see, et süüa magustoitu pärast koos millegi magusamaga. ma tegin veidi liiga vähemagusa koogi ja sõin seda pärast virsikukompotiga. ja mett saab peale panna jne.
VastaKustutaMa sõin oma pashat kingiks saadud muffiniga =)
VastaKustuta