Maailma muuta?

Ma vist olen rase.
VIST, eks ole.
Maisaa pissitesti teha, sest nii palju hormoone, kui olen võtnud ja ikka veel tuppe vajutan (limaskest imab eriti hästi ju) igal õhtul, võib suure tõenäosusega valepositiivse tulemi anda.
Pealegi on liiga vara ja värki.
Aga.
Mitte kuidagi teisiti ei oska ma seletada äärmist jõuetust, mis korraga saabus. (Jah, ma olen ENDA kohta jõuetu, just füüsilised asjad kurnavad hirmsasti.) ERITI komplektis täiesti ootamatult suure söögiisuga ja unisusega - mul on kell 11 õhtul sama tunne, mis varem kolme paiku öösel. Rinnad valutasid juba enne siirdamist - hormoonid, hormoonid! Valutavad siiamaani.
Aga see selleks: kõik on lihtsalt nii - teistmoodi. NII teistmoodi, et pean platseeboefekti küll võimalikuks, ent mitte tõenäoliseks.

Ja mul on päris jahmunud olla sellega seoses. Minu tulevikutaju, eks ole - ma ei pea tulevikku ju reaalseks. Jah, teen küll liigutusi selle ja tolle heaks, aga et need toimisidki? Et see või too juhtuski?
Hämmastav.
Ma nüüd vaikselt hakkan mõtlema (vaikselt, kuni veretest tehtud pole, pole ka 80% kindlust), mismoodi siis nüüd käituda. Oi, tita!

Kas midagi muuta? Mida? Kuhu? Kuidas?
Hämmmmmastav.

Muidu: terve igaviku, julgelt üle poole aasta lugesin Eriksoni "The Crippled God"i. Nagu NIIIIIIIIII kaua - loen nüüd nõnda aeglaselt, et sellele mõeldes ikka imestan. Aga no 1200 lk ikka oli ka.
Kirjutasin sellest Loteriis.
Mõeldes omaenda kirjaniklusele ja Eriksonile: enne enesetapmist oli üks mu "maiolemidagiväärt"-mõtteid ka, et kunagi ei hakka ma kirjutama nii hästi kui Steven Erikson.
Ega ei hakkagi.
Aga. Nüüd ma mõtlen, et parem Erikson kui Erikson ei hakka ma tõesti kunagi olema. Aga samas Erikson ei ole nii hea mina, kui mina olen, ka kunagi. Täiega võrdne.

Kuigi krt. NII PALJU lehekülgi - ja kõik on hea!
Ikka imetlen täiesti.

Jaa, mul on värk pooleli, jaa, on idee seda edasi ja valmis kirjutada (ja kuigi mõtlesingi seda hommage'ina Eriksonile, avastasin sealt ühe täiesti ebateadliku paralleeli, mille vist ümber teen), aga samas: kui ehitan praegu lapsukest, ei ole ju nõrk ja vilets, et kirjutamisega tegelen vähe?
Sest tegelen vähe.
200 sõna päevas ei tule kuidagi ära. Kui teen faili lahti ja muudan seal kasvõi tähte, peamine, et saab midagi salvestada iga päev, on juba hästi.
Aga kui mõtlen, kui palju asju tegelt teen ja maailm ei läheks hukka, kui ma neist mitte midagi enda peal ei peaks, mõtlen ka, et niigi olen oivaline.
Ei ole vaja kogu aeg maailma muuta! Võib täiesti ka lihtsalt mõnuleda vahepeal.

Seda enam, et noh: vähemalt on mul nüüd ära ilmunud 2 proosaraamatut, millega rahul olen, ja järgmise lapse jaoks olen ka kõik ära teinud, mis saan.
VÕIB ju hinge tõmmata (ja süüa end risti läbi avokaado-krabipulga salati, järjekordse šokolaadikoogi ning praetud pelmeenide hapukoorega)? Kasvõi reedeni, mil lähen Haapsallu?
(Mitte HÕFFile, jälestan õudusfilme - aga seltsiks tollele sõbrale, kes HÕFFile kipub.
Mina olen valmis festivali avafilmi vaatama - see on komöödia.)