Kuidas ma HÕFFil ei käinud

Tegelt vaatasin Hõffil seda ühte filmi - avafilmi - mille kohta siingi ütlesin, et on plaanis.
Teine film oli mõttes samuti võimaluslik, aga sinna ma ei jõudnud.
Ent nädalalõpp Altmõisa külalistemajas oli kaunis ja veel lõppeb, sest nad üldse ei visanud meid kell 12 välja, nagu arvasin. Üks meil siin tukastab kella poole ühe paiku veel, Tütarlaps istus mul tükk aega süles ja nüüd tegeleb tahvlis, Poeglaps mängib telefonis ja sellega, kes tukastab, räägime kõik korraga ja kordamööda.
Tal on suhteliselt raske magada, tõden mõtlikult.

Tegelt me ei elanud ühes toas pidevalt, aga käisime külas üksteisel ometi ju!

Nojah, aga see üks film välja arvatud - lugu oli nagu erinevate filmide tükkidest kokku pandud, vähegi üritamata loogiliselt mõjuda, päris tore - käisime lastega Haapsalus peamiselt väljas söömas ja jalutamas.
Sees söömine oli tegelt sama hea, Altmõisas olid ennegi head toidud, aga nüüd on neil uus väga vinge kokk. Ent no me käisime "linnas" kah, sest esiteks vahepeal mõned (kes polnud mina) tahtsid filme näha, millisel ajal mina ja co jalutasime ja väisasime söögikohti, ning teiseks ei olnud meil päris selge, kui palju eest me maksame ja kui palju tuleb meie soojade suhete ja suguluse eest allahindlust ja siis oli lihtsalt veidi piinlik Altmõisa kööki sisse marssida ja teatada, et tahame JÄLLE süüa.
Eriti kuna lõpuks maksin ainult kõige viimase söögikorra eest, sest hakkas lihtsalt mõnevõrra piinlik kõik Tütarlapse vanaema arvele kirjutamiseks jätta.
Take the fucking donuts, absoluutselt. Aga nagu ikka, pakutakse neid sulle siis, kui enam väga vaja ei olekski.
Mitte et arutu külluse seisund HOOLIMATA sellest, et inimesed on sitaks ilusad ja head olnud ja mulle kõrvalveeru-kontonumbritel päris raha läkitanud, vaikselt üle poleks läinud. Aga olgem ausad - ARUTUT küllust ei saa puhtpsühholoogistel põhjustel pidevalt olla. Harjud külluseseisundiga ära ja ei tundugi enam jabur.

Fakk, saadki väljas süüa, kui tahad.
Maivõi.
Nagu - sul on isegi võimalik leida, et seal too toit polnud väga hea, kuigi see oli lausa restoranisöök, mitte suvalise bistroo suvaline keedukartuli ja salatiga guljašškaste.
Maioskagi öelda, kas on rohkem naljakas või kurb. Igatahes suhtun ma siiamaani silmapöörituse ja "küll ikka inimesed suudavad pirtsakad olla!"-ga sellesse, kui keegi kaebab, et muna on valesti pošeeritud või sai liiga krõbedaks röstitud. Et - et mõistusega saan isegi aru, et need asjad võivad häirida.
Aga tunne on ikka "emake maa, millel küll inimesed end segada lasevad!"

Mul endal kipub ikka olema tunne, et kuni hamba all ei karju, selgelt vanaks läinud pole ning lagrits ka ei ole, on päris hea söök alati.
Ainult kõht võiks enne söömist pisut tühi olla. Vat TÄIS kõhuga on mul kah oivalist toitu vaja, et see HEA tunduks.

Oeh, vajusin imestamisse teemal "raha" ja jätsin täiesti katki Läänemaal käimise teile kirjeldamise.
Kuna ma Hõffi eriti ei külastanud, oli hoolimata ürgväsimusest (tuttavalt territooriumilt väljas on alati raske mul) jaksu ja huvi luusida lastega metsas ja kevadet imetleda. Sinililled ja kollased ülased, linnulaul ning krt, Läänemaal on vist päris korralik torm olnud mõne aja (nt aasta-paari) eest, sest nii palju pikalipaisatud, juurtega maast rebitud puid!
Mina olin metsas sauaga võlur nimega Trandalf, mu poeg (muidugi) sõdalane ja tütre kohta otsustas too poeg, et kuna ta korjab lilli, on ta haldjast druiid.

Finarfin
Kunstnik on Maria Lombide Ezpelata
kelle töid näeb nt siin.
Ta on väga ebatraditsiooniline, paneb vahel
detailidega (nagu nt juuksevärv) mööda,
kuid meeldib mulle ikkagi väga

Ma arvan, üsna pädev. Ka see, et haldjast druiid kandis nahktagi ja kuulas kõrvaklappidest Gorilllazt. Sellised tänapäeva haldjad ongi ju!
Päike paistis, kraavivesi niisutas maapinda, kuid mitte liiga, jalad märjaks ei saanud - ja selleaastane kevaderännak tehtud, jai.

Ning kui sinna sõitsime, oli päris-päris tee ääres põder. Kas emane või väga noor isane, ei ainsatki sarvemuksu - ent nii tee ääres!
Vaatasin ja imetlesin, aga Poeglaps, kes oli oma telefoni süvenenud, ei näinud. "See on täielik needus! Mina ei näe kunagi mingeid loomi teel, kes just kassid ei ole!" Tookord ei näinud ta jänest, too teine kord rebast ja MITTTE ÜHTEGI METSKITSE pole ka mitu aastat näinud!
Mispeale sõber roolis pööras auto ümber - ja põder seisis ikka samas kohas tee ääres, silmad hiilgasid autotulede valgel. Vaatas meid natuke aega ja sörkis siis kiirustamata üle tee, seal veel veidi piki teeäärt edasi ja pööras viimaks metsa vahele.

P.S lubasin kunagi linki pornoloole - siin ta on. Ja see on tõesti vana aus pornograafia, arvestage, kui avate, eks? Piisavalt porno, et ma ise avaldumise järel üle polegi lugenud, sest ... Sest.