Mis mõttes SÕLTUVUS?
Nutivahendite kasutamine on osa elust! Sama hästi võiks kaevelda, et me lapsed on sõltuvuses veest või magamisest!
Ok, nutivahend pole nii vajalik otseseks ellujäämiseks, nõus.
Hea küll, nad on samavõrd siis sõltuvuses kõndimisest, maitsvast toidust (kuigi ellu jääda saaks ilmselt ka mingit vitamiinsete plögalahuste tarbimisel), puhtast voodipesust ja mõnusatest tossudest. Jah, ilma jääks ellu, aga miks peaks elu olema raskem ja ebameeldivam, kui saab ka teisiti? MIKS?!
Pffff!
Kus on loogika?!
Miks mõned teemad on aktsepteeritumad kui teised, neid nautida on hea?! Raamatukoid on nüüdseks rehabiliteeritud, ära ainult arvutimängudesse süüvi - sest valida saadaolevatest variantidest mõnusaim on paha?!
MIKS?!?!?!
Kusjuures samal ajal on levinud "ma ikka tahan elult rohkem, kui lihtsalt ellu jääda". Nagu reisidel käia ja väljas süüa ja SEE on ok, ent vot tahta arvutis, telefonis või tahvlis mängida on NÕME.
Ihka parem Malaisiasse!
Kusjuures kohati on need samad inimesed, kes ütlevad nii üht kui teist. Et nautida on hea, aga ainult ÕIGEID asju.
Pfffffffffffff!!!
Ok, lõpetasin ulu, raevutsemise ning meele heitmise.
Inimestele ei sobi minu vaated, neil on teised? Pole minu probleem.
Elagu ise teistmoodi, neil on see võimalus. Mina elan enda moodi, ei vabane nutisõltuvusest, ei ürita ka oma lapsi sellest vabastada.
Meil on hea sedasi.
Kui ei saa netti kaks päeva järjest, oleks nagu jäse puudu või midagi.
Nii on ja see ei ole PAHA, et nii on. Kui voolavat vett kraanist ei tule, on ka midagi valesti, sest oleme harjunud, et tuleb. Ei sureks keegi ära, kui kaevust ämbritega vee peaks tooma, ent see oleks TUNDUVALT ebamugavam. Miks lihtsalt igaks juhuks vahepeal ämbritega toimetada, isegi kui ei pea, et aga endale tõestada: ma suudan, kui vaja?
Muidugi suudan. See ei tähenda, et peaksin.
Muidu: kuulasin arsti juttu ja jätsin meelde. Nt et täiesti normaalne on, kui vahepeal määrib, lihtsalt kui tuleb juba palju puhast punast verd nagu menstruatsiooni ajal ikka, vist rase ei ole.
Mõtlesin enda sees, et nah, mul nagunii ei "määri", ma pole sihuke, kuid tühjagi - nüüd juba terve päeva. Ja ei, ei ole samas puhast punast verd. On määrdunudpruun natuke midagi. Äkki nende värkide kõrvaltoime, mida endale sisse kütan igal õhtul?
Täiesti normaalne. Noooo kui arst sedasi ütles, ilmselt ongi.
Isegi nii normaalne mu silmis, et arvan veel rohkem, et ju ikka rase olen. KÕIK võimalikud tunnused klapivad. Torked kõhus ja rasked rinnad ja arusaamatud unehood.
7. mail annan verd, siis saab vastuse, kuidas päriselt on.
ma liigitan asja oma elus sõltuvuseks siis, kui see hakkab elu segama ja teeb seda halvemaks.
VastaKustutant mul on küll netiga see oht olemas. avastan end, et käin juba viiendat korda tunni aja jooksul sama blogi vaatamas, kuigi ma eeldan mõistusega ka ise, et seal midagi uut vahepeal toimunud ei ole - ja lõpuks on paar tundi möödunud, ma ei ole teinud midagi nauditavat (sest see klõpsutamine ei ole eriti nauditav), mul on kõht tühjaks läinud, külm hakanud, selg valutab ja mingi tore asi, mille tegemine mul päriselt mõnus on (nagu eesmärgistatud tegevustega ikka), on tegemata jäänud. ma ei klõpsuta kogu aeg sama linki sellepärast, et mul oleks seda mõnus teha, vaid mingist kuradi automatismist.
mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma tajun, et elu on piiratud kestusega, tähendab, oleks hea teha asju, mis on hingele head või ihule head, mitte kogu aeg lihtsalt automatismi pealt.
mis ei tähenda, et ma peaks end üldse sellest eemal hoidma. aga alati on hea, kui õnnestub ära tunda see moment, et "mul ei ole enam seda tore teha, peaks katki jätma".
tavaliselt on selliseks äratundmiseks vaja, et ma oleks piisavalt maganud ja piisavalt söönud (ja mitte liiga ammu). magamata ja näljane pea ei jaksa enam korralikult mõelda ega tunda ja lasebki kõike ainult automaatpiloodi pealt, ükskõik, kas see toob mõnu või tülpimust.
apropoo, ma olin lapsena ilmselt ka lugemissõltlane, lugesin iivelduseni - st selle momendini, kus ma enam õieti ei naudi, vaid loen puhtalt inertsist edasi, sest olen end lugema unustanud. ma kardan, et ma tekitasin endale toona skolioosi, sest väga pikalt lugedes tekivad ikka imelikud krõnksus asendid.
mul lihtsalt ongi mis tahes tegevustes kohutav inerts ja jube kerge on endale ükskõik millega liiga teha. ei oska piiri pidada.
kõige lihtsam ja tavalisem sümptom on see, kui mul jääb mingi sellise asja pärast rutiinselt magamata. mis muidugi suunab veel rohkem automaatpiloodi peale jne. nõiaring.
VastaKustutano ja pmst saab üldse kasulikul-meeldival kasutamisel ja sõltuvusel vahet teha nendesamade küsimustega, mille abil tehakse vahet nt alkoholismil ja süütul veinijoomisel. umbes et "kas sul on selle pärast jäänud tegemata asju, mille tegematajätmise pärast sul oli kahju?" "kas sul tekib/süveneb selle tõttu meeleoluhäireid" jne.
VastaKustutaNo täpselt =) Elik sõltuvusel ja sellel, et teed midagi palju, sest tore, on SUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUR vahe.
VastaKustutaMida ma üritan öelda, on, et millegi palju tegemine, kui see ongi tore, ei ole kuidagi PAHA asi, mille vastu peaks võitlema kohe. Kui see teisi toredaid asju tegemast segab, on asi erinev, aga kui ei sega?
"Kui ei saa netti kaks päeva järjest, oleks nagu jäse puudu või midagi."
VastaKustutaKõlab nagu sõltuvus.
Tüüpiline =) Et kui sa ei saa teha, mida sa normaalselt teed, ei saa suhelda, nagu normaalselt suhtled, ei näe, mis maailmas sinuga seoses toimub, ei tohi sul ometi olla tunnet, et midagi on PUUDU, sest muidu on sõltuvus =P
VastaKustutaEt saa inimestega PÄRISELT kokku? Mulle meeldib netis rohkem, ma ei taluks nii sageli inimeste päriselt nägemist, kui nad mulle netis tähtsad on, pluss seda loetaks ebaviisakuseks, kui nad päriselt kohal oleksid ja ma jutu vahele teisi asju teen.
Aga mulle meeldib just nii! Vahele lugeda, One Piece'i vaadata, mängida, kohvi teha ja kempsus käia ja teiste inimestega ka suhelda.
Mulle meeldib vaadata, kuidas mu loomingut hinnatakse, oma blogi lugeda ja kirjutada, teiste blogisid lugeda, kommenteerimine ja teiste kommentaaride lugemine.
Et ma peaks kõigi nende inimestega PÄRISELT kohtuma ja vestlema? Mis sa teed halba nalja v?!
Et teen rahatehinguid päriselt panka minnes? Et mind ei saa kirja teel kätte, vaid peab HELISTAMA? (Brr, mulle on telefoni vastuvõtmine ebmeeldiv, seal rääkimine millekski muuks kui info edastamiseks või millegi kuulamine, mis pole info edastamine, otseselt piinav.)
Ja see on sõltuvus?!
Ma pole midagi sellist väitnud, lihtsalt juhtisin tähelepanu loogilisele vastuolule su jutus ja kõik need asjad, mida sa välja tõid, oled sa mu ühestainsast lausest ise tuletanud.
VastaKustutaVõib-olla ma lihtsalt hindan oma jäsemeid liiga kõrgelt, sest kuigi olles ise ka teataval määral nutisõltlane, naudin ma tegelikult päevi ja nädalalõppe, kus mul pole võimalik end netti unustada (ja see on üks põhjuseid, miks ma oman endiselt "nuppudega" moblat).
Ilmselt sa tõesti hindad oma jäsemeid palju kõrgemalt kui mina - mina ju saaks ilma ka hakkama, lihtsalt noh - takistused.
VastaKustutama ise näen näiteks vahet sellel, kui on ilma netita veedetud kahel päeval halb, sest neil päevadel üksnes ongi see tavaline meelelahutus puudu ja midagi muud asemel ka ei ole - ja sellel, kui ilma netita veedetud kahel päeval on halb, kuigi need ei ole lihtsalt "ilma netita päevad", vaid on olnud sisustatud millegi muuga. näiteks LARPiga. või matkaga. või [suvaline enda valitud tegevus, mis täitis tavalise netiaja ära]. st olukorras, kus neti puudumine ei tulnud lihtsalt tehnilisest rikkest või levi puudumisest, vaid sellest, et oli mingi muu asi ette võetud.
VastaKustutanoh, et kui inimene juba hakkab ära ütlema asjadest, mis talle üldiselt rõõmu valmistavad, sest "siis ei saa netti", siis on juba väheke kahtlane.
Isegi kui see esialgu ei tekita probleeme, on see ikkagi selline kõigi munade ühte korvi panek - et heaolu on nii kerge ära võtta.
apropoo, ma näen probleemi mis tahes tegevuse puhul, mis niiviisi kõige muu aja ära sööb - ja mis inimese nii haavatavaks teeb, et tal elus enam muud toredat ei olegi.
Teiseks - sa räägid sellest, et "seda loetaks ebaviisakuseks, kui nad päriselt kohal oleksid ja ma jutu vahele teisi asju teen" ja vastandad seda netis suhtlemisele - aga paljud inimesed ju teevadki just seda. nad ongi oma nutiseadmetega niiviisi ebaviisakad. ma ei mõtle mitte vana kooli stiilis olukorda "igaüks loeb nurgas rahulikult oma ajalehte, vahet pole, mis andmekandjal", vaid seda, kui sa saad inimesega ekstra kokku, et suhelda, tema ütleb mingeid häälitsusi vastu, "mhmh, mhmh" ja võpatab iga sissetuleva sõnumi kõlli peale nagu herilasest nõelatud ja peab seda KOHE vaatama.
ja ma ei mõtle isegi seda, kus suhtluse käigus tuleb kellelegi midagi lahedat meelde, mida ta peab kohe kõigile oma telefonist näitama ja tal on sellepärast vaja oma telefon välja kaapida. vaid seda, kus on situatsioon, kus oleks vaja tähelepanu - aga mõni torgib pidevalt oma telefoni.
ja see segab, mitte isegi tingimata mind, vaid seda inimest ennast. nt kui keegi tantsu õppimise ajal peab niiviisi viie minuti sees kolm korda telefoni vaatama, siis tal jääb sel hetkel tähele panemata. ja siis pean mina kas üle seletama/näitama (mis on teistele tüütu, sest nemad kuulsid/nägid kohe esimesel korral) või see inimene ise arvab, et sai aru, üritab kaasa teha ja hakkab selle koha peal kobistama, mille kohta ta tähele ei pannud.
ja ma ei räägi siin hüpoteetilisest olukorrast, eks ole.
see, mis ma viimati kirjeldasin, ei olegi vist tingimata nutisõltuvus, vaid uudistesõltuvus, aga kaasaskantavad nutiseadmed ja suur suhtlusvõrgustik võimendab seda: inimesel on tunne, et maailm variseb kokku, kui ta oma iga uut e-maili või FB-sõnumit KOHE ei näe või KOHE ei reageeri. ja kui tal on piisavalt suur tutvusringkond, tuleb neid sõnumeid pidevalt ja tal on tunne, et ta peab selleks, et kätt aja pulsil hoida, pidevalt tõmblema, "sest muidu juhtub midagi". see ei mõjuks pika peale hästi kellelegi, aga eriti halvasti mõjub see neile, kellel on niigi kalduvus ärevusele või lausa paanikahoogudele.
VastaKustutast sellisel puhul ei ole see enam eskapism tüütu maailma eest või mõnus puhkus, vaid juba justkui ise töö.
Ja selline asi ON olemas. on jumala palju inimesi, kes niiviisi tõmblevad.
kusjuures ma kardan, et kui mul oleks nutitelefon, läheks ma ise kah selliseks, arvestades mu arvutikäitumist. mis on üks suur põhjus, miks ma endale nutitelefoni ei taha. (ja põhjus, miks ma endale FB kontot ei tee - seal juhtub KOGU AEG midagi ja kui mööda lased, rullub info kuhugi sügavusse "ja ma ei saagi teada, mida X kirjutas" (erinevalt blogosfäärist, kus ka vanem info on kergesti leitav) ja siis mul lähekski elu sellele reageerimise peale ära.)
VastaKustutaühesõnaga - kuna sellised probleemid, nagu ma kirjeldasin, on päriselt olemas, siis mis pani sind üldse mõtlema, et "nutisõltuvuse" terminiga peetakse silmas sinu nutikäitumist, mis on kirjelduse põhjal otsustades tunduvalt tervem?
VastaKustutaMinu pihta pole keegi juba aastaid midagi öelnud, küll aga mu laste pihta.
VastaKustutaVanasti ikka ... ja miks nii palju ekraani ees ... kuidas siis nii, et tullakse sõpradega kokku ja siis mängitakse kordamööda arvutis?!
Mul on auto tahavaatepeegel katki ja autoga sõites on tunne, nagu oleks jäse puudu. Nagu poolpime oleks. Vist on tekkinud sõltuvus autopeeglist.
VastaKustutaPeaksid ikka treenima end ilma toime tulema!
VastaKustutaMina olen tänaseks tahavaatepeegi-sõltuvusest vabanenud. Tänu treeningule tulen ilma toime. Mees ei kannata neid silmaotsastki, kisub igal autol küljest, varjavat vaatevälja. Kasutame küljepeegleid.
VastaKustutaIssand, ma olen vvn’i juures kommenteerimas. (Vaatab kõhedusega ringi)
Kui see puudusetunne laieneb ka juhtumitele, kui sa autoga ei sõida, siis ilmselt tasuks konsulteerida spetsialistidega. Kas siis inimeste või autoda alal.
VastaKustutaLauri, su kommentaar meenutab mulle hoopis seda, kuidas ma hakkan pabersõnaraamatut kasutades ebateadlikult ctrl+F klahvikombinatsiooni otsima.
VastaKustutaja vähemal määral seda, kuidas ma üle tüki aja tekstiredaktori keskkonnas olles avastan nördimusega, et "home" klahv viskab kursori kõigest rea, mitte terve dokumendi algusse (nagu veebibrauseris).