esmaspäev, 28. mai 2018

Nii kuradi tore, kui keegi märkab

Sest ega ma ju väga lootnud (lootmine ei ole mu tugev külg), et inimesed loevad ja neile meeldibki.
"Kuningate tagasitulekut."
Enne suve veel eriti.

Aga no Loterii osas juba vaatasin, et vist lugejale istus see asi, kuigi kolm kirjutab hästi hinnanguvabalt, seal tuleb alati nuputada, et mis ja kas talle meeldis.
Siis rääkis (see ei ole lugemislink, on kuulamise oma) ka Peeter Helme hästi ja mus tekkis täiesti ajuvaba rõõm.
Ei, ei ma ei ole asjatult kirjutanud, ka see raamat võib oma lugejad PÄRISELT ka üles leida! "Kuningad" ei ole mingi "Valikute" hädine väike õve, ta on täiesti omaette väärtus, teistsugune lugu ja mitte kehvem!
Näete, siin on tegelt sama tekst ikka kirjalikuna ka - saab lugeda, ei pea kuulama.

Tõsi, et mitte ebaõiglane olla, on Peeter ka "Lihtsatest valikutest" kirjutanud-rääkinud.
See oli mul ka linkimata, üheks põhjuseks ilmselt kohutav pilt. Mitte teadlik otsus mittelinkimise taga, eks ole, aga tolle artikli oma ajust väljalaskmine oli ilmselt seotud tõdemusega, et iuuuuu, kui kole foto!!! Ei ole huvi seda levitada!
Ja nüüd on "Kuningate tagasituleku" kirjaliku arvustuse juures seesama.
Mingi mu paraadpilt v?!

Vaikselt muidu kirjutan uut lugu. Vaatab, pikk see tuleb, noore romaani mõõtu või pisem.
Arvata on, et alla 30 000 sõna ikka naljalt ei tee midagi - sest ma hakkan kuskilt pihta, on mingid Need Situatsioonid, mis tahan ära kirjutada, ning ma kunagi ei tea, kuidas nendeni jõuda või kaua see võtab. Ainult tegelasi peaks lugeja nonde olukordade tekke ajaks piisavalt hästi tundma, et aduda tegevuse nüansse. Miks nii, mitte teisiti.
Muidu lähen suht pimesi lukku sisse ja olen ise ka hämmastunud, kuhu ja kuidas jõuan.

Nojah.

Lisaks jubedale väsimusele, isuta näljale ning nüüdseks üsna lõppenud korterikoristusele värvib mu päeva, et veel pole menstruatsioon alanud.
VEEL.
Aga siiski.
Veel on hästi!

Kollane esik on samuti hirmus tore! Sealt on nii hea läbi kõndida.
Jaa, see on perfektsusest VÄGA kaugel, mõne koha oleksin ise vast isegi paremini teinud (a no R ei ole oma kursusi veel lõpetanud ka ja ta pakkus, et teeb esiku ära kolmandiku selle papi eest, mis talle tegelt maksin, sest inimese töövaeva ei tohi tasuta võtta!, nii et ses osas kõik hea), aga kuidas asi erinevates valgustes välja näeb, lambi all ühtmoodi, hommiku- , lõuna- ja õhtupäikese all kogu aeg iga tunni järel jälle teistmoodi, soojus tundub lausa kiirgavat, päikeselaik helendab, pruuni põranda ja tumekollaste seinte koosmõju ... ooh!

Kuna "aah-kõik-on-teistmoodi-nii-jube!" on ka möödas, mõtlen täiesti siira elevusega, kas lasta R-il veel esikus kapiuksed ka üle värvida (halli ja valge asemel näiteks telliskivipunane ning helehall? Või tellisekarva ja kreemvalge?) või lasta ta otse oma poja tuppa ning tekitada sinna rohelised seinad, samas näiteks korstnajala ja radika roosaks värvida lastes - ja kuigi mul enam väga raha üle ei ole, mõtisklen ka uuele põrandakattele.
Ei, saan aru, et linoleum ei ole inimeste meelest Hea Asi Mida Põrandale Panna. (Kuigi üleni looduslik, miks mitte?!) Aga see on odavam kui laminaat ja peamiselt pakub mulle huvi ju VÄRV. Jala all on ta pealegi apsaluutselt piisavalt soe ja mõnus.
Kolm päeva remonti oli nii jube, et võttis häälega niutsuma.
Nüüd mõtlen innukalt kolmele nädalale?

Nojah, aga need kolm päeva on ju möödas. Elasin üle.
Nii et võib eskaleerida.

2 kommentaari:

  1. Sa võiksid kirjutada, kuidas sa kirjutad. Teed enne struktuuri valmis või alustad stseenidest? Kas alustades tead, kuhu välja jõuad? Kuidas end kirjutama distsiplineerid? Jne.

    VastaKustuta
  2. Ma ei tee midagi enne valmis =)
    Nagu mitte midagi.
    Mina olengi see organiseerimata kirjanik, kellest vahel irvamisi netis kirjutatakse kui "arvatakse, et kirjutatakse niimoodi, ent nii muidugi ei saa"- st. Ma ei tea millega lugu lõppeb, kes sureb, kes abielluvad. Mida ma tavaliselt tean, on, kes EI sure ja kes EI abiellu ja mulle pakub rõõmu poetada siia-sinna vihjeid, mis normaalses loos leiaksid lahenduse ühel kindlal moel, kuid minu käes on need lihtsalt - nii juhtus, aga see ei tähenda säärast kindlat ja ühest kulgu üldse!!!

    Aga tegelased peavad mind köitma, s.t. kui mul ei ole nende suunal põksu sees, ma varsti jätan loo pooleli, sest "aga ma tahaks hoopis neist kahest kõrvaltegelasest loo teha, peategelased kuidagi ei köida!"

    Ja no mul MINGI idee peab taga olema. Mitte üldse suur ega mastaapne, enamasti suht ... Ma ei teagi, kõrvaline?
    Nt ses uues loos, mida ma hakkasin kirjutama, on mu tõukejõuks lause "Nobody dies on my watch!"

    Distsiplineerin end? Eeee ... no ma võtan väikeste tükkide kaupa. Isegi kui 200 sõna päevas ära ei tule, midagi ikka, et uuesti seivida tasub. Kasvõi paarisõnaline toimetamine kuskil
    Aasta pärast on päris pikk jutt ikka.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.