Oi, mulle meeldivad värvid!

Minu otsus remonti teha ei olnud seotud sellega, et osast seinast oli üldse tapeet maha aurutatud, mujal narmendas, paarist kohast oli lihtsalt lahmakatena ära kistud - ja nii on vale ja paha.
Minu otsus põhines küsimusel "kaua ma neid hallikasvalge tapeediga seinu kannatan, kui mul isegi oleks finantse need mingit VÄRVI ka lasta värvida?"

Noh, oli umbes selline:

MITTEVÄRV. 

Ajalehed aastast 1973 olid seal seinas see HEA osa. Aga ebamäärane peaaegu-valge ... 

..!!!!

Nüüd on VÄRV.
Siuke:

Mulle meeldivad värvid.

Jah, selgelt seal, kus ainus erinevuse tasasemakslihvija valgekskrohvitud seina ja pruuni niiskuskindla tapeedi (mida oli õudne kepp eemaldada ja lõpuks üles serva ta jäetigi) vahel oli enne päris värvi  pandud kruntvärv, on üleminek läbi kollasegi näha, aga mind TÕESTI ei sega.
(Keerulise konstruktsiooniga lause, aga kõik on õige, lugege veel, kui ei usu!)
Tahtsin värviga esikut ja selle ma sain.
(Sest valge, must, hall ja beež ei ole värvid, noh. Need on ... mittevärvid, head täienduseks, võivad isegi olla põhilised, et detaile esile tuua - mustad püksid roosade detailidega nt. Aga kui nad on ainsad vär ... eee ... MITTEVÄRVID või kui nad ei too midagi esile, ilmetu pruun riiul sama ilmetu hallikasvalge seina taustal, on minu arust tegu raisatud pindadega.)
Seinapind võiks ISE rääkida, mitte olla taust.
Kui TAHETAKSE tausta, olgu, aga siis tehtagu tausta millelegi tähelepanuväärsele!

Samas millegipärast inimesed on valmis mitte lihtsalt elama (mina saan elatud igasugustes tingimustes, dohh), vaid ise kujundama oma ümbruse sitaks raha ja vaeva sinna alla pannes ebamääraseks taustaks, ilma et see midagi isegi esile tooks.
Ei tea, mis nende ajudes toimub.
Aga noh - mina ja minimalism. eks ole.
Väga ammu sain aru, et minu jaoks pole mitte vähem rohkem, vaid rohkem uhkem. Äärmused, alati äärmused, lopsakus, jõud, suurus!!!

Kuigi mul on surmväsimus+kõigevihkamine sellest, et kodus oli vahepeal nii teistmoodi, tolm kõige peal (ok, tolm on ikka veel, pole pühalikku koristust teind), elamisreeglid teistsugused, pidin suhtlema, kui tahtsin kempsu minna ja treppredel oli vetsu ukse ees, kodus käisin nagu ameeriklane, kogu aeg kingad jalas, ning üldse: KÕIK OLI TEISTMOODI! Uää.

Et teha asi veel eriti hulluks, korraldati siin vahepeal Mittedepressiivse Väikelinna päev, pandi maantee kinni, kõikjale maja ette mingid putkad püsti ja kell 8 hommikul voogas juba aknast sisse reibas vikerviis. Ma normaalsete häältega olen harjunud ja nad ei sega mind, ent ootamatud muusikapuhangud või kõne ajal ja kohas, kus mingit kõnet mu ebateadvuse meelest olema ei peaks, häirivad und täiega.

Ma ärkan samuti üles, kui keegi valesti hingab toas. Titepidamise järeltoime: kui titt ärkab ning hingab teistmoodi vahetult enne, kui nutma hakkab, on mu keha meelest juba otstarbekas üles ärgata ja ta muret enne lahendama hakata, kui ta päris ahastusse sattub.

Phmt olen võimeline tuimalt läbi magama valjud helid, mis on kohased, klapivad aega ja kohta, ent mitteklappivad helid võivad väga vaiksed olla, ma ärkan.

Aga no kuna vaimne seisund ei olnud minu jaoks veel piisavalt hullumeelne, tulin ka sünnipäevale. Palju õnne, K!
Ma isegi ei tea, kas see oli nüüd loll või "teen, mis tahan, tahtsin tulla, krdile muu!"

Ai-tsimmai-ruudi-rallallallaa!