Kuidas me ise seda teadmata targad oleme (nt keha tasemel) vol palju

Krt, selle ukse ja uksepõsed värvin veel ära, siis koristan korteris kõik puhtaks ja puhkan veidi.
Tolm kõikjal ja mitte midagi ei tasu puhastada, sest kohe määrdub uuesti, on nii kurnav.

A muidu: täna räägin piimast.
(Ja rüüpan seda vahepeal, et kohe alguses vihjatud oleks: mulle piim meeldib.)
Mulle on piim alati armas olnud. Või noh, sellest ajast peale, kui mäletan. Väga väikesest saati on mina võrdunud piimavasikaga. Pole kunagi aru saanud, miks morss või (väkk, gaasid, väkk) limonaad hea on, kui on ometi olemas PIIM, mis maitseb oivaline, sobib nii soolase kui magusa toidu juurde ning väidetakse, et teeb luud ka tugevaks.
Elik minu jaoks oli vesi jook number üks (sest vesi on tõesti JOOK, sa jood seda janu vastu) ja piim jook number kaks. Sest ta ikka oli osaliselt ka toit, kuulus toidu juurde, seega jookide hulgas esikohta ei saanud.
Jah, iga toidu. Jah, ka supi.
Mismõttes õige vein muudab söögid paremaks? Piim ei pea õige olema, ta muudab lihtsalt oma piimolemisega KÕIK söögid paremaks. Magus muutub mahedamaks ja hellemaks, lihale tuleb lisakastme tunne juurde, puder ja riis ja tatar ja mis iganes on koos piimaga üleni toidukord.
Ilma piimata oli miski teravalt puudu.

Elik mulle TÕESTI maitses piim.
Aga kuna see tõesti maitses mulle, ei tarbinud ma piima kruus-kaks päevas, vaid pigem liiter-kaks. Ainult liiter jäi tegelikult napiks. Rohkem nagu poolteist-kaks ja pool.

Nõnda.
Kuid ma olen alati (nagu - lasteaiast peale, sest seal mulle öeldi "paksmagu" mõne rühmakaaslase poolt, ja ma uskusin) ennast paksuks pidanud. Nii et kui vanuses umbes 12-13 sain teadlikuks sellistest asjadest nagu kalorid ja veel veidi hiljem oskasin neid juba igale toiduainele külge panna ja kokku arvestada, tabas mind arusaam, et liiter poepiima = 520 kalorit.
Hakkasin oma piimatarbimist teadlikult vähendama.
Ei võta praegu teist kruusi veel, saan hakkama selle ühega! Oi-kui-raske, kui väärastunud on mitte võtta mehist poolt kruusitäit suutäie kohta, vaid ainult pisikene lonks!
Aga ma olen ju halb, liiga paks, enesekontrollita, nõrk ...
Kui tuli müügile rasvavaba piim, ma olin kohe klient. Sest selle kalorsus oli madalam, ma võisin liitri ära tarbida ja sain ikka alla 400 kalori! Jai!

No ma üritasin piimatarbimist vähendada, aga raske, raske oli.

Siis läksin Tartusse ülikooli.
Seal kannatasin edasi teemal "olen paks ja keegi ei taha mind kunagi", ent juurde tuli ka "ma ei saa piimajoomist endale rahaliselt väga lubada".
Kui mõtlen nendele aegadele tagasi, ega eriti ei taha mäletadagi, KUI halvad need olid.
Ma ütlen, olen lapsest saati harjunud sellega, et kogu aeg on halb olla. Ma ei teadnud, et see on ebanormaalne, ei teadnud, et teisiti ka saab, arvasin ainult, et mina olen mingi eriti nõrk, et ei suuda ära kanda.
Aga jah, kui nüüd adun, et ma püüdsin teisi inimesi enda ümber rõõmsaks teha (sest mul on heam, kui teistel on hea), aga teised inimesed jälle suhtusid/suhtuvad "võtan kõike, mida saan, et mul hea oleks, kui tema otseselt kohtusse kaebama ei kipu, võtan ka temalt", mõistan ka, kuidas katki läksin. Muidugi läksin! Ja olin katki. Olin kogu aeg katki.

Olgu, see selleks.
Aga mul tõesti ei olnud üldse raha elik mu elamiskulud olid vanemate jaoks "meie poolt on korter, äraelamiseks võta sinna allüürilisi". Mina aga ei reageerinud teravalt, kui allüürnikud üüri ei maksnud (osad maksid, et see selge oleks). Nad ei tahtnud maksta, ilmselt neil polnud raha, selge ju, et ma mingi julm korteriperenaine pole, et NÕUAN.
Nii et ma ei nõudnud ja mattusin hoopis süütundesse, et nende või ka nende teiste, korralikult maksvate allüürnike toitu varastan.
Olin suht rahata, suht napi toidu peal - ja siis omandasin võime piimajoomisega väga piiri pidada. Sest mul lihtsalt polnud piima, dohh.

Pärast oli veel mitmesuguseid aegu elus, aga sellist ohjeldamatut piimajoojat, kui lapsepõlves olin, must enam ei saanud.
Piim oli hea küll, aga mitte enam "peab olema, kõik on piimaga parem - võibolla ainult toored herned ... ei, toored herned ikka ka!"

Kerime aega veel edasi, tänasesse päeva.
Jama maohappega. Aastaid juba. Sest ma ei söönud piisavalt, jõin liiga palju kohvi, misiganes.
Mina proovimas omeprasooli. Siis selle natu kangemat, retseptiga kirjutatavat versiooni. Neli korda, neli kuuri. Mina saamas aru, et mul ei õnnestu maohädasid välja ravida - selle natu-kangema-variandiga omeprasoolist oli mul täpselt senikaua rahulik elada, kui ravimit võtsin. Niipea, kui kuur läbi, sama jama tagasi.
Elasin siis Rennie peal ja selliselt süües, et sai sagedase valuta hakkama.
Päris ilma valuta ei olnud võimalik, sest olen väga psühhosomaatiline ja kui ikka vaimne pinge peal, tulid kohe ka maohappperünnakud.
Ja siis migreen otsa, sest valu ärakannatamiseks ma ilmselt kulutasin neid ressursse, mis migreeni eemal hoiavad ja voilà! valuvaluvalu.

Prednisolooni võtma hakkamisega toimusid jälle muutused kehas. Asjad, mis varem olid maohappeohtlikud, seda enam ei olnud, küll aga on mingid uued asjad - ma pole veel kindlaks teinud, mis nimelt.
Ja Rennie aitab ... natuke.
Aga. Ühe maohappehullumaja, mida üritasin Renniega tõrjuda, kuid aint leevenes, jooksul-järel mul tuli korraga isu juua oma tatra juurde piima.
Jõin.
Jõin teise kruusi veel. Ja kolmandagi.
Esiteks oli NII HEA.
Teiseks kadusid valu ja iiveldus.

Kaks päeva hiljem eile: uus happerünnak. Rennie - noh - leevendas veidi. Aga siis juba oletasin, mida võiks proovida, ja noh - mida ma kaotan, kui ei mõju, eks ole?
Jõin kruusitäie piima.
NII HEA!
Ja võttis valu ka ära.
Nüüd joon piima. Veel ja veel. Esiteks aitab see maohappejamade vastu paremini kui Rennie ja teiseks on NII HEA!

Mu keha teadis varasest lapsepõlvest saati, mis on kasulik. Aga mina muidugi olin omast arust tark ja ei andnud seda.
Krt, KUI loll ikka inimmõistus on! Mingid välised teooriad on tema arust pädevamad kui ta enda sisetunded ....

***

See vist ei ole PÄRIS tavaline, et värvin ust, riietatuna lühikesse nappi ehtsast siidist pidžaamasse?
Vahet pole, värvin edasi.

***

P. P. S: Kollane esik on NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII imeline!

***

P. P. P. S: Üritasin teada saada, mis mul tema silmis viga on; miks sõber minuga magada ei taha. Nagu alati: ei saanud teada, mis ta arust minul viga, aint, mismoodi ta üldiselt toimib.