Millega ma apsaluutselt ei taha "Lihtsaid valikuid" maha teha, ise armastan neid väga! Aga innustan, kui mu kirjutamisviis teile meeldib, teid "Kuningaid" lugema.
"Lihtsad valikud" on kosmosekrimka. Naissoost Philip Marlow kaevumas kurja maailma sügavamalt kui küünarnukkideni.
"Kuningate tagasitulek" on minu variant vampiiriloost. Millised vampiirid TEGELT olema peaksid, kui põhiandmed (sööb verd, üleloomulikult tugev ja kiire, ajuti lendab-peaaegu lendab, ei kannata päikest) võtta ja erapooletult vaadata, mis kokku tuleb.
Noh, ja millest ma alati kirjutan, millest KÕIK mu jutud on: kuidas jääda inimeseks rasketes oludes? Erinevad viisid, aga proovitakse tõsiselt. Mis saab?
Minu maailmapilt kõigi jaoks: inimene olla on mingi tähtis asi.
Ja siis hullun, kui näen kodanikke, keda üldse ei paista huvitavat, kuidas nad maailmale enim head ja vähim halba teeksid, kes liiguvad ainult isikliku kasu pärast, ei saa kõige lihtsamatest maailmale headest ning halbadest valikutest üldse arugi, ja ma lihtsalt jooksen kokku.
Kuidas on võimalik, et nende ajudes nii vähe toimub?! Ja ise nad arvavad, et jube palju, et nad on targemad kui mina, suudavad mulle nõu anda ja ma olen mingi loll ja ülbe, et neid nõusid arvestatavaks ei pea?
Kuidas sellised inimesed VÕIMALIKUD on?!
Aga noh - teatud moel on inimesed, kes selliseid tegelasi oma raamatutesse sisse kirjutavad, õigemal teel kui mina. Sest siuksed isikud on olemas, mis siis, et mina saan iga kord šoki, kui seda taas avastan. Selline inimeseks olemise tõde, mis minu jaoks on ümbervaatamatu, nende jaoks lihtsalt ei eksisteeri.
Jah, teatud moel on sellistest kirjutajad õigemal teel kui mina.
Mitte et nõustuksin teistmoodi kirjutama kui seni. Krt, minu moodi inimestele kirjutatakse niigi vähe, vähemalt ma ise siis täidan seda tühimikku!
Ma kuidagi arvan, et kõik tahaksid seda ning peavad end jõuga ohjama aru saama, et nii ei saa teha.
Me oleme liiga väikesed, indiviid võib ennast üleni puruks teha - ja maailm ei köhatagi.
Võibolla te ei mäleta, aga olen sel teemal kirjutanud teise nurga alt varemgi. Kuidas inimene üritab maailma muuta kasvõi natuke, olla kasulik vähemalt kuidagi - ja rikub sellega ära oma võimalused olla armastatud ja hellitatud ja imetletud. Lihtsalt, olemata kasulik. Imetletud, nagu imetletakse nt lille.
Sest teistel tema ümber läheb tema maailmamuutmispüüdeid tolereerides kõik jaks selle peale, kuidas neid taluda. Neil ei jää enam midagi üle lihtsalt hell ja leebe olemiseks. Jõud kulub ära sinna, et ei pahanda tema pestud, kuid märgatavalt toiduste nõude peale, et too K tahab, et sa kevadel peenraid kaevaksid (kuigi nii palju kergem oleks köögivili turult osta!), ilmselt et sa hiljem neid peenraid ka rohiksid, muldaksid, kastaksid ... ja ta ei ole veel rahul sellega ega tollega ega tolle kolmadagagi ja apppppppppppi.
Keegi kurat ei jaksa sellist kodanikku veel armastada kah - samas armastada vana emaemakest, kes peamiselt toimetab oma toas, vaatab telekat ja kord nädalas lööb end lille, läheb raamatukokku ja kohvikusse, oleks nii kerge! Tal oleks aint vaja, et tema tuba koristataks, tehtaks talle süüa, pandaks tema riided koos teistega masinasse, antaks kohvikuraha ja räägitaks juttu!
Nii kerge oleks, kui ei peaks ära sööma tema ostetud mädanenud puuvilju või tema tehtud toite (pannkoogid ilma piima ja suhkruta, sest kuskil keegi rääkis, et nii on tervislik ja ei kõrbe panni külge kinni) või krdi valesti paigutatud kardinapuu pärast sõimata saama!
Ole rahulikult, võinuks ma oma vanaemadele öelda - aga muidugi ei tulnud selle peale, kui nad veel elus olid. Ja nad elasidki elu lõpuni teisi türanniseerides, teadmata, et neil on mingi väärtus ka siis, kui nad ei kujunda kogu aeg maailma ümber.
Väga püüan mitte sama viga teha.
Lihtsalt OLLA, kui ei jaksa toimetada. Mitte töötada ennast pooleks ja siis vihata kogu maailma, sest maailm ei nihku üldse sinna, kuhu tahaksin teda liigutada! Paha maailm! Väkk! Ja inimesed üldse ei taha selliseks muutuda, kui mina tahaksin!
Oh, kus ma jään ...
See ei ole minu asi, mõtlen ma nüüd. Ei ole minu võimuses, aga pole ka minu asi. A mine persse! Ela ise oma elu! Mina ei hakka sinu oma elama (ega ära parandama), ära sina minu omasse samuti sekku!
Võiks ju olla rahu?
Välja arvatud, et ikka tahaks mõni minu elu korraldada.
Ole rahulikult omaette, isegi kui oled see "mõni"! Loe midagi, mis su tuju heaks teeb, või mine jalutama, ilus ilm. Ei, sa tõesti ei pea maailma paigalt tõstma.
See ei lähe hukka sinu panuseta.
Ma tean, et minu panuseta küll ei läinud.
Nägin unes (tere, lame alateadvus), kuidas mu ema ja õde tahtsid hobusesabasid teha, aga neil ei olnud juuksekumme. Mul oli mu teada mõni, aga õde hoiatas, et nad tahaksid ainult lihtsaid tumedat värvi kumme.
Siis võtsin kotist ühest taskust välja plastlilledega kummi ja sädelevate mummudega kummi ja sellise, millel mingi eredate triipudega plastjurakas küljes. Ühe lihtsa meresinise kummi leidsin ka, aga see kadus kohe ära. Otsisin teisest taskust, isegi NÄGIN lihtsat tumepruuni kummi - aga välja võtsin ikkagi triibulisi, volangilisi, puhvis siniseid sametisi ... ja lõpuks, kolmanda kotitasku sisusse kaevudes, ärkasin.
Njah, ega minu käest ei saa lihtsaid normaalseid asju. Isegi kui ma arvan, et need on mul. Isegi kui ma tahan, et nad oleksid, tahan neid anda.
Mul lihtsalt ei ole!
peaks ikka ära märkima, kuidas mulle meeldib, et ka siin jõuab asi selle juurde, et vähem vaeva võiks näha.
VastaKustutamõtlesin just laisalt, et nii hea ökoeluviisi soovitus oleks - "teeni vähem raha", eelistatavalt moodusega "tee vähem tööd". siis kukub automaatselt keskkonnasõbralikum välja. Rapsimine teatavasti suurendab entroopiat ja on meil soojussurma siis kiire või?
Jap.
VastaKustutaTeised on selle "tee vähem!" ära avastanud, ma nüüd ka tasapisi selgelt sel teel =)