Ei mingeid momente

DISCLAIMER: Ma tean, et see on parimal juhul kaheldav jutt, halvimal esoteeriline soga. Mis siis, mulle praegu tundub, et mingi point on!

Noh, lisaks muudele olulistele märksõnadele (nagu empaatilisus keskkonnas, kus hulk inimesi tajub teisi ainult intellekti abil, arutu kartmatus, autism ning varaste ohtrate #metoo kogemuste mõju) määras ja määrab mu elu ära ka võimetus Õiget Hetke tajuda.

Kuidas ma seda varem ei märganud????
Jälle: see seletab NII PALJU.
NII PALJU!!!!!!

Kirjutasin messengeri laused: "Õige Hetke tabamine pole mu tugevate külgede hulgas. Õigust öelda pole see ka mu nõrkade külgede hulgas. See pole üldse mu külgede hulgas mitte kusagil."
(K: Isegi selja taga mitte?
Mina: Tervet selga ma ei näe üle kummagi õla. Peeglist igatahes ei paista.)

Aga kui seejärel veerand tundi mõelnud olin, tuli: "Appi, klotsid langevad paika!"-tunne ja "Kuidas ma seda varem ei näinud?!?!"

SEE ongi see, miks nii paljud inimesed internetis olid: "Sa oled paha inimene!"
Nad olid pahased, sest keeldusin ootamast Hetke!
Miks ma keeldu(si)n? Sest ma olen oodanud ja oodanud ja oodanud ja saanud aru, et Hetke ei tule. Kunagi.
Või siis ma ei tunne seda ära. Kunagi.
Minu elus ei ole Hetki. Kunagi. Olnud.
On ainult hetked. Eriliselt sittasid hetki on küll olnud mitupalju. Aga positiivseid Hetki?

Nagu ... ÜKS OLEKS JUBA KA HEA, tänan väga!

Nõup. Mis on hästi läinud, on töö, süstemaatiline mõistuslik lähenemine ning teiste inimeste omakasupüüdmatu headus.
Aga et mina oleksin tabanud momenti? IIAL?
EE-III.

Miks minu käes ei tööta asjad, mis peaksid? Miks ma ei saa ootamatult häid tulemusi eksamitel? Miks ma näen suht pandav välja, ent romantiliste suhetega on kõik nii halb kui halb? Miks ma ei ole elus ühtegi palgatööd üle poole aasta teinud (muuseas ei ole mind kunagi vallandatud ega ole ma ka enne viimast korda abiõe kohalt, kus ma teatud ... eee ... probleemide tõttu ei saanud edasi töötada, töölt ära tulnud, töökohad lihtsalt kadusid)? Miks ma tahan last sellisel täiesti ebaortodokssel põhjusel nagu LAPSE TAHTMINE? Miks mul on kaks last olukordadest, kus normaalsed naised oleksid mitte rasedaks jäänud või kui juhtuski, aborti teinud?

Sest mul on täiesti puudu Õige Hetke tunnetus.
Minu jaoks on kõik hetked samaväärsed, ainult vahel veab veel oluliselt viltu samuti.

Olen väga kaua (10 aastat vähemalt) uskunud, et aeg on tervik. Pärast Rongi mu usk tugevnes veelgi, sest olin unes lapsest saati näinud tunnet, mida enne rongi kunagi päriselt tundnud polnud.
See "minestus on siinsamas, pea käib kohutavalt ringi ja tahaks lihtsalt magama jääda, jääda, j ä ä ä d a .."-tunne, nüüd nii tuttav.
Enne mõtlesin ikka mitupalju korda, et magamajäämine ei ole ju minestamine, miks ma unes näen, nagu need kaks seisundit justkui sarnased oleksid? Olin kahekümnendaks eluaastaks minestanud (vähe kordi küll, aga kui paastusin täielikult, ei söönud midagi, tuli ikka kuskil 4-5 päeva järel ette) ja no see ei olnud ÜLDSE uinumisele sarnane tunne.
Ükskord lõin ninajuurele vastu põrandat haava. Teine kord laubale. Mõlemal korral kukkusin, nägu ees, mitte selili. Mõlemal korral olin unest pissihäda peale ärganud, aga ükskord läksin alles kempsu poole, teine kord tulin sealt juba tagasi. Ükskord kadus pilt eest paariks sekundiks, teine kord mitu korda järjest, ent pikimal juhul vaevalt veerandiks. Tegelikult alles hiljem registreerisin ära, et kui käpuli kukkusin, hakkasin tõusma, ent tagasi vajusin, hakkkasin uuesti tõusma ja vajusin nii kiiresti tagasi, et lõin ninajuure vastu põrandat katki, ma ilmselt olin minestanud natukeseks.
Nojah, ja neil kordadel ei olnud ÜLDSE säärane tunne kui unenägudes.
Aga Pärast Rongi - oojaa, nüüd on küll. "Ei minesta, raisk!" on mu tüüpsisekõne.

Kui ajatunnetuse-teema juurde tagasi pöörduda, siis kuskil mu ajus oli ka usk, et tunnetan tulevikku veidi rohkem, veidi paremini ning selgemalt kui enamik inimesi.
Tegelikult on vist vastupidi.
Sellele ma mõtlesin, et evolutsiooni raames on jäänud ellu pigem need liigiliinid, mis tunnetavad tulevikku paremini. Kui tunnetatakse tulevat, ollakse selleks rohkem valmis ja jäädakse kergemini ellu; ning ma mõtlesingi ainult sellele aspektile aja kui terviku tajumises. Nägin omaenda mõningast võimekust tos suunas ja jee.
Kuid võimalikke käänukohti, võimalikke Häid Hetki millekski ei taju ma ÜLDSE. Ja samas on mu ümbrus TÄIS inimesi, kes mitte ainult et tajuvad, vaid elavadki neid Häid Hetki oodates ja pidades mind kuritegelikult juhmiks, et mina neid otsimast ja ootamast keeldun.

Mina aga keeldun seepärast, et ma ei leia neid.

Mina ja aeg, meil on hoopis teistlaadi suhted. Minu eredad momendid on kas juhuslik hea tunne, kohutava töö tagajärjel saabunud paar tunnikest õnne või eriti halvad hetked.
Õiget Hetke millekski, armastust või ametit pooleks eluks äramääravat vestlust, eluvaadet muutvat raamatut vmt minu jaoks lihtsalt ei eksisteeri. Ei ole olemas. Minu jaoks on kõik protsessid aeganõudvad, mitte miski peale õnnetuste ei juhtu välkkiirelt ja ootamatult.
Ok, olen elus, SEE on siiamaani arusaamatu ime. Aga kuna ma ei oska seda süsteemi panna, jääb panemata.
Ja ma imestasin, hämmastusin, ei saanud kuidagi aru, et teiste inimeste jaoks ON Hetked olemas. Et "leitakse" head romantilised suhted, et lihtsalt "juhtutakse" tööle, et saabki otsustada, et saadakse lapsi, "kui on hea suhe". Minu "head suhet ju ei tule iial!" on inimeste jaoks sama arusaamatu, kui mulle nende hea suhte saabumise usk.

Mina ei tunne Hetki ära! Aga see ei tähenda, et Hetki poleks! Lihtsalt - mulle ei ole.
Mul on täiesti teistsugune ajatunnetus ja vaade.