Ei ole õnnelik lõpp

Poeglaps seletab samavanusele läbi Discordi: "Ei, nõiad ei ole kurjad! Või noh, on kurje nõidu ka, laste muinasjuttudes on nad kogu aeg kurjad, aga see, et keegi on nõid, ei ütle tema kohta muud, kui et ta on nõid. Ta võib teha nii häid kui halbu tegusid, võib ka mõlemaid, aga headuse ja kurjuse kohta ei ütle "ta on nõid!" midagi."

Tegelt mul on ikkagi sees tunne, et ÜKSKORD KUIDAGI peab saabuma ka happy end. Nagu - nii paljudele ju paistab saabuvat? Miks siis mitte mulle? Kunagi, kuidagi ...
Muinasjutud lastele on mulle seda õpetanud ju?
Muinasjutud ei ole päris ... aga miks, miks?!
Mõnedel - paljudel - ju on see "leidsin hea partneri, nüüd on kõik hea". Miks see mul ei toimi?

/ahastab, sest hormonaalne seisund on ikka veel jube.

Ma _tean_ küll, et mul on oivalisi omadusi ja et neist just praegu ei kuma kuldset valgust kogu mu olemasolule, ei ole mitte omaduste korraga nõrgaksmuutumisest, vaid mu enda hinge- ja vaimuseisundist. (Mis on korralikult defineerimata sõnad ja tähendavad eri inimeste jaoks eri asju, aga no ma hõlman mõttega neid üsna kõiki.)
Kuldse kuma puudujääk MINU SEES.

Ilmselt aitab ainult veel üks kohv.

Kusjuures tegelikult on juba parem: ma ei taha mitte midagi teha, aga selle mittemidagitegemise sees on juba täitsa ok olla. Endal meeles hoida, et ei ole vaja midagi teha, lihtsalt ole, maailm ei lähe hukka, kui paigal oled, ongi ainus, mida vaja.
Eile ja üleeile on jäle olla ka mitte midagi tehes. Igat moodi, igas olukorras, lebasin enne magamajäämist tunde voodis ja mõtlesin, kuidas ma peaksin ... ma ei tohiks ... Ja need ja need inimesed on täitsa kombes omast arust, miks küll ...
Jama! Mõtle muule! 345, 346, 347, 348, 349 - aga ma olen viimase aastaga mida oma eluga teinud? Mitte kuradi midagi. Ja nüüd on raha otsas ja toimetamistöö, mille võtsin, nii palju raskem, kui ootasin ja ...
EI MÕTLE SELLEST! Mis su elus paremaks läheb, kui end praegu sitaste mõtetega piinad?! Mis arvu juures nüüd olingi ... 246, 247, 248 ... kuidagi tuttav on see loendamistunne. Ma vist olen neid konkreetseid just alles lugenud? No paneme 100 juurde, äkki on parem tunne ...

Alles takkajärgi saan aru, KUI halb mul olla oli. Kui õudustäratavalt halb.

Robin Roots, Õhtuleht
See pilt artikli juurde ei lähe, seega panen siia muretult.
Ilmselt on huuled liiga kahvatud või midagi.

Kuigi võibolla on parem tunne ka seepärast, et täna hommikul lasin endast pilte teha. Reedel saab mu kaunist nägu Õhtulehest näha ja mul on alati parem tunne, kui endast häid pilte näen.
Panen loolingi siia ka, sest too tekst haakub harukordselt hästi täiesti sõltumatult alustatud võrgupäevikupostiga, mis mul nüüd mustandites ootab.
Oleksin ära avaldanud, aga no nüüd tuleb koos Õhtulehe artikliga.

Ei, ma ikka pean selle kohvi valmis tegema.

Ja noh - happy end vist tähendab, et end on käes, eks? Selgelt mul siis - ei ole.

Mul oli, muide, plaanis kasvatada oma inimtita nii aastaseks ja siis võtta koer. Aga hei - võib ju ka teistpidi teha. Et kasvatada koeralaps kaela kandma ja siis saada inimlaps!
Sellega seoses valisin juba kutsika välja. Kuna tema ema omanikud kutsut broneerima ei hakka, aga selle nädala olen Tallinnas hõivatud, ei ole PÄRIS kindel, et just tema võtame, sest ta võib olla läinud ajaks, kui mina järele minna saan - aga kutsikas meile tuleb septembri lõpuks vähemalt. Selle olen ära otsustanud.
Sest kutsikas!
Kurat, ma olen nii vana ja ikka pole veel koera võtnud! Nagu ... selgelt oleks ammu juba aeg.
Meil üks kutsikas käis külas ja siis sai korraga ebamäärasest "no paar aastat vast veel ... olgu, aasta ikka!" küsimus, miks mitte kohe?
Sest nagu ma olen hea ema, oleksin ka koerale hea perenaine. Seda enam, et olen üleni kodune ju, käin jooksmas ja ei jälesta igast ihueritisi. Nii et - ei ole end, ma võtan koera ja kõik läheb edasi.