Ma täpselt ei tea, mida see tähendab, et ükskõik, kui hästi ja tasakaalus mu arust asjad on, kui ma haige olen, tahan pai ja kallistusi kümneid ja palju, tahan hoolekannet ja pidevat meenutamist, et ma ei pea midagi tegema, minu missioon on ellu jääda ja jälle terveks ning rõõmsaks saada.
Kui seda ei tule (seda ei tule), teen ja teen ja teen, jään järjest süngemaks, aga tegemist ära ka ei lõpeta, sest alateadlikult loodan, et viimaks keegi ikka märkab ja tuleb lohutama ning kiitma.
Niisiis olen täna ära vahetanud oma tütre linad ja tasakaalustanud tema suletekis olevat sulekogust (sest kui suletekki kaua kasutada, kogunevad suled äärtesse ja seal, kus tegelt kõige enam soojahoidvat materjali peaks olema, pole midagi), teinud süüa, pannud pesu masinasse, loovkirjutanud, lugenud paberraamatut, jätnud kommentaare üle interneti ja õppinud bluetooth-kõlarit oma arvutiga ühendama. (Ja ära ühendanud ka.) Mis mõttes keegi mind ei kiida?!
Aa, ma olen üksi emakodus kassi hoidmas. Siin polegi kedagi, keegi ei teagi ...
Mis see on mingi vabandus või???
Nagu - igati muidu võiksin veel uskuda, et ma ei ole mu tunded. Aga täpselt see, et mul tuleb "maeiolemidagiväärt, paksjakole, kasutujanõrk" kui haige olen, kuidas väike kehatemperatuuri tõus toob kaasa kõige muutumise, elu väärtuse kao, kuidas mitte midagi muud ei muutu kui mu keha sisetunne ja ometi muudab see kõike, on nii väga "olen oma tunded", et hirmus.
Mitte ükski mõte kunagi ei mõju sedasi.
Mitte ükski tegu pole nii võimas.
MISKI peale tunnete ei muuda MIND.
Aga tunded - oojaa.
Muide: tunded -> empaatiavõime.
Kunagi Rentsi juures
Aga kui ei meeldi - on jama.
Jälle sain kinnitust. Sedakorda sedapidi, et inimesel tundus empaatiavõimega halvasti olevat. Siis tuli välja, et talle ei meeldi ka loomad.
Nojah, mida mina siis arvasin!!!
Tõsi, kui sain kraadiklaasilt tunnistuse, et jubedal vaimsel enesetundel on põhjus (kusjuures esimese kraadimise järel seda tunnistust ei tulnud, maitea, kas vaatasin valesti, hoidsin liiga vähe aega all või mis värk - aga no nii imelik oli olla, et tunni pärast kraadisin uuesti ja sain palaviku kätte), läks olemine kergemaks. Sest kui on konkreetne palavik põhjuseks, on arvata, et palaviku alla minnes läheb enesetunne ka paremaks nagu tavaliselt.
Talumatult jube oli mõte, et nii jääbki, väikese annuse antidepressantidega (isegi mitte 0-annus, eks ole) selline enesetunne olekski, nii ma elasingi - vast täistableti peale tagasi minnes asi paraneb, KUID SEE KA KINDEL POLE JU!
(Sest nii jube oli olla, et miski hea ei tundunud natukenegi kindel, see-eest on maailm täis võimalusi, kuidas kõik saab halvasti minna.)
Ok, kuna mul on praegu vaja, panen kirja, mis on minu elutegevusega kaasnevad selgelt head asjad teiste jaoks:
* kilpkonn kannab kleite
* mu lapsed ütlevad (ilmselt siis ka mõtlevad) häid ja nutikaid asju
* andsin mõned päevad tagasi ühele poisile nõu minna oma kõhuvaluga EMOsse ja tal oligi pimesoolepõletik
* mõned inimesed on saanud kinnitust, et nad teevad hästi või on muidu maailmas head
* mõned inimesed on mu kirjutistest naudingut saanud
* mõned ilusad pildid (sest ma olen suht fotogeeniline) on maailmas rohkem
* mõned inimesed, kel oli asju ja raha vaja, on neid saanud
* ukraina sõjameedikutel on natu parem varustus kasutada
* mõned päris ok-d larpid ja rollimängijate kokkutulekud on rohkem toimunud
* hulk kirjutajaid on saanud natuke rohkem tagasisidet
* ja murca kirjutab ikka veel luuletusi
Polegi nii vähe.
* mina olen saanud palju huvitavaid mõtteid ja silmaringi laiendavaid kogemustekajastusi su blogist.
VastaKustutaÕde ostis su raamatud, ootan ka lugemisjärjekorras. Esmamuljed kuulukse tal head :)
Pai ka.
Jeee!
VastaKustutamul on sinu eneseavastamise rännakud mingite nurkade alt ennast avastada aidanud.
VastaKustutaaga: eks ole huvitav, kuidas oma halbolule välise selgituse leidmine teeb enesetunde paremaks? mul on kraadimisega täpselt sama lugu.
enda puhul kahtlustan mingit salakavalat süütunnet - seni, kuni mul on n.ö arstitõendita halb olla, ei oleks mul selleks justkui õigust, minu kupjast mina ütleb mulle "mis sa vingud, pole sul häda midagi" ja kannatav mina tunneb end selle peale veel halvemini. niipea, kui mingi selgituse saab, muutub lihtsamaks: asi on normaalne, haigest peast tuntaksegi ennast halvasti, selle pärast ei pea põdema (ülekantud tähenduses).
Jep, mul on umbes sama. Jep!
VastaKustutaJa tähhh!
Aga just nimelt - ei pea midagi tegema, maailm ja inimesed haldavad ennast ära ka siis, kui sina end tükkideks ei rebesta (ma olen teoorias tugev :p)
VastaKustutaSeda, kui palju sa juba oma kirjutistega oled maailma parandanud (st kui paljud inimesed su kirjanduslikust loomingust lugemisnaudingut on kogenud ja kui paljud inimesed su blogi lugedes mõelda ja ennast avastada on saanud), on ju juba pealegi üüratult palju rohkem kui ükskõik kellel.
embus!
VastaKustutaMa püüan jah, aga ma ei tea ju, kas õnnestub =)
/ka teoorias tugev - aga täna juba hakkab jälle praktikas suutmine ka urust välja pugema
apropoo, ma kahtlustan, et see kergendustunne, mis tuleb teadasaamisest, et halbolul on lihtne füüsiline põhjus, on üks näide sellest, mis Birgitta silmas pidas, kui rääkis, kuidas tal on kergem, kui ta mõtleb nt "see on lihtsalt hüsteeria, see ei ole mina".
VastaKustutaSt seda kergendustunnet võib ka lugeda kui rõõmu teadasaamisest "ah, see on lihtsalt biokeemiline reaktsioon" - ja selle teadasaamiseni kogetud nördimus ja süütunne tuleb hirmust, et äkki on see midagi enamat, äkki on see moraalne probleem.
Ühesõnaga, me ei saaks oma olemise aspekte sellise kergendustundega lihtsalt asjaoluks taandada, kui me olekski kõige täiega just see x-aspekt. Õnneks on meil neid mitu.
Nojaa - aga ma ei saa mõelda, et masendus ei ole mina. Sest mis ta siis veel on? Mina olen minu keha ju eelkõige, ja alles teises järjekorras mõistus =) Jaa, mõistus üritab kehale parimat (ja oi, kuidas feilib vahel), aga eesmärk on ikkagi ju keha õnnelikuks teha.
VastaKustutaSest siis on kõik õnnelikud, mõistus ka, sest ka mõistus elab ses kehas. Keha, keha katab ka mõistuse laias laastus.
Loomaarmastusega on see asi, et väga paljudele empaatiavõimetutele nartsissistidele pidid koerad meeldima - keegi, kes neid jäägitult jumaldab ometi.
VastaKustutaÜks su osa näiteks. Sest kui sa oleks üleni masendus, ei jääks sulle midagi, mille abil sealt välja tulla.
VastaKustutaJa nt praegu, kus sul oli palavikuga halb olla, oli ühest küljest palavik ja füüsiliselt halb enesetunne; ja teisest küljest mitte just mõistuslik, aga ka mitte päris puhtalt loomalikult kehaline süütunne; ja siis võib veel kolmandast küljest appi tulla metamõtlemine, kes kogemuste põhjal arvaks: oot-oot. Nii on tavaliselt siis, kui mul on palavik, äkki õige kraadiks?
st puhtalt füüsise pealt, kui närvisüsteem üldse mõtlemist ei võimaldaks, ei tuleks ilmselt ei seda lisakannatust tekitavat süütunnet ega ka neid päästvaid mõtteid, mis aitavad süütunnet kõrvale panna ja meenutada, et kehalised tajud ja enesetunne käivad lihtsalt inimeseks olemisega komplektis.
("Üks su osa näiteks" oli mõeldud vastusena küsimusele "mis ta siis veel on?")
VastaKustutast minu - ja nähtavasti ka Birgitta jaoks - on suur vahe, kas ma ütlen "see olen mina" või "see on üks minu aspekt/osa". see, et ma ei samasta ennast täiesti mingi oma aspektiga, ei tähenda veel, et ma seda üldse iseendasse kuuluvaks ei arvaks.
ma olen iseenesest sajaga selle poolt, et oma keha reaktsioonid omaks võtta ja neid aktsepteerida ja oluliseks pidada. lihtsalt mulle tundub, et "ma olen biokeemiline reaktsioon" on enamasti väheütlev, sest mis eluslooduses ei oleks? ja ometi on mul (eeldatavasti) probleeme, mida nt hüdral või isegi teol arvatavasti ei ole. "ma olen biokeemiline reaktsioon" on mõttekas vastandusena sellele, kui keegi üldse kehalisuse tähtsust eitab.
VastaKustutaMida ma oletasingi - et kui ma ei ole oma kehaline reaktsioon, siis ma peaks olema midagi ülemat, midagi kõrgemat ja kaunimat, ja keha üldse ei loe.
VastaKustutaKunagi mõnemitme aasta eest, kui ma vastandasin inimest ja looma ehk oma mõistuslikku osa ja keha. Sa ise üritasid mulle selgeks teha, et mõistus ju elab ka kehas, ei saaks olla mõistust kehata =)
http://mahamure.blogspot.com/2013/01/inimene-ja-loom.html
Nüüd on minul sama: et ma ei saa ju mitte olla oma kehaline reaktsioon, sest KÕIK mu reaktsioonid, mõtted, plaan tabletti võtta vms on mu kehas. Need ei ole kuskil mujal sündinud, KÕIK on kehas, ja tundub eriti nõder keha mitte arvestada, sest keha reaktsioonid nagu poleks "mina". Ok, jah, ma olen veel asju peale kõige otsesemate kehaliste reaktsioonide, aga ka kaudsemad ja veel kaudsemad reaktsioonid on ikkagi keha, keha, keha.
Rents: ma just seda seletasin ju =) Et kui loomad ei meeldi, on halvasti, see seos kehtib. Aga teistpidi, et kui loomad meeldivad, on empaatiavõimega hästi, ei kehti. Põhjusi, miks ka muidu empaatiavõimetutele loomad või mingid konkreetsed loomad istuvad, on mitupalju.
seda küll, et mõistus elab kehas. aga ma saan aru, et kui sa räägid parajasti, et keha on KA tähtis, siis räägid sa nendest kehafunktsioonidest, mis teadvuse otsesele kontrollile ei allu (aga võivad alluda näiteks tabletivõtmisele). nendest funktsioonidest, mille toimimisest me teame natuke rohkem - piisavalt palju, et olla paar head tabletti välja töötanud, või teada, et "sisesta sööki - veresuhkur tõuseb".
VastaKustutasellest, kuidas teadvus töötab, ju ei tea praktiliselt midagi, isegi korralikku definitsiooni ei ole, ainult intuitsioon on, et tasub rääkida mõistest nimega "teadvus".
Selles mõttes tegelesin ma tookord minevikus võib-olla tähenärimisega, kuigi ise ei saanud sellest aru, sest mulle tundus inimese tervikunavõtmine nii tähtis. Tähenärimine oli see selles mõttes, et kahtlemata sa oma vastandusega midagi silmas pidasid ja see, kas nimetada seda, millega arvestamise vajadust sa meenutasid, "kehaks" või "lihtsamateks kehafunktsioonideks", on puhtterminoloogiline küsimus. Praegu siin kahes viimases postituses tundus mulle, et sa pead "keha" all silmas neid lihtsamaid, sest need ju vastandusid mõistusele - olid kehalised kannatused, mis andsid keeruliste psüühiliste protsesside tulemusel ka moraalsed kannatused, ja siis oli keegi otsustaja, kes kraadis ja otsustas AD-de tavaannuse kasuks.
Sellega, et KA kõige lihtsamadki kehareaktsioonid on mina, olen ma täiesti nõus, ja eks ma tookord minevikus oma vastandusmisvastase jutuga seda asja ajasingi.
Aga seegi on kõigest üks inimese kirjeldamise viis paljudest. Ka meie kehi saaks piisavalt sügavale füüsikasse sukeldudes kirjeldada nii, et selguks, et üks keha eraldi entiteedina on kõigest mõisteline kokkulepe (või "kultuuriline konstruktsioon", kui soovite). Ja samamoodi saaks meid kirjeldada ka humanitaarsel moel mitut moodi, olenevalt aspektist, millele keskenduda - üks, mis mulle näiteks endale väga meeldib, on kogeja aspekt.
Ja eks ma kipun juba ammusest ajast reduktsionismile vastu vaidlema, niipea kui näen kuskil inimese või ühiskondlike protsesside taandamist ühele aspektile (à la "kõik on tegelikult majandus"), tuleb peale õudne vaidlemise isu ja tahaks kohe muid aspekte meelde tuletada.
tglt saaks neid diangoosimata haigusega tulevaid süütundeid kirjeldada ühiskonna mõjuna kehale - oleks lihtsalt üks eraldi keha, mis suhestuks maailmaga söömise ja aeg-ajalt seksi teel, jääks see kannatus ilmselt ära. aga kuna me ei ole mitte ainult kehad, vaid mingil moel ühiskonna rakud, siis tunneme lisaks ka ühiskondlikke tundeid. nende tajumise otsene mehaanika käib muidugi kehalise närvisüsteemi kaudu. aga see, milliseid ühiskondlikke tundeid inimeste kehad teatud seisundite puhul tunnevad, sõltub juba jube palju kultuurist. lambikas näide: kas minestamine on piinlik või vastupidi, romantiliselt huviäratav. minestamine ise käib ilmselt ühtmoodi mõlemal puhul, aga see, mis emotsioone minestanu hiljem tunneb, on juba erinev. isegi kui tegemist oleks 2 identse kaksikuga, kes on eri kultuuridesse sattunud.
VastaKustutaühesõnaga, keha piirid ei ole udused mitte ainult elementaarosakeste tasandil, vaid ka kultuuri ja keha piirid on hägusad.
Keha ja kultuuri suhetest - lingin jälle seda artiklit, mida ma aeg-ajalt linkida armastan - kuidas psüühiliste häirete sümptomid on ajastuti tõsiselt erinevad, mis ometi ei tähenda, et need ei oleks "päris". Eriti armastan ma rõhutust, et "mental illnesses are absolutely real and culturally shaped at the same time".
VastaKustutahttps://psmag.com/social-justice/real-problem-with-dsm-study-mental-illness-58843
Pmst saab muidugi ka kultuuri ja ühiskonda kirjeldada paljude kehade interaktsioonina, aga mingist hetkest alates on otstarbekam ühe indiviidi kehal ja ühiskonna kehade kogumil - ja universumil - mõisteliselt vahet teha - aint et vahel tuleb siis meenutada, et mõisteline vahe ei tähenda praktikas selgelt mahamärgitud rajajoont.
Sul on JÄLLLLLLLLLLLE õigus =)
VastaKustutaJah, kultuur (=ühiskond) määrab nii palju, et see on osa kehast juba. Kõikvõimalikud psühhosomaatilised reaktsioonid on lihtsaimad näited. Kui on paha olla mingil vaimsel tasandil, kuigi otseselt mitte mõistusel, on ka kehal.
Nii on.
aga isiklikus plaanis on mul endal väga lihtne näide, kuidas ma ei samasta ennast päris oma kehaga - ma olen kaotanud küll suhteliselt vähe kehaosi, aga natuke siiski, mul puudub 2 hammast ja tükk meniskit. Ometi ei tunne ma, et ma oleks nende 2 hamba ja meniskitüki võrra vähem mina. Nähtavasti võtan ma "mina" eelkõige mälu pidevusena.
VastaKustuta... mis omakorda tähendab, et nähtavasti ei ole kõik mu kehaosad "mina" jaoks ühtviisi kesksed, osa on perifeersed, neid võib kergemini küljest ära võtta, ilma et ma tajuks oma "mina" lõhutuna.
VastaKustutaMa ei välista muidugi, et see on tajuviga, aga nii ma igatahes tunnen.
Ka point.
VastaKustutaSamas iga kord, kui ma olen võtnud mingeid kunstlikke hormoone, on asjad mu jaoks totaalselt paigast ära läinud ja "mis see olen mina vä?!?!?!" (mina vä?!) reaktsioonid kohe olemas. Elik AD-d on ok, nendega mul on kombes, aga rasestumisvastased pillid või tuperõngas on õudus ja moondumine nt.