Rohkem elu

Fearless lives forever, ütleb Queeni filmi treiler.
Tegelikult muidugi arvan, et KÕIK elavad igavesti. Ikka veel arvan.
Aga kartmatud elavad vast oma eluajal natuke ... rohkem.

Ma ei suuda - ei suuda - ei SUUDA ette kujutada, et elaksin oma elu 0 kraadi juures, kui skaalal on ka + 40 ja -40.
See lihtsalt ... ei ole mina. Ma ei suuda(ks).
Alati täie rauaga, alati kõik välja. Piss on compromise. Go for a throat.

Ei saa üldse öelda, et kahetseksin oma võimetust end hoida, ette vaadata, turvaliselt mängida - aga imestan küll selle üle, et teised sedasi suudavad. Et neil üldse ei ole sees seda mootorit, mis tahab unnates maksimumi välja võtta (ja riskib seejuures väljalülitumise ja miinimumini jõudmisega), et ma olen oma kartmatusega imelik.

Mul ei ole raske mitte karta. Mul on raske karta.

Et kui vaatasin end üleeile õhtul kodus alasti tantsides aknapeegelduselt, oli see tants välja näha? Pohh.
Et küsin meestelt, kellega seni on lähim kontakt olnud viisakas vestlus, et kas nad mulle lapse võiksid teha? Muidugi, kui ma tahan.
Et ... krt, ma isegi ei tea, mis nõuab julgust, kui aus olla.
Mult nõuab julgust elik võimet hirm ületada ... eee ... eee ... vahel siin võrgupäevikus kommentaaride lugemine. Vaatan, et oo, uued kommentaarid - aga kuna mul on nüüd juba selge, et need EI pruugi alati sõbralikud olla, vidutan vahel enne vaatamist, kellelt, silmi.
Aga et jätaks vaatamata???
Mis see on variant v???
JÄTAKS VÕRGUPÄEVIKUSSE KIRJUTAMATA?
Eeee ... nali või?

Jah, ma tean, et alati ei lähe hästi. Kuskil on maailmad, kus ma sain rongi all surma.
Kuskil on maailmad, kus ma elan halvatuna.
Aga alati ei lähe ka halvasti. Kuskil on maailmad, kus üks mu kunstlikest viljastamistest õnnestus.

Kuskil on maailm, kus ainus erinevus praegusega on, et astusin Totorole saba peale, kui teda õuest sisse kõnnitasin.
Huvitav, kas kuskil on maailmad, kus ma olen muidu mina, aga ilma migreenita?
Ja mismoodi seal elada oleks? Kas see oleks mina üldse?
Kes on mina ja kus on ta piirid?

***

Migreenises öös kirjutatud.
Nüüd on hommik, milles ma rahus maha magaksin (Poeglaps käis koeraga õues ja söötis teda hommikul ja kõik vajalik on seega tehtud), aga Totorol hakkas IGAV ja ta toppis mulle esmalt oma külma märja nina näkku ning kui see ei toiminud, turnis kahe käpaga mu otsas ja niutsus.
Mispeale ma käisin tuikudes temaga õues, kus ta MIDAGI ei teinud, ja nüüd magab rahumeeli.

Aga mina olen niipalju äratatud, et teile esmalt kirjutada, kuda nägin und, kus kuskil lillenäitusel lasi pikkade tagajalgadel hüpetega ringi "vastsündinud tiiger", kes oli umbes 12 meetrit pikk ja mu eksämm-muumimamma seletas, et nende kodune tiiger oli ka alguses selline ja nad päris muretsesid, aga siis rahunes maha. Nende kodune koer Villu (kes reaalsuses on üks suurimaid koeri, keda tunnen) oli marutaudi saanud ja teda ka hammustanud, aga no marutaudiga on ju lihtne - haava ei tohi lakkuda, vaid ainult peale puhuda, ja tiiger oli nii tark, et tegigi seda, ja kõik on lill.
Siis selgus, et
a) see tiiger siin lillenäitusel on minu oma
ja b) ta räägib täiesti talutavas inimkeeles.

JAAA Totoro äratas mu, et õue minna. Toona oli kell pool kuus ja tema soov väga õigustatud. Piss ja ekskremendid.
Ütleksin, unenäo mõte oli: "Totoro on hiiglane ja minu oma ja isegi mitteideaalsetes tingimustes (mida markeeris unenäos marutaud) saame hakkama".

Siis jäin uuesti magama, ajasin vahepeal poja üles, magasin edasi ja nüüd äratas Totoro mind unenäost, kus elasin ajutiselt jälle mingis oma Karksi kodu modifikatsioonis, astusin sisse naabritädi juurde (kes oli seesama, kes päriselt mu Mittedepressiivses Väikelinnas), kel oli telekas ja mind näidati seal miskipärast, ma isegi ei teadnud, et saade - ja siis pidi tädi ära minema, ent jättis mind ja veel mõnesid vahepeal uksest sisse valgunuid oma korterisse.
Samuti jättis maha kirja juhenditega, mis on sahvris ja kust tuled käivad jms, kus muuseas oli ka lause: "Ärge dokumentaalfilme vaadake!"

No me molutasime seal korteris (tegelt tegin igast asju, mingid tiigrid ja leopardid olid jälle teema, aga kokku ma ei oska me tegevust paremini nimetada) ja mingil hetkel tuli telekast, mis lahti, ka dokkfilm. Päris hea, vaatasime huviga.
Aga kuskil poole filmi peal hakkas mul uimane, raske hingata, väga imelik, ning teistel ka.
Tegin siis rõduukse lahti, õhk voolas sisse ja saime jälle normaalselt hapnikku. Keegi hakkas tänitama, et häh, oli ju kirjas, et ärge dokumentaalfilme vaadake, tädi kindlasti teadis, et siin ei tohi ja miks me vaatasime ometi ... vastasin, et krt, kui ma peaks ära minema ja mingid inimesed oma korterisse jätma, ma võiks ka kirja kirjutada nt "ja ärge lõvi toitke!", kuigi kuskil pole lõvi, sest see oleks mu arust hea nali!
Siis ajas Totoro mu jälle üles ja mõtlen siiamaani, et "ärge lõvi toitke!" on hea nali. Kui te juhtute mu korterisse üksi jääma ja mu jäetud kirjas, mida teha, kuidas olla, on selline lause, arvestage, et tõenäoliselt teen ma nalja.
TÕENÄOLISELT.

Nojah, aga seal unenäos olid ka tiigrid elik TRIIBULISED olevused (kuigi ma neist eriti ei kirjutanud). Ja vaatan ja vaatan nüüd Totorot, kellele üleöö on keset selga siginenud tume triip (pikkupidi) ja wtf?! WTF?!
Kas triip oli seal ka enne ning ma lihtsalt ei märganud? Kas ma kujutan seda ette ja tegelt on see vari (igas asendis ühes kohas)? Vbla eilne jões käimine (kuigi ta kastis endast märjaks ainult kõhu) kuidagi maagiliselt mõjutas? Ehk oli triibu algus seal juba mitu päeva, tumenes üha, ja alles täna märkasin?
KÕIK näib usutavam kui maailmade nihe, mille tagajärjel on mul nüüd triibuga koer ja millest andsid mulle märku tiigriunenäod.

Koos selle veidra triibuga kangastus mulle ka selgelt, MIKS ma kirjutan ulmet. Häbenematult selget žanrikahtlusteta ulmet.
Sest kui noor olin, lugesin muuseas hulka "mitteulmelist" kirjandust. (Sest ma lugesin kõike.) Ja seal juhtus alailma Imelisi asju. No näiteks Jane Eyre: Jane tundis tugevalt sisimas, kui teda nii paarisaja kilomeetri tagant kirglikult hõigati.
Inimesed nägid raamatutes nägemusi, nende keha tardusid, nii et nad ei suutnud liigutada, kuigi oli kindel kavatsus, mida teha, tajusid arusaamatult, et "seal peab midagi veel olema", nende sisemus tõmbus kokku, kui mingi lähedane surmaohus viibis neile teadmatult ning kaugel eemal, kokkusattumused olid sagedased ja üleni ebausutavad, ning eriliselt jäledad olid näiteks vene kirjanduses levinud "ja siis korraga muutus kogu ta isiksus, saabus valgus" -hetked.
Imelisusi juhtus. Mitte ühes ega neljas ega isegi neljakümnes raamatus, ALAILMA juhtus.
Millega seoses elasin ma kogu oma lapsepõlve ootuses, et Ometi Juhtuks Midagi Erilist.
Erilised hetked ju märgitakse ära, inimese sõrmist ilmuvad valguskiired või katab pilv korraga kogu taeva või kuuled ammusurnud esivanemate hääli või midagi.
Mitte midagi ei juhtunud.
IKKA ei juhtunud.
IKKA VEEL EI JUHTUNUD!

Ma läksin sinnasamma Karksisse end ära tapma (oma Karksi-postituses ei kirjutanud, miks läksin, aga see oli mul kavas - aint selgus, et veene lõikuda on valus) ja ei midagi. Nada.
Estonia oli juba põhja läinud ning sellest ei andnud ka imeline valgusmäng taevas märku (kuigi aasta ja päev hiljem olid mu elu esimesed virmalised näha, ma veel imestasin). Ükskõik, kui eriline hetk oli, MIDAGI EI JUHTUNUD - kuigi vahel täiesti suvalistel hetkedel juhtus.
Näiteks need virmalised septembrikuus.
Aasta ja päev pärast Laeva Põhjaminekut.

Nii et kunagi - näiteks kuueteistkümnesena - tegin sõnastamata otsuse, kuidas kui pole KINDEL, et Imelisi Asju juhtub elus, aga neid kirjutatakse raamatutesse sisse, on kirjutajad kas valelikud või rumalad.
Tõenäoliselt viimast.
Nad näevad takkajärgi seoseid seal, kus neid tegelikult pole, nende variandis kindlasti oleksid virmalised ÕIGEL päeval välkunud ja ilmselt oleksid nad ise hiljem uskunud, et nii oligi. Nad kuulevad hääli ja näevad nägemusi ja normaalsed seletused (jaa, hääl oli, naabrite juures keegi saunast hõikas midagi ja selle hetke märja metsa kajaefektina tundus see "Kuule!" palju lähemal olevat) ei tule neile üldse pähe.
Imeline ja Üleloomulik näivad palju paremate seletustena.

Ja mina ei tahtnud sedasi mõelda, sest selgelt oli see VALE.
Ei, miski pole võimatu - aga mõned sündmused on oluliselt ebatõenäolisemaid kui teised. Ning kui inimene valib ebatõenäolisema seletuse tõenäolisema asemel, on see tema asi, mitte miski, mida mina tegema peaksin.
Mingeid kummitusi või imelist sisetunnet meie normaalsesse maailma loota on lihtsalt naiivsus. (Et õuduskirjandus ja õudusfilmid peaksid õudsed olema? Kuulge, kui üleloomulikud õudused tõsi oleks, mina nt rõõmustaksin hirmsasti, sest see tähendaks, et maailm on palju huvitavam, kui arvasin, ja JEEEE! Selle laheda avastuse tuules võiksin ka valurikkalt surra, ikka rõõmustaksin.)

Ja ma hakkasin neist valelike või rumalate kirjanike kirjutatutest hoopis rohkem hindama ja nautima raamatuid, mis selgelt meie tavareaalsuse reegleid ei arvestanud. Nendes tehti oma reeglid ja võimalusi oligi juba eos palju rohkem, kui tavaelu pakub.
Kui ma kirjutasin (selleks ajaks kirjutasin juba ammu, oma esimest romaani alustasin umbes kaheteistkümnesena), mulle isegi ei tundunud, et peaksin üritama Meie Maailma ilusamaks ja lahedamaks kirjutada, kui ta on. Jaa, muidugi on siin päriselt kokkusattumisi ja osad inimesed näevad nägemusi jne - aga raamatuid, kus kõik see juhtub, on juba kaugelt rohkem protsentuaalselt, kui elus imelisi kokkusattumisi.
Siukseid teoseid küll rohkem vaja pole. Niigi eksitasid mind kaua ...

Aga kirjutada elust sama igava ja tühjana kui ta mulle tundus ... MIKS? Miks? Ma olin selliseid raamatuid ka lugenud, saanud läbi ja kiiresti mida meeldivamat võtnud (varemloetud ja seega kindel, et meeldivam).
Meeldivama raamatu pealelugemisel ma jubedate mõjul väga ei masendunud. Ainult keskmiselt.

Siiamaani mõtlen, MIKS sedasi kirjutada.
Nagu elu poleks juba piisavalt jäle, on mõnedel vaja seda veel hullemana näidata.
Hr. Lammas "Sirlist, Siimust ja saladustest" on mu arust ainus seletus. Ehk osadele inimestele lihtsalt meeldib oma tegelastega juhtuvaid halbu asju kirjutada. Sadistlik rõõm. Ja tegelased ei saa midagi parata, nad saavad vitsa ja uss nõelab neid kõhtu, ninna ja keelde.
Ma olen lugenud raamatut, kus mees vägistab oma naise nende surnud lapse hauast välja kaevatud poolkõdunenud kehal.
Nagu ... MIKS?!?!?!?!
Noh, vaatame asja positiivset poolt: ma ei loe enam iial midagi Jüri Ehlvesti kirjutatut, tean hoiduda.

Ma mõtlesin küll lapsena krimkat kirjutada. Krimkad mulle meeldisid. Alustasin ka, kuigi ei jõudnud isegi sinna, kus kuritegu ära tehakse.
Fantastika meeldis mulle ikka rohkem =)

Aga jah.
Peamiselt on minu ulmekirjutamise taga usk, et meie maailm originaalis on nõme, igav ja kõik läheb halvasti. Nii et pole mõtet selliseid lugusid juurde toota, neid juhtub iga päev piisavalt, kui vaid lahtiste silmadega ringi vaadata.

Miska ma ka siiamaani mõtlen: "Oot, KUIDAS ma ellu jäin???"
Ei oska seda oma maailmapilti teisiti mahutada kui "maailma määravaimad jõud on juhus ja eksitus".
Sest ... sest.
Sest.