Oi, ma olen suur! Viimaks!

Tulin libedat teed mööda kodu poole ja korraga kõlas mu pea sees: "Ma vaatan nagu laps esimest korda, õpin maailma esimest korda!"
Ei olnud valgustuse ega välgatamise tunnet, ent kõndisin aina edasi ja veendusin iga 10 meetri järel üha enam, et muidugi. Nii ongi. Minu "tee, mida sina tahad"-värki võib ka sedasi sõnastada: vaata asju eelarvamuseta ja toimi siis nii, nagu õige ja hea tundub.

Vahel hakkab päris kõhe, kui mõtlen, kuidas täiesti halba tahtmata (selgest lollusest) õpetati mind kogu aeg oma tundeid mitte uskuma.

"Pane sokid jalga, sul on külm."
"Ei ole külm."
"On küll! Pane sokid jalga!"

"Võta leiba, paljast vorsti ei sööda!"
"Mulle ei maitse leib, kas ma võin oma vorstinormi niisama ära süüa?"
"Võid leiva asemel saia ka võtta, aga paljast vorsti ei söö!"

"Mul ei ole uni!"
"Voodisse, voodisse, kell kümme on magamaminekuaeg!"
"Aga ma ei jää nagunii magama, mõtlen ainult omaette!"
"Vot siis mõtledki. Voodisse!"

Lapsed ei taha kogu aeg raamatuid lugeda, vaid õues mängida. Peab otsima sõpru naabruskonnast, mis mõttes ei taha? Need on väga ilusad püksid, pane kohe jalga, ei huvita, et sulle ei meeldi ja sa väidad, et need ajavad sügelema.
Lapsed armastavad limonaadi ja morsse (no kui need on ainsad joogid, ok, ma siis lepin), tahavad šokolaadi ja head kommid on šokolaadiga (mismõttes mulle ei maitse? Ei, lastele ju kõigile maitseb!), SEE on väga hea jäätis, SEE ei ole, maksab ka vähem - mis siis, et ma tahaksin toda odavamat, rasvane jäätis on VASTIK. See on väga ilus mantel (mis siis, et mulle ei meeldi), muidugi peab talvel mütsi kandma (vähemalt seda enam kunagi tegema ei pea :P), sa ei kujuta ette, kui raske koeraga on (ütleksin, et olin valmis ka 4 korda suuremateks raskusteks), siin on nii must, korista! (Et ma ei näe, et must oleks? Minu nõmedus.)
Jne.
Jne.

Et ma midagi tunnen, ei ole absoluutselt põhjus arvata, et sellest juhindumine oleks kuidagi adekvaatne viis mu käitumise kujundamisel.
Täiskasvanud teavad paremini.

Aga 18 kukkumine mind ei päästnud. Edasi läks sama hullusti.
Et ma tahan seda sööki ja tundub ahvatlev ja on tasuta ka? Aga teeb paksuks, nii et seda ei tohi süüa!
Mis mõttes mulle ei meeldi sport, eriti pikamaajooksud! Teen, no pain, no gain!
Mulle ei meeldi see mees? Noh, aga ta käib kõvasti peale, saaksin risti jälle seinale, et keegi tahab mind, ja vbla mõned seksikogemused mõne mehe jaoks, kes mulle meeldib ka - noh, ühe korra kannatan ära, hiljem ei pea temaga enam suhtlema.
Ega ma ei tea, miks mulle seda ülikoolidiplomit vaja peaks olema, aga kõik ütlevad, et see oleks hea asi, nii et eks ma siis - ürita.
Kukkusin välja? ERITI paha mina, ei tee endale kasulikke asju!

Ja nüüd ma vaatan asju selle filtrita, mis teiste meelest hea oleks, vaatan ISE. Otsustan ISE, mida tahan ja mida mitte.
Ja oh! Kui palju mulle rohkem meeldib niimoodi elada! Süüa paljast veisesinki või tempida seda toore nuikapsaga, mitte kunagi mütsi pähe panna, koera omada, seksida ainult sellega, kes parajasti meeldib või lihtsalt mitte seksida, mitte "ega ma teda ei taha, aga äkki on tulevikus kasu", joosta täpselt nii palju, kui tunnet on, ja mitte minna külla, kui ei taha.
Nagu BAH.
Selline elu!
Ja alles pealt 35 sain aru, et sedasi tohib ning võib ka!

Vähemalt on olemas kultusteos "Kui ma oleksin suur". Seal on kõik need asjad täitsa adekvaatselt kujutatud ning mul on mitte kunagi mütsi kandes ka kirjanduslik eeskuju olemas.