Vaeva väärt

"Totoro jalad näevad välja, nagu oleks me kohutavad koeraomanikud. Hoiaksime teda öösel väljas ja ei annaks eriti süüa ja muud sellist." Poeglaps vaatab koera porist halle, märgi ja pulkas karvadega jalgu pead vangutades.
Noogutan kurvalt kaasa. Ilm on selline, et koeraga tublisti õues olles võtab ta väga mudase ning hooldamata välimuse endale kuidagi naturaalselt.

Nüüd ta magab.
Koer siis.
Põhimõtteliselt jõudsime koju Lõunalinnast, ja ta kukkus jalalt. Magab nüüd juba teist tundi.
Reis oli raske, aga ikkagi nii tore. Laupäeval, minekupäeval olin kohale jõudes juba surnt. Aga pühapäeval ärkasin varakult vaikse niutsatuse peale, viisin koera välja, kus ta VIIMAKS pissis (ta oli umbne praktiliselt 20 tundi järjest, aint sittus korra pärast rongisõitu - täpselt nagu ta oli umbne ka siis, kui ta kunagi oma koju tõime ning vaine koir veel hullemini õuduses oli), siis sujuvalt tegelesin temaga õues poolteist tundi, tagasi jõudes kohtasin Ada tütart, kellega meeldivalt suhtlesime ja kes, kui talt uurisin, kuidas imeliku kannuga vett keeta (see käis gaasipliidil, niipalju sain aru, aga kuidas krt tilal niimoodi kork ära saada, et keev vesi laiali ei pritsiks ...?), tõi kohale oma vanaema kõrvalkorterist, kes ka on mu lemmik ning üldse mitte selline, nagu sõna "vanaema" viitaks.
Lemmik tegi mulle siis ise kohvi ja Ada ärkas samuti ja me ajasime juttu.
Selline hommikune kohv ja vestlus, innukad pilgud ja suurest põnevusest kohati korraga rääkimine oligi TÄPSELT see, miks mulle tundus enda, poja ja koera surnuks väsitamine reisimisega siiski juba ette vaeva väärt olema.
Täpselt see.
TÄPSELT.

Sealne keeruliselt tehtav kohv on kahtlemata jube hea. Vaeva väärt. Aga see ei muuda, et ma ei oska seda ise teha ja ilma kohvita on ka raske ja üldse nad ei joo kohvi viis korda päevas seal, vaid umbes KOLM.
Mis on jube vähe ikka, kui korraga saab ka ainult ühe tassi (sest kann on pisike ja rohkem ei tule sealt kuidagi kui kolme suure kruusi jagu, nad juba teevad nagunii ju ekstrakti ja siis valavad sellele kuuma vett).

Vaeva läheb palju, aga nii hea.

Lõunalinna mälestused pildis

Aga Totoro sai sedavõrd palju kiitust ja imetlust seal, et olen nüüd julgem väitma, et ta ONGI oivaline koer. Et ta ei hüppa inimeste peale ja ei häiru enda peal lamavatest peadest või isegi ülakehadest ja et talle kohe meeldibki, kui temaga mängitakse, isegi kui seda teevad isikud, kelle nägu on seistes sama kõrgel kui temagi oma.
Lihtsalt see on tüütu (käisime tol pikal hommikul ka koerajalutamisplatsil, sain jälle tunda), et ta rihmast lahti olles kutsumise peale tuleb küll minu juurde, ent rihmast üldjuhul kinni võtta ei lase, kargab mu ümber ja isegi haugub vahetevahel.
Ei, ma ei võta teda iga kord lõplikult kinni, hoian lihtsalt rihmast, annan maiust ja räägin, kui tore koer ta on. Siis lasen jälle vallale. Aga kuna ta saab rihmata nii harva olla, nii et seda treenimist ka harva, ja ma üritasin korra teda peale sellist kutsumist ja rihmast võtmist vedada üle silla, mida ta ilmselgelt kartis, pole ta kuidagi enam omandanud "ta kutsub, lähen kohale ja lasen rihmast kinni võtta"-kunsti.

Ta kartis ka järsku treppi Ada korterisse.
Esimestel kordadel oli õudne jama teda trepist üles ja alla saada, süllevõtmine talle ka just ei meeldi ja no 34 kilo pahurat märga koera, kes üritab maha saada, ei olnud just mu enda lemmik tarimiseks kah. Aga kolmandal korral ta juba ronis suhteliselt kebjalt ja neljandal sai üles, mina läksin alla välisust kinni panema, mispeale tema ronis samuti alla mulle järele ning siis jälle üles tagasi, kui selgus, et ma ei kavatsenudki lahkuda ja tulin ka ise jälle teisele korrusele.
Edasi oli mureta, kuigi ta pidas iga kord treppi nähes väikese pausi, ohkas sisemiselt ja võttis end kokku.

***

Tegelt tuli vahepeal hommik.
Ikka veel olen surmväsinud? jah.
Koer ka magab ikka veel söömis- ja pissipausidega? jah.
Poeg magab, sest ta lihtsalt niisama mängis arvutis eile sügavasse öösse end ja pärast käis veel duši all? jah.
Kui mul poleks koor kodust otsas olnud, ei oleks ka poodi sörkinud, aga oli. Olen pepsiks läinud, piimaga kohvi hästi ei taha. Eriti kui Totoroga nagunii õue minema peab.

Ja siis ostsin nii palju asju, et 250 meetrit koju kõndida oli pingutus.
Mu pidurid ei ole eriti head, kui väsinud olen.
Pealegi tegi Rimi mulle tünga. Vaatasin tšeki hiljem üle ja mu "aktiveeritud pakkumiste" alla kuuluv Beni ja Jerry jäätise 20% allahindlus üldse ei tulnud arve koostamisel arvesse. Phmt läks tops jäätis mulle maksma veerandi kogusummast.
Aga ausalt - ma EI JAKSA klattida. Siis nad arvavad, et võivadki? Ma olen heauskne ja oletan, et see oli kogemata ja keegi ei mõtle, et haaa, nõme oled, maksid jäätise eest, mida me müüme, täishinna, sest arvasid end odavamalt saavat!

Lihtsalt järgmisel korral olen tähelepanelik ja vaatan tšeki kohe üle.