Oo, pea ei valuta enam!
Sumatriptaan, minu arm.
Isegi 100 euro pähesadamist pole vaja, mul laekub omaenda hoiuarvelt viimased kaheksa, mis seal on, teisel aprillil, ja kõik on hea. Suitsu on (kuigi isu selle järele on kahanenud suht väikeseks), kohvi on, isegi kohvivalgendit jagub ja kõik kaardilõpud ja sularahavarud kokku korjates on veel ligi 10 euri alles - häh, ma saan ka mineraalveed ära osta, kuni pensionid ja sotsiaaltoetused laekuvad viimaks!
Kõik on hea.
Kui peavalu ära läheb, on üpris alati kõik hea.
Ja KUI halb oli 2014 sügisel, mil peavalu äraminek oli vaid "oehh, nüüd on veits puhkust enne järgmist jama"! Ma vahel mõtlen ikka väga suuure hämmastusega, KUI halb mul oli, kuidas mitte miski polnud enam hea, vaid kui mul oli "hea", oleks see mu praeguse hindamise kohaselt "üldise valu kohal heljub mahe tunne, mida isegi veidi märkan".
Ja nii õudne on toonase enda pärast (ma pidasin seda normaalseks!) ja järjest vähem suudan andeks anda neile mu ümber, kes ei märganud.
Neile, kes märkasid, aga ei osanud midagi teha või kel viimasel hetkel keel tõrkus lohutussõnu kuuldavale toomast, ei ole isegi midagi andeks anda, nad SAID ARU, ja see on peamine. See loeb. Nii armas!
Aga kuna must tollal nii paljude poolt aru ei saadud, inimesed minu suhtes nii pimedad olid (ja vbla ka on?), on ikka hirmus sellele mõelda.
Kuidas nad mind ei näinud, ainult pilti oma pea sees.
Mis maailm see on, kus ma võimlen ja seletan, et ainult arusaadav olla, et mu info kohale jõuaks - ja ei jõua?! Inimesed ei näe mind, nagu mina olen, nad näevad mind, nagu nemad on.
Ja nii on.
Ja on.
Ja midagi sinna parata ei saa, sest inimesed on, nagu nad on, näevad, mida näevad, ja annavad oma parima nagunii. Nende parim lihtsalt ei kõla minus kaasa enamjaolt.
Kui pole just minu inimesed.
Ma unes (mitte täna öösel, vbla eile?) jagasin inimesi kategooriatesse.
"Minu inimesed" ja "väga toredad inimesed" ja "suht toredad" ja "omade hetkedega, kuigi pigem tüütud" ja "vastumeelsed iga ilmaga, iu". Selline unenäohinnang, aga tabav ka ärkvel olles.
Kõlab kohe väga õigesti.
Et "väga toredad inimesed" ja "minu inimesed" on eraldi kategooriad nt. Sest vahel ma klapin ka inimestega, kes mõnedele teistele on liiga teravad ja karmid ja vahel (kuigi mitte alati) igatepidi mõnusad ja head inimesed on minu jaoks liiga head - mul tekib tunne, et kui neile KÕIK meeldivad ja nad kõigiga toredad on, mis minu eriroll siis on neile? Polegi v? Nagu ma polegi eriline v???
Muidu käis mul Murca külas (minu inimene) ja see oli tore. Totoro käitus sotsiaalse libestina ja +3 Murca inimesed sai ka ära libestatud ja mul pold üldse õudne =)
Pärast aga šokeeris K mind oma sooviga NÜÜD (täna on tähtaeg. TÄNA!) kirjutada valmis meie ühisjutt.
Ja ma keeldusin. Algul oli lihtsalt hämmeldunud (misMÕTTES sa TÄNA otsustad, et võiks ikka jutuvõistluseks valmis teha?!?!?! Nii valel ajal?! Ma juba nädalaid tagasi tõmbasin selle teema oma elust maha, mõtsin, et ok, kirjutame siis mingiks muuks asjaks ta kunagi), aga tasakesi, mida enam info minusse imbus, vihastasin.
Nagu - ma käisin nädalaid veebruari teisest poolest saati peale, et teeme ära, lõpetame ära, saame võistlusteks valmis - ja TÄNA, kui on lootusetu asja kuidagigi heale tasemele saada, ta siis ärkab?! TÄNA?!?!?!?!
Ma lihtsalt ei.
MA LIHTSALT EI!
Ma ei tee asju, kui ma ei taha, ja ma ei taha neid viimasel hetkel kehvasti teha. EI TAHA!!!!
"Minu inimesed" ikka vahel hämmastavad mind oma iseolemisega, minust täiesti teistmoodi olemisega. Argh.
Aga see on ses mõttes ikkagi ok, et nad on, kes nemad on, minu vastutus on ainult ennast kaitsta. Kui ma ei taha, ma ei tee.
Nemad tehku, nagu nemad tahavad.
Ilm on ka vaheldust täis. Kord lumi, siis päike, kord tuul, siis ... vähem tuult.
Täna on vist selline vaheldusrikas päev.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
pühapäev, 31. märts 2019
reede, 29. märts 2019
Eskapismist
Endal hakkab ka juba piinlik.
Võrgupäeviku teine, mitteavalik pealkiri on "kuidas ma kogu aeg väsinud olen ja ometi pingutamist välditud ei saa".
On täiesti arulage, KUI ära eile väsisin. Kusjuures ma tegin tegelikult oma tavalisi asju pluss vaatasin, kuidas K mu põrandat üle valab, et enne laminaadi ladumist oleks ikka maksimaalselt sirge, kirub ja vannub ja saab täpselt aru, mis jamad Randielil olid sellega, miks algselt siledam ei tulnud ja et "isetasanduv segu" siiski ei tasandu ise.
"Kuigi proovi mõttes võiks kunagi lihtsalt valada selle kuhugi ja vaadata, mis juhtub. Aga mitte sinu põrandale, sellega on juba piisavalt higivalamist tulnud!"
Aga nii kohutav on lihtsalt vaadata kellegi töötegemist, rosmariinselt (siis kohe kannikeselt ja jällegi roosiliselt) naeratada ja ilus olla. Midagi targemat teha ka ei saanud, sest meeletult osav nagu ma olen, silusin umbes 30 ruutsentimeetri suurust lõiku 15 minutit ning taipasin selle tegevuse käigus, et kõige enam abi on must, kui olen eest ära ja ei sega.
Nii et olin siis eest ära, aga seltsiks, K ei pidanud päris üksi kinnise ukse taga tööd teha rühmama, ja kuna niisama seismine kurnas KOHUTAVALT ära, ettelugemist ta ei tahtnud, ma päästsin end lihtsalt loomulikuna tundunud viisil.
VIISIL.
Ehk kuigi ma olen PR ka üsna nõder muusikaliselt, ma laulsin. See kuidagi viib mu reaalsusest alati vähe kõrvale, annab elule natuke teise fookuse. "Kes küll sidus need kaks peni" ja "Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud shampanjat" ja "Kääbiku"laulud, millele A4 on viisid teinud (muide, tema maja läks toona põlema, me siin ja ta ise oma kontserdiga kogusime kokku 700 eurot ja sellest oli väga abi) ja "Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi" jne.
Mulle tegelt meeldib laulda, see tegevus viib mu kuhugi natuke teise reaalsusse ära. Nagu raamatute lugemine samuti näiteks. Või unistamine. Või kirjutamine. Või Civilizationi mängimine.
"See (või teine) on reaalsusest põgenemine!"
A miks reaalsuse enda jaoks nihutamine halb asi olema peaks? Nagu - kui mul ei ole hetkes päris hea ollla, on ju väga PÄDEV minna mõttes kuhugi mujale ära, kus parem on?
Et teeks hoopis maailma ümber?
Huvitav, kumb tegevus on tulemuslootusrikkam, kas teha ümber maailm või ennast selles maailmas veidi mujale nihutada?
Ei, tee ikka maailm ümber, eks ole, see ei ole vähemalt PÕGENEMINE.
Ainult et noh - ma üritasin, palju palju aastaid ja asi lõppes rongiga. Võibolla siiski on ülesanne maailm ümber teha ühe väikese inimese jaoks veidi liiga suur.
DOHHHH.
Eskapism on minu arust HEA asi. Lähed kohast, mis on sulle halb, endale meeldivamasse. Unistad, laulad või mängid arvutiga. Vaatad filme või kasvõi jooksed. Otsid endale meeldivamat.
Mis KURAT selles halba on?!
Nojah, aga peamiselt hakkasin kirjutama, kuisohukohutavalt väsinud olen.
NII kohutavalt!!! Jubedalt! Hirmsalt!
Nii et ilmselt on parim asi, mida teha, koeraga poodi joosta, mahe ilm ka ja ...? Onju?
Võrgupäeviku teine, mitteavalik pealkiri on "kuidas ma kogu aeg väsinud olen ja ometi pingutamist välditud ei saa".
On täiesti arulage, KUI ära eile väsisin. Kusjuures ma tegin tegelikult oma tavalisi asju pluss vaatasin, kuidas K mu põrandat üle valab, et enne laminaadi ladumist oleks ikka maksimaalselt sirge, kirub ja vannub ja saab täpselt aru, mis jamad Randielil olid sellega, miks algselt siledam ei tulnud ja et "isetasanduv segu" siiski ei tasandu ise.
"Kuigi proovi mõttes võiks kunagi lihtsalt valada selle kuhugi ja vaadata, mis juhtub. Aga mitte sinu põrandale, sellega on juba piisavalt higivalamist tulnud!"
Aga nii kohutav on lihtsalt vaadata kellegi töötegemist, rosmariinselt (siis kohe kannikeselt ja jällegi roosiliselt) naeratada ja ilus olla. Midagi targemat teha ka ei saanud, sest meeletult osav nagu ma olen, silusin umbes 30 ruutsentimeetri suurust lõiku 15 minutit ning taipasin selle tegevuse käigus, et kõige enam abi on must, kui olen eest ära ja ei sega.
Nii et olin siis eest ära, aga seltsiks, K ei pidanud päris üksi kinnise ukse taga tööd teha rühmama, ja kuna niisama seismine kurnas KOHUTAVALT ära, ettelugemist ta ei tahtnud, ma päästsin end lihtsalt loomulikuna tundunud viisil.
VIISIL.
Ehk kuigi ma olen PR ka üsna nõder muusikaliselt, ma laulsin. See kuidagi viib mu reaalsusest alati vähe kõrvale, annab elule natuke teise fookuse. "Kes küll sidus need kaks peni" ja "Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud shampanjat" ja "Kääbiku"laulud, millele A4 on viisid teinud (muide, tema maja läks toona põlema, me siin ja ta ise oma kontserdiga kogusime kokku 700 eurot ja sellest oli väga abi) ja "Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi" jne.
Mulle tegelt meeldib laulda, see tegevus viib mu kuhugi natuke teise reaalsusse ära. Nagu raamatute lugemine samuti näiteks. Või unistamine. Või kirjutamine. Või Civilizationi mängimine.
"See (või teine) on reaalsusest põgenemine!"
A miks reaalsuse enda jaoks nihutamine halb asi olema peaks? Nagu - kui mul ei ole hetkes päris hea ollla, on ju väga PÄDEV minna mõttes kuhugi mujale ära, kus parem on?
Et teeks hoopis maailma ümber?
Huvitav, kumb tegevus on tulemuslootusrikkam, kas teha ümber maailm või ennast selles maailmas veidi mujale nihutada?
Ei, tee ikka maailm ümber, eks ole, see ei ole vähemalt PÕGENEMINE.
Ainult et noh - ma üritasin, palju palju aastaid ja asi lõppes rongiga. Võibolla siiski on ülesanne maailm ümber teha ühe väikese inimese jaoks veidi liiga suur.
DOHHHH.
Eskapism on minu arust HEA asi. Lähed kohast, mis on sulle halb, endale meeldivamasse. Unistad, laulad või mängid arvutiga. Vaatad filme või kasvõi jooksed. Otsid endale meeldivamat.
Mis KURAT selles halba on?!
Nojah, aga peamiselt hakkasin kirjutama, kui
NII kohutavalt!!! Jubedalt! Hirmsalt!
Nii et ilmselt on parim asi, mida teha, koeraga poodi joosta, mahe ilm ka ja ...? Onju?
teisipäev, 26. märts 2019
Täitsa kogemata läheb postitus üpris süngeks
 |
| Suht sama rõivastus, mis eile, nii et pilt on eilsest |
Ma nüüd vahel ei pea oma lubadusi, muide.
Hästi suur muutus.
Ja selle asemel, et olla ahastuses, kuidas olen halb inimene, kui kõike ei tee, mida kasvõi pilguga mõista antud, rõõmustan hoopis kergelt.
Normaalse inimese käitumisele lähemal, lähemal inimestele, kes räägivad, aga ei tee.
Ei pea kogu aeg kõiki lubadusi.
Kui ma ainult sedasi elaksin, oleksin enda silmis ikkagi halb inimene. Aga kui mu "pean saama lapse, muidu on mu elu mõttetu" tunne üle läks ja ma üldse ei läinud 2018 sügisel kunstliku viljastamise arsti juurde, mul oli päris tore mõelda: "Jah, ma võin ümber otsustada, jah, see on ok, ma ei ole seepärast veel närune hing ja mittetõsiseltvõetav olend üdini".
Ma ikka veel ei lähe.
Jah, ma ei saa rohkem lapsi siis ilmselt. Ja mis siis, kas maailm läheb hukka, kui mu oivaliste geenidega lapsed seda ei päästa v?
Maailm saab hakkama, teda ei ähvarda miski. Inimkond - noh, see võib välja surra. Eriline probleem. Phähh.
Aga jah. Ma ikka pidasin minevikus kõiki ka aimamisi antud lubadusi ja siis olin hädas, et isegi kui mulle anti sõnaline, inimesed muutsid meelt. Nagu misMÕTTES?! Sa ütled üht, kuid teed siis teist, sul on plaane palju, kuid ühtki neist iial täide sa ei vii - miks on see küll läinud nii?
Enne Rongimeest oli mul mitu kogemust sellega, kuidas inimesed annavad mulle siiraid lubadusi, mida ise ka tõsiselt mõtlevad, kuid täiesti tühise ajavahemiku järel (näiteks aasta-poolteist) muudavad meelt ja mina olen: "Ah? Aga ... aga ... aga ta ju ütles?!?!?!"
Ja siis armusingi Rongimehesse, kes ei öelnud mu teada iialgi midagi rohkem, midagi kangemat, kui kindlalt täita plaanis, kes ei andnud tühje lubadusi, kes oli nii usaldusväärne ... ning lõppes kõik IKKA täpselt samamoodi, IKKA andis ta mulle tõotusi ja ilusaid sõnu - ja siis ei jäänud neist alles isegi minu kui naisterahva tunnustamist.
Lakkasin üldse naine olemas tema silmis.
Mul on nii meeles:
- "Mul ei ole kunagi nii olnud, et tunnen inimest juba ammu ja siis läheme paariks. Ma alati tutvun uue inimesega ja siis kohe tekib suhe - või üldse mitte."
- "Aga ... mina?"
- "Aah, sinu ma unustasin üldse ära. Sinuga oli kõik teistmoodi, aga see ei loe.
Aitäh, ma EI LOE. No AITÄHHHHHHHHHHHHHHHH!
Päris rõve oli.
Niih, viimane lonks külma kohvi.
Ma ei ole verine ta peale, eks ole.
Ei olnud õieti kunagi.
Aga tõdemus "inimesed ongi sellised, isegi parimad nende seast" on ikka veel minuga. Et inimesed TEEVADKI teistega hirmsaid asju, midagi halba mõtlemata. lihtsalt ülejala. Et nad ei mõtle, mida ütlevad, ei püsi oma sõnade juures, isegi kui mõtlevad neid ütlemise hetkel tõsiselt, neil "juhtub", mitte et nad mõtleksid - oeh.
Ma võin oma mõtetes eksida (aa, et mu lastel ongi minuta parem? Vist ei oleks nii olnud?), aga et ei mõtle üldse, mida teen?
Pole olemas.
Või et isegi mingi aimus on, mis toimub, aga ma ei reageeri, ei tee midagi, sest ma pole kindel - nagu wtf?!
WTF?!
Mina panen asjad mõttes kaaludele ja leian, et ok, kui ON halvasti ja ma ei reageeri, on tulemus kohutav. Kui ei ole hullu tegelt, aga ma uurin, puurin, teen midagi, siis vbla peetakse mind natu lihtsameelseks. Häh, muidugi reageerin, dohh! Ma kaotan palju vähem, kui reageerimine on ülearu ning ma eksin, kui mitte reageerides, kui mitte-millegi-halva-juhtumist oletades eksin!
Mina teen nii.
Ja selgub, et see polegi üldinimlik.
Inimesed! Nii veidrad!
Aga lammaste juurde tagasi tulles: ma püüan nüüd kah mitte nii väga igas oma sõnas kinni olla.
On tegelt kergem. Ühtlasi olen normaalsem, tavalisem, lihtsam.
Ma vist võin seda endale lubada, talumatult normaalseks muutumata =P
Ei, ma vanadel aegadel ka murdsin lubadusi. Endale antuid. "Järgmisel nädalal ei söö ühelgi päeval üle 1200 kcal!"
Murdsin. Jälle. Ohaeg!
Nii et olin enda silmis kogu aeg vilets ja närune inimene.
Hah.
Muidu nägin täna perroonil nutitelefoni süüvinud naisinimest. Silmad ekraanis kinni, keris ta alla ja ei pööranud millelegi enda ümber tähelepanuraasukestki.
Ta oli nii 75-80 aastat vana vast.
Rõõmustasin nagu lumekuningas ja läksin rongi laialt naeratades.
pühapäev, 24. märts 2019
Päike paistab ja pühapäev
Mu viimase aja lemmiklaulude seas on kaks (lemmiklaule ongi umbes kaks) jõeteemalist.
ja
Kui nii võtta, siis on nad muidu ka sarnased. Laulud siis.
Minu sellekevadine maitse? Aga vanemate lemmikute kõla on hoopis teistsugune ning ma ei armasta neid nüüd vähem kui varem ju!
Phmt olen haige ja kõik on väändes ja jube ja raamat ei ilmu enne aprilli (võib ka maisse lükkuda), sest Varrakul on kujundajatepõud, aga mul on ikkagi hea olla.
Päike paistab. Totoro vedeleb päikeselaigus, laste hääled kostavad toast kööki ...
AD-d. Nii toredad asjad.
Minu arust nad teevad isegi ilusamaks - sest ilu on hoiak ja eneses kindel hoiak tuleb nendega küll, ooojaa.
Kuigi kui ma vaatan oma vanu (nt aastast 2016) pilte, tunnistan endale ka ausalt, et ilu TÕESTI ei tee kuidagi õnnelikumaks. (Siis olid mul AD-d peal ja 9 kilo umbes praegusest kergem. See krdi hormoonravi ikka mõnevõrra tõstis kehakaalu, osa läks jälle alla ka, aga osa ei läinud.)
Emake maa, kui kaunis ma olin ... Ja kas ma tundsin selle võrra rohkem rõõmu v? Kas oli kuidagi parem maailmas olemas olla?
Ma ostsin M suuruses kleite.
Kogu suurem õnn praegusega võrreldes.
Hetkel on iluga, nagu on - aga see ülemine pilt annab toreda kahevärvilisuse edasi.
No okei, alumine pilt tuleb kudzuga ja sealt on ka rohkem näha, kuidas AD-d ilusaks teevad =)
Muidu on nii, et mul on tütar külas. Elutuba on voodeid ÄÄRENI täis, sest uue põranda sehkendamine poja tuppa võtab aega, aga see külalistekušett, mis muidu külje peal püsti oli, et vähem ruumi kahmaks, on tütre tudumise jaoks ka pikali pandud.
Tütarlaps tuli siia, sest emmeigatsus vallutas ta täielikult, ja ma lugesin eile öösel Kreeka müüte oma kahele lapsele unejutuks, sest tal oli ka nostalgia unejuttude järgi ning mul samas" mis mõttes mu poeg ajaloo tunnis kuuleb argonautide loost esimest korda?!"
Jah, ega ilu ei tee õnnelikuks, ent ikkagi on mul oma tütrega kohtudes "WTF, nii ilus, tark ja üleni julge, kuidas nii saaama?"
Aa, õige, minu tütar ju. Ma ka ju.
Aga siiski, imetlus.
Lisaks mõõtsin ma ennast ja tema mõõtis ennast ja meil on täpselt samad proportsioonid, kuigi ma olen - noh - natuke raskem ja suurem ja vanem.
Ma ausalt ikka vahel imestan, et ma niiiiiiiiii - noh - suur olen. Sest ma ei tunne end ebaadekvaatselt suurena, paksuna vms, aga no mõõdulindinäit on päris ... 10 cm rohkem kui mu hiilgavatel aegadel nii kõhust kui puusast.
Rinnust 5 cm.
Rind mul väga ei kasva =)
Ma olen natuke teadlikum teemast "kehakaal" hetkel, sest ma siiski päris hämmeldusin kleidikandmiskuu tõttu avastatud "issake, need kõik on mulle kitsad või?!" asjast. Ja nüüd üritan oma kitsaid riideid ära anda =) Sest miks neid hoida, kui ei kanna.
Sinise kirjanikukleidi andsin oma tütrele näiteks. Krt, kui hästi talle sobib!
ja
Kui nii võtta, siis on nad muidu ka sarnased. Laulud siis.Minu sellekevadine maitse? Aga vanemate lemmikute kõla on hoopis teistsugune ning ma ei armasta neid nüüd vähem kui varem ju!
Phmt olen haige ja kõik on väändes ja jube ja raamat ei ilmu enne aprilli (võib ka maisse lükkuda), sest Varrakul on kujundajatepõud, aga mul on ikkagi hea olla.
Päike paistab. Totoro vedeleb päikeselaigus, laste hääled kostavad toast kööki ...
AD-d. Nii toredad asjad.
Minu arust nad teevad isegi ilusamaks - sest ilu on hoiak ja eneses kindel hoiak tuleb nendega küll, ooojaa.
Kuigi kui ma vaatan oma vanu (nt aastast 2016) pilte, tunnistan endale ka ausalt, et ilu TÕESTI ei tee kuidagi õnnelikumaks. (Siis olid mul AD-d peal ja 9 kilo umbes praegusest kergem. See krdi hormoonravi ikka mõnevõrra tõstis kehakaalu, osa läks jälle alla ka, aga osa ei läinud.)
Emake maa, kui kaunis ma olin ... Ja kas ma tundsin selle võrra rohkem rõõmu v? Kas oli kuidagi parem maailmas olemas olla?
Ma ostsin M suuruses kleite.
Kogu suurem õnn praegusega võrreldes.
Hetkel on iluga, nagu on - aga see ülemine pilt annab toreda kahevärvilisuse edasi.No okei, alumine pilt tuleb kudzuga ja sealt on ka rohkem näha, kuidas AD-d ilusaks teevad =)
Muidu on nii, et mul on tütar külas. Elutuba on voodeid ÄÄRENI täis, sest uue põranda sehkendamine poja tuppa võtab aega, aga see külalistekušett, mis muidu külje peal püsti oli, et vähem ruumi kahmaks, on tütre tudumise jaoks ka pikali pandud.
Tütarlaps tuli siia, sest emmeigatsus vallutas ta täielikult, ja ma lugesin eile öösel Kreeka müüte oma kahele lapsele unejutuks, sest tal oli ka nostalgia unejuttude järgi ning mul samas" mis mõttes mu poeg ajaloo tunnis kuuleb argonautide loost esimest korda?!"
Jah, ega ilu ei tee õnnelikuks, ent ikkagi on mul oma tütrega kohtudes "WTF, nii ilus, tark ja üleni julge, kuidas nii saaama?"
Aa, õige, minu tütar ju. Ma ka ju.
Aga siiski, imetlus.
 |
| Ta käib teatriklassis, onjo, ja siis neil on igast lavavõitlusasjad ja pantomiimid ja värgid. |
Ma ausalt ikka vahel imestan, et ma niiiiiiiiii - noh - suur olen. Sest ma ei tunne end ebaadekvaatselt suurena, paksuna vms, aga no mõõdulindinäit on päris ... 10 cm rohkem kui mu hiilgavatel aegadel nii kõhust kui puusast.
Rinnust 5 cm.
Rind mul väga ei kasva =)
Ma olen natuke teadlikum teemast "kehakaal" hetkel, sest ma siiski päris hämmeldusin kleidikandmiskuu tõttu avastatud "issake, need kõik on mulle kitsad või?!" asjast. Ja nüüd üritan oma kitsaid riideid ära anda =) Sest miks neid hoida, kui ei kanna.
Sinise kirjanikukleidi andsin oma tütrele näiteks. Krt, kui hästi talle sobib!
neljapäev, 21. märts 2019
Vaikne rõõm
Elasin (üle)eilse üle ja täna on taas parem. (Kuupäevad, kuupäevad vahetuvad ju südaööl, nii keeruline on määrata, mis täna, mis eile!)
(üle)Eilne oli suhteliselt ränk, aga ma ei saa teile detaile kirjutada, sest see ulatub teise inimese privaatsetesse asjadesse tasemel, kus isegi mina juba mõtlen, et SEE on üleliia avaldada.
Võibolla ma muidugi dramatiseerin üle või ei taha lihtsalt endast halba muljet jätta vms, aga kindluse mõttes ei sisalda postitus sisulist infot eilse kohta. Lihtsalt palju väikesi jamasid ja üks, mis kõlaks õudselt, kui teile räägiksin - kuigi tegelikult pole.
Ent isegi kui kõigest oli kõrini ja tunne peal, et teen ja teen, ikka on jamad ja miks ma üldse? on lootusrikkus. Varsti on taas parem, mõtlesin ja tundsin.
Ning täna juba ongi!
Tegin süüa. Sellist päris süüa, kus toorest maitsestamata lihast valmib ahjupraad ja pärast võib veel süüa kodutehtud kookosküpsiseid, mida ka valmistasin. Mu pojale maitses KÕIK (väga haruldane) ja ta isegi ütles heakskiitvalt: "Meil pole nii ammu olnud korralikku lihatoitu!"
See on muide rosmariini, küüslaugu, Tarhuni ja loorberiga küpsetatud sea välisfilee.
Tarhun sai sellega ka otsa. Viimaks. Ta on seisnud poolikuna meil külmikus umbes jõulust saati, ma olen temaga teinud kastet lihatööstuses maitsestatud ahjupraele, lisanud pannkoogitaignasse ja nüüd läks veini asemel sealihale.
Päris hea toidutegemisjook. Kahju, et juua ei kõlba.
Ses osas on naturaalne siider ikka parem, et sellega saab süüa teha JA seda ka juua, kui vajadus tekib.
Täna (eile?) võtsin ühe pudeli. See ei ole jõulust, vaid on vaevu jaanuari keskpaigast kapis seisnud.
Üks 0,33 pudel - umbes paras kogus ka.
Parem enesetunne võib sellestki olla, et Totoro on kella viie kuni poole seitsme paiku hommikul õuetahtmise asemel hakanud käima kuskil ühe ajal öösel ja seejärel ootab umbes kümneni. Ma saan välja magada. Nii tore.
Olgu, võibolla juhtuski nii ainult kahel päeval ning edaspidi ta tahab jälle minu jaoks ööajal õue pissile. Aga ka see oli asi! Mul oli täna täitsa hea kohe olla - mida ei tule üldse nii tihti ette, kui võiks.
Täna - või oli see nüüd eile ...?
Igatahes tuli vahepeal kevad. See on täiesti tunda - igal pool on pori ja saapad jäävad sinna kinni või libisevad nagu vedelas pasas, korraga on külm ja samas talveriideid nagu natuke liiga kuum kanda ning linnud laulavad. Linnud, kes ei ole ainult varesed, hakid ja kajakad.
See linnulaul on tegelikult tore. Ainus osa kevadest, mis mulle meeldib.
Aaa, et see osa, kus on soe ja heleroheline rohi on paks ja kõik õitseb, vahtrad ja tulbid, ning korraga maitseb glasuuriga jäätis õues ülihästi?
Minu ettekujutuses on see juba noor suvi. Maikuu on suve ettevalmistuskuu - enamasti ongi juba suvi, ainult vahel juhtub õnnetusi. Koolis läks selleks ajaks ka leboks, põhiliselt olid mingid kokkuvõtvad tunnid, eksursioonid, õppekäigud, kirjandustunnid õues turnimispuudel, loeti luuletusi ja päike paistis.
Eksamid? Lausa rõõm võrreldes suvaliste koolitunde täis päevadega. Eksam oli ainult paar tundi, enamasti algas peale kümmet ning pärast oli päev prii ja õnnelik.
KEVAD on ent see, mis moodustub lögast, porist, libedusest, niiskusest ning sellest, et paraja ilma riideid pole olemas - kogu aeg on kas palav või külm. Varbad saavad ka alatihti märjaks.
Iu.
Kui mõtlen, KUI hullusti kooli jälestasin, kuidas see on konkurentsitult mu elu halvim aeg, olen ikka päris segaduses. IKKA VEEL.
Et on inimesi, kellele meeldis? Et on olemas PÄRIS inimesed, kes meenutavad seda aega sooja härdusega?
Kuidas nii saama?!
Et oli talutav, olgu, seda ma suudan veel kuidagi omaks võtta. Aga et NEILE MEELDIS? Nagu ... bah.
Mis inimesed need küll on, mis koolides nad küll käisid ...
Aga nüüd on nii hea. Ma ei pea enam kunagi kooli minema, mitte kunagi - isegi oma laste koolidesse lähen ainult siis, kui tahan.
Kui ei taha, ei lähe ka. Ma ei PEA.
(üle)Eilne oli suhteliselt ränk, aga ma ei saa teile detaile kirjutada, sest see ulatub teise inimese privaatsetesse asjadesse tasemel, kus isegi mina juba mõtlen, et SEE on üleliia avaldada.
Võibolla ma muidugi dramatiseerin üle või ei taha lihtsalt endast halba muljet jätta vms, aga kindluse mõttes ei sisalda postitus sisulist infot eilse kohta. Lihtsalt palju väikesi jamasid ja üks, mis kõlaks õudselt, kui teile räägiksin - kuigi tegelikult pole.
Ent isegi kui kõigest oli kõrini ja tunne peal, et teen ja teen, ikka on jamad ja miks ma üldse? on lootusrikkus. Varsti on taas parem, mõtlesin ja tundsin.
Ning täna juba ongi!
Tegin süüa. Sellist päris süüa, kus toorest maitsestamata lihast valmib ahjupraad ja pärast võib veel süüa kodutehtud kookosküpsiseid, mida ka valmistasin. Mu pojale maitses KÕIK (väga haruldane) ja ta isegi ütles heakskiitvalt: "Meil pole nii ammu olnud korralikku lihatoitu!"
See on muide rosmariini, küüslaugu, Tarhuni ja loorberiga küpsetatud sea välisfilee.
Tarhun sai sellega ka otsa. Viimaks. Ta on seisnud poolikuna meil külmikus umbes jõulust saati, ma olen temaga teinud kastet lihatööstuses maitsestatud ahjupraele, lisanud pannkoogitaignasse ja nüüd läks veini asemel sealihale.
Päris hea toidutegemisjook. Kahju, et juua ei kõlba.
Ses osas on naturaalne siider ikka parem, et sellega saab süüa teha JA seda ka juua, kui vajadus tekib.
Täna (eile?) võtsin ühe pudeli. See ei ole jõulust, vaid on vaevu jaanuari keskpaigast kapis seisnud.
Üks 0,33 pudel - umbes paras kogus ka.
Parem enesetunne võib sellestki olla, et Totoro on kella viie kuni poole seitsme paiku hommikul õuetahtmise asemel hakanud käima kuskil ühe ajal öösel ja seejärel ootab umbes kümneni. Ma saan välja magada. Nii tore.
Olgu, võibolla juhtuski nii ainult kahel päeval ning edaspidi ta tahab jälle minu jaoks ööajal õue pissile. Aga ka see oli asi! Mul oli täna täitsa hea kohe olla - mida ei tule üldse nii tihti ette, kui võiks.
Täna - või oli see nüüd eile ...?
See linnulaul on tegelikult tore. Ainus osa kevadest, mis mulle meeldib.
Aaa, et see osa, kus on soe ja heleroheline rohi on paks ja kõik õitseb, vahtrad ja tulbid, ning korraga maitseb glasuuriga jäätis õues ülihästi?
Minu ettekujutuses on see juba noor suvi. Maikuu on suve ettevalmistuskuu - enamasti ongi juba suvi, ainult vahel juhtub õnnetusi. Koolis läks selleks ajaks ka leboks, põhiliselt olid mingid kokkuvõtvad tunnid, eksursioonid, õppekäigud, kirjandustunnid õues turnimispuudel, loeti luuletusi ja päike paistis.
Eksamid? Lausa rõõm võrreldes suvaliste koolitunde täis päevadega. Eksam oli ainult paar tundi, enamasti algas peale kümmet ning pärast oli päev prii ja õnnelik.
KEVAD on ent see, mis moodustub lögast, porist, libedusest, niiskusest ning sellest, et paraja ilma riideid pole olemas - kogu aeg on kas palav või külm. Varbad saavad ka alatihti märjaks.
Iu.
Kui mõtlen, KUI hullusti kooli jälestasin, kuidas see on konkurentsitult mu elu halvim aeg, olen ikka päris segaduses. IKKA VEEL.
Et on inimesi, kellele meeldis? Et on olemas PÄRIS inimesed, kes meenutavad seda aega sooja härdusega?
Kuidas nii saama?!
Et oli talutav, olgu, seda ma suudan veel kuidagi omaks võtta. Aga et NEILE MEELDIS? Nagu ... bah.
Mis inimesed need küll on, mis koolides nad küll käisid ...
Aga nüüd on nii hea. Ma ei pea enam kunagi kooli minema, mitte kunagi - isegi oma laste koolidesse lähen ainult siis, kui tahan.
Kui ei taha, ei lähe ka. Ma ei PEA.
esmaspäev, 18. märts 2019
Miks ma ei taha malbelt naeratada
Ma olen võitleja.
Dohh, ma nagu tean seda ammu, warrior whispers back jms - aga valasin endale kohvilõpu (poeg tuli koolist ja võttis suure kruusitäie ära, nii ma sain natu vähem, kui plaanisin) ja korraga välgatas, miks võitlemine mind nii õnnelikuks teeb ja miks nii vabastav on.
Majanaabritega ja EKRE valijatega jne. (Tähendab, mina ei algata, aga kui nemad tulevad räuskama, ma annan vastu ja olen NII RAHUL pärast.)
Ma olen võitleja. Kogu aeg olen võitleja olnud, aga varem arvasin, et mul pole ÕIGUST võidelda. Ma ei taganenud mitte seepärast, et julgust oleks nappinud, vaid arvasin, et nagunii on teisel poolel õigus, nagunii on tema käitumise taga tarkus, milleni mina ei küüni, ja hakata võitlema näitab ainult mu enda küündimatust.
Mis ei tähendanud, et oleksin nõus olnud, lihtsalt kahtlesin, kas mul ikka on õigus.
Ja nüüd ma
a) võitlen
b) kõigile, kes ütlevad, et ma ikka ei tohiks, vaata asju ka nende seisukohalt jms on mul ainult: "Mängi ise oma reeglite järgi, mind ei huvita."
Phmt vihastan inimeste peale, kes keelavad mul võidelda, peaaegu sama palju kui nende, kelle vastu tahaks võidelda (no esialgu siiski sõna võtta).
Oli mingi artikkel, kuidas ärme ütle "natsid" ja oleme ju kõik üks eesti rahvas ja mul tuli kohe: "Sry, not sorry, mul on Etioopia tolerastiga õenäoliselt palju parem koos olla kui kohaliku EKRElasega. Et meil kohalikuga on rohkem ühist? Miks see kuidagi oluline peaks olema? Meil võib 207 erinevust olla, aga kui põhilised asjad klapivad, on lill. Meil või ka 4 erinevust olla, aga kui need on olulistes asjades, on tegu mulle vastiku kodanikuga."
Mis krdi ... sarnasuste ja erinevuste ARV? Armastus ja jälestus ei ole ju kvantitatiivselt tähtsad, on kvalitatiivselt!
Et mulle oluliste asjade hulka ei kuulu paokil prügikastikaas, aga kuulub iga inimese võrdne võimalus head elu püüda, on mulle määravaks, kellega ma olen ühtekas, kellega mitte. Et meil samas on või ei ole mõlemal 150 meetri kaugusel Rimi pood, on selle kõrval VÄGA tähtsusetu.
Muidu on nii, et remondi esimene osa on valmis ja nüüd saab K oiata, et põrandatasandussegu on halvasti kallatud, see ei ole üldse tasane ja wtf. (Randiel on seinaspetsialist, põrandakoolitus on tal alles ees ootamas, vabalt võis olla, et mu põranda tasandamine oli tal elus esimene selline töö). Ja ma tunnen talle kaasa, ausalt tunnen, sest ma tegelikult saan aru mõttelaadist "teen nagu käib, viimse detailini täpselt, või ei tee üldse", kuigi tegelt MINUL on pohh. Kui ma elan siin korteris veel 6 aastat, on niigi palju, ja kui kiiresti see natu ebatasasele pinnale laotud põrand ikka laguneks, onjo.
Aga no - ta ei suuda nii. Kergem on rasket tööd teha. (Panite tähele, kerge-raske? Vot see on minu huumor, lisaks sellele, et "kui ta tegelt oleks seda mõelnud, mis ütles, emake maa, kui naljakas!")
Kleidikandmiskuu edeneb, seni pole ühtegi päeva kleidi või kleidilaadse moodustiseta (öösärk! Päeval kantud) möödunud.
A ma pilte teen üldjuhul ikka vaheldunud rõivastega, kui on "seesama, mis 5. märtsil" pole nagu teema.
Välja arvatud täna. Kohe lähen ja lasen K-l endast oma uue seina taustal pilti teha, et ta natuke näeksite!
Olgu, seina jäi vähe näha, aga te näete mu roosat radikat =)
Dohh, ma nagu tean seda ammu, warrior whispers back jms - aga valasin endale kohvilõpu (poeg tuli koolist ja võttis suure kruusitäie ära, nii ma sain natu vähem, kui plaanisin) ja korraga välgatas, miks võitlemine mind nii õnnelikuks teeb ja miks nii vabastav on.
Majanaabritega ja EKRE valijatega jne. (Tähendab, mina ei algata, aga kui nemad tulevad räuskama, ma annan vastu ja olen NII RAHUL pärast.)
Ma olen võitleja. Kogu aeg olen võitleja olnud, aga varem arvasin, et mul pole ÕIGUST võidelda. Ma ei taganenud mitte seepärast, et julgust oleks nappinud, vaid arvasin, et nagunii on teisel poolel õigus, nagunii on tema käitumise taga tarkus, milleni mina ei küüni, ja hakata võitlema näitab ainult mu enda küündimatust.
Mis ei tähendanud, et oleksin nõus olnud, lihtsalt kahtlesin, kas mul ikka on õigus.
Ja nüüd ma
a) võitlen
b) kõigile, kes ütlevad, et ma ikka ei tohiks, vaata asju ka nende seisukohalt jms on mul ainult: "Mängi ise oma reeglite järgi, mind ei huvita."
Phmt vihastan inimeste peale, kes keelavad mul võidelda, peaaegu sama palju kui nende, kelle vastu tahaks võidelda (no esialgu siiski sõna võtta).
Oli mingi artikkel, kuidas ärme ütle "natsid" ja oleme ju kõik üks eesti rahvas ja mul tuli kohe: "Sry, not sorry, mul on Etioopia tolerastiga õenäoliselt palju parem koos olla kui kohaliku EKRElasega. Et meil kohalikuga on rohkem ühist? Miks see kuidagi oluline peaks olema? Meil võib 207 erinevust olla, aga kui põhilised asjad klapivad, on lill. Meil või ka 4 erinevust olla, aga kui need on olulistes asjades, on tegu mulle vastiku kodanikuga."
Mis krdi ... sarnasuste ja erinevuste ARV? Armastus ja jälestus ei ole ju kvantitatiivselt tähtsad, on kvalitatiivselt!
Et mulle oluliste asjade hulka ei kuulu paokil prügikastikaas, aga kuulub iga inimese võrdne võimalus head elu püüda, on mulle määravaks, kellega ma olen ühtekas, kellega mitte. Et meil samas on või ei ole mõlemal 150 meetri kaugusel Rimi pood, on selle kõrval VÄGA tähtsusetu.
Muidu on nii, et remondi esimene osa on valmis ja nüüd saab K oiata, et põrandatasandussegu on halvasti kallatud, see ei ole üldse tasane ja wtf. (Randiel on seinaspetsialist, põrandakoolitus on tal alles ees ootamas, vabalt võis olla, et mu põranda tasandamine oli tal elus esimene selline töö). Ja ma tunnen talle kaasa, ausalt tunnen, sest ma tegelikult saan aru mõttelaadist "teen nagu käib, viimse detailini täpselt, või ei tee üldse", kuigi tegelt MINUL on pohh. Kui ma elan siin korteris veel 6 aastat, on niigi palju, ja kui kiiresti see natu ebatasasele pinnale laotud põrand ikka laguneks, onjo.Aga no - ta ei suuda nii. Kergem on rasket tööd teha. (Panite tähele, kerge-raske? Vot see on minu huumor, lisaks sellele, et "kui ta tegelt oleks seda mõelnud, mis ütles, emake maa, kui naljakas!")
Kleidikandmiskuu edeneb, seni pole ühtegi päeva kleidi või kleidilaadse moodustiseta (öösärk! Päeval kantud) möödunud.
A ma pilte teen üldjuhul ikka vaheldunud rõivastega, kui on "seesama, mis 5. märtsil" pole nagu teema.
Välja arvatud täna. Kohe lähen ja lasen K-l endast oma uue seina taustal pilti teha, et ta natuke näeksite!
Olgu, seina jäi vähe näha, aga te näete mu roosat radikat =)
laupäev, 16. märts 2019
Pole enam! Otsas!
Esimene etapp (kõige hullem) peaks laupäeva õhtuks läbi olema. Remondi oma siis.
Siis on K kord mulle põrand osta (mul endal on raha suht otsas, aga ta lubas) ja paigaldada. Kuna see on laminaat, siis VÄGA raske ei tohiks olla, eks?
Jahm. No talle, mitte mulle. Mina suren juba selle kätte, et kõik on tolmune (otsustasin selle vastu võidelda, ent püüan end mitte ribadeks ajada) ja elutuba-minu tuba on täis väljatassitud mööblit ja mu poega.
Ise kolisin oma arvutiga kööki.
Kas ma jagan teiega ka "appi, mis sa tegid, ehitusprahti ei tohi konteinerisse panna" vaidlust oma majanaabritega (keeldusin prügikotti konteinerisse toppides uskumast, et mahakistud tapeet on "ehitusjääde")?
Teate, mitte praegu. Kui ma peaks trahvi saama, siis kirjutan.
Muidu: ei viitsi.
Enamik inimesi on normaalsed. (Tähenduses "täiesti talutavad".) Loodetavasti näiteks prügivedajadki.
Lihtsalt minu majanaabrid veidrad. (Tähenduses "raskustega talutavad".)
Nagu - ma mäletan vähemalt tosinat korda, kui prügikonteiner on nii täis, et kaas on PÄRANI, eelmisel nädalal vaatasin, et aa, sinna on visatud võileivagrill (selle asemel, et seda elektroonikajäätmetesse viia), lakkamatust isegi lömmivajutamata tetrapakkide voost rääkimata, aga kui mina panen kaks kotti mahakistud tapeeti ja konteineril jääb pärast sinna paari päeva jooksul inimeste olmeprügi ladustamist kaas veidi irvakile, on häda ja viletsus ja vaja tund aega seda õudust trepikojas arutada.
Ma lihtsalt ei.
Ei.
I have no more fucks to give.
Seda laulu on kõik, kel sotsiaalmeedia, näinud vähemalt viiel korral jagatavat, aga no nii teemasse, et pean siia ka panema.
Oot, ma just kirjutasin mitu lõiku teemast, millest ma ei pidanud kirjutama, sest "ei viitsi"?
Ma muide enamasti "ei jaksa". Mitteviitsimine on haruldane ja paistab, et seekord ka ikka viitsisin.
Aga ma olen elevil. Mitte närviline ja "kuidas nad aru ei saa, et ma olen hea, äkki siis polegi?", vaid tahaks kellelegi kaussi sõita, korrata ja korrata, kuidas I don't give a fuck.
Sest olen ikka veel rõõmus ja üllatunud, et niimoodi üldse saab. Et SAAB mitte kõrvu lonti lasta ja mea culpa, mea maxima culpa sosistada.
Jah, see seadus on, et ehitusjäätmeid ei tohi tavaprügisse panna. Jah, vbla ma eksin, arvates, et tapeet ei ole "ehitusjääde".
Aga ma ei ole seepärast paha inimene ja kui mind sedasi koheldakse, oi!
Te arvasite, et ma olen paha?
Oh, ma annan teile oma lõugamise ja mind ei huvita-teatamisega ka hea põhjuse sedasi arvata. Sest kas mul oli hea elada, kui kogu aeg kõiges ka enda meelest süüdi olin ja hirmus lahke ja kena alailma?!
Haaaa =)
Mul pole midagi kaotada KONTROLLITULT.
Pealegi arvan ma, et inimesed, kes viitsivad tund aega (mitte et mina oleks nii kaua seal olnud, aga ma läbi ukse kuulsin nende hääli ja imestasin, et mida asja nad seal seletavad IKKA VEEL) igaks juhuks mingi võibolla ette tuleva prügijama pärast trepikojas kaagutada, ei oma päris probleeme ning siis mängivadki pisiasjadega.
Aga vana mina oleks ahastuses. Et ta teeb niiiiiiiiiiiiiiiii palju ja üritab niiiiiiiiiiiiiiiiii igal rindel, aga ikka teeb halvasti ja on halb inimene ja miski ei päästa.
Nüüd - noh, nüüd nad maksavad veidi ka ahistuse ja masenduse eest, mida nad oleks (ja on, brrrr, ebameeldiv meenutada) vanale minule tekitanud.
Kui sa imed probleemi välja paokil prügikastikaanest, sul TÕESTI ei ole suuremaid probleeme järelikult. Mis tähendab, et oled
a) õnnelik
b) loll ja ei oska seda nautida.
Võiks ka mitte ennast pooleks rabeleda. Sellest ei lähe ka midagi paremaks KONTROLLITULT. Kuid on väike erinevus selle eelmise kontrollitult saabunud teadmisega: ma TAHAN rabeleda. Teha üle oma jaksamise piiride asju, teha ja teha ja teha - ja vahel mängib sedasi väljagi, eks ole. Ma ei sure ära. Isegi pea ei valuta (aa, ma võtan juba peaaaegu igal hommikul 400 mg ibukat sisse? No aga kuni migreenitabletti vaja ei lähe, on ju ok veel?)
Kui mõtlen, kuidas viimased nädalad üle olen elanud, tuleb konkreetne jahmatus peale: selge on, et varsti enam sedasi ei saa, miks, MIKS ma lõdvemalt ei võta?!
Kuni jaksan, seni teen.
Ma olen nii lollisti õppinud end mitte kuulama, üle oma piiride laskma, et enam ei oska tark olla ja puhata. Kogu aeg tuleb "A ma täna veel!" ja see täna kestab peaaegu igavesti, kuni valu või haiguse kätte ei sure. Või võtan vahepeal ühe "puhkepäeva" (mil teen poole vähem asju umbes ehk ikkagi päris palju) ja siis jaksan ju eriti ohtralt veel järgmistel päevadel!
Olgu, nädalavahetuse puhkan, nui viieks.
Või seitsmeks.
Siis on K kord mulle põrand osta (mul endal on raha suht otsas, aga ta lubas) ja paigaldada. Kuna see on laminaat, siis VÄGA raske ei tohiks olla, eks?
Jahm. No talle, mitte mulle. Mina suren juba selle kätte, et kõik on tolmune (otsustasin selle vastu võidelda, ent püüan end mitte ribadeks ajada) ja elutuba-minu tuba on täis väljatassitud mööblit ja mu poega.
Ise kolisin oma arvutiga kööki.
Kas ma jagan teiega ka "appi, mis sa tegid, ehitusprahti ei tohi konteinerisse panna" vaidlust oma majanaabritega (keeldusin prügikotti konteinerisse toppides uskumast, et mahakistud tapeet on "ehitusjääde")?
Teate, mitte praegu. Kui ma peaks trahvi saama, siis kirjutan.
Muidu: ei viitsi.
Enamik inimesi on normaalsed. (Tähenduses "täiesti talutavad".) Loodetavasti näiteks prügivedajadki.
Lihtsalt minu majanaabrid veidrad. (Tähenduses "raskustega talutavad".)
Nagu - ma mäletan vähemalt tosinat korda, kui prügikonteiner on nii täis, et kaas on PÄRANI, eelmisel nädalal vaatasin, et aa, sinna on visatud võileivagrill (selle asemel, et seda elektroonikajäätmetesse viia), lakkamatust isegi lömmivajutamata tetrapakkide voost rääkimata, aga kui mina panen kaks kotti mahakistud tapeeti ja konteineril jääb pärast sinna paari päeva jooksul inimeste olmeprügi ladustamist kaas veidi irvakile, on häda ja viletsus ja vaja tund aega seda õudust trepikojas arutada.
Ma lihtsalt ei.
Ei.
I have no more fucks to give.
Seda laulu on kõik, kel sotsiaalmeedia, näinud vähemalt viiel korral jagatavat, aga no nii teemasse, et pean siia ka panema.
Oot, ma just kirjutasin mitu lõiku teemast, millest ma ei pidanud kirjutama, sest "ei viitsi"?
Ma muide enamasti "ei jaksa". Mitteviitsimine on haruldane ja paistab, et seekord ka ikka viitsisin.
Aga ma olen elevil. Mitte närviline ja "kuidas nad aru ei saa, et ma olen hea, äkki siis polegi?", vaid tahaks kellelegi kaussi sõita, korrata ja korrata, kuidas I don't give a fuck.
Sest olen ikka veel rõõmus ja üllatunud, et niimoodi üldse saab. Et SAAB mitte kõrvu lonti lasta ja mea culpa, mea maxima culpa sosistada.
Jah, see seadus on, et ehitusjäätmeid ei tohi tavaprügisse panna. Jah, vbla ma eksin, arvates, et tapeet ei ole "ehitusjääde".
Aga ma ei ole seepärast paha inimene ja kui mind sedasi koheldakse, oi!
Te arvasite, et ma olen paha?
Oh, ma annan teile oma lõugamise ja mind ei huvita-teatamisega ka hea põhjuse sedasi arvata. Sest kas mul oli hea elada, kui kogu aeg kõiges ka enda meelest süüdi olin ja hirmus lahke ja kena alailma?!
Haaaa =)
Mul pole midagi kaotada KONTROLLITULT.
Aga vana mina oleks ahastuses. Et ta teeb niiiiiiiiiiiiiiiii palju ja üritab niiiiiiiiiiiiiiiiii igal rindel, aga ikka teeb halvasti ja on halb inimene ja miski ei päästa.
Nüüd - noh, nüüd nad maksavad veidi ka ahistuse ja masenduse eest, mida nad oleks (ja on, brrrr, ebameeldiv meenutada) vanale minule tekitanud.
Kui sa imed probleemi välja paokil prügikastikaanest, sul TÕESTI ei ole suuremaid probleeme järelikult. Mis tähendab, et oled
a) õnnelik
b) loll ja ei oska seda nautida.
Võiks ka mitte ennast pooleks rabeleda. Sellest ei lähe ka midagi paremaks KONTROLLITULT. Kuid on väike erinevus selle eelmise kontrollitult saabunud teadmisega: ma TAHAN rabeleda. Teha üle oma jaksamise piiride asju, teha ja teha ja teha - ja vahel mängib sedasi väljagi, eks ole. Ma ei sure ära. Isegi pea ei valuta (aa, ma võtan juba peaaaegu igal hommikul 400 mg ibukat sisse? No aga kuni migreenitabletti vaja ei lähe, on ju ok veel?)
Kui mõtlen, kuidas viimased nädalad üle olen elanud, tuleb konkreetne jahmatus peale: selge on, et varsti enam sedasi ei saa, miks, MIKS ma lõdvemalt ei võta?!
Kuni jaksan, seni teen.
Ma olen nii lollisti õppinud end mitte kuulama, üle oma piiride laskma, et enam ei oska tark olla ja puhata. Kogu aeg tuleb "A ma täna veel!" ja see täna kestab peaaegu igavesti, kuni valu või haiguse kätte ei sure. Või võtan vahepeal ühe "puhkepäeva" (mil teen poole vähem asju umbes ehk ikkagi päris palju) ja siis jaksan ju eriti ohtralt veel järgmistel päevadel!
Olgu, nädalavahetuse puhkan, nui viieks.
Või seitsmeks.
neljapäev, 14. märts 2019
Mis oli, mis on
Tegelt märkasin juba ligi poolteist aastat tagasi, et M suurus ikka pole enam hea ja L on minu oma.
Mhmh.
Aga mida ma EI märganud: mu allesolevad kleidid on enamasti inimesele, kes on kõhnem kui mina. Märgatavalt.
Alles selle käesoleva kleidikandmiskuuga jõudis mulle kohale, et SEE kleit ju pigistab õlavartest ja see teine on lihtsalt tobe ja see ilus roosidega ON tegelikult L, aga mõeldud märgatavalt lühemale inimesele. Enne ta rippus mul seljas, piht peaaegu õiges kohas, ent nüüd on ümbermõõdud parajad ning pihakoht mitte isegi roiete kõhuks ülemikukohas, vaid ainult natuke rindadest allpool.
No ja SEDA tumepunast siidkleiti ja SEDA roosat valgete lilledega ei hakka isegi proovima, need olid mõnevõrra piiri peal juba mu kõhnadel aegadel!
Aga oma L suuruses kleidid andsin ju enamjaolt ära. Sest no mida ma kapis hoian asju, mida ei kanna, eks ole.
Ainult et nüüd tuleks kõik need kitsad asjad tütrele annetada, lühikestest ma ei tea, mis saab (ta on teatavasti pikk) ja endale uusi kleite osta.
Mis OLEKS hea, kui remont poleks kõike mu raha ära söönud.
Nüüd ei teagi, mida teha. Kanda kleidikandmiskuu järel (selle ikka teen ära, nii paljas ma ka ei ole) peamiselt seelikuid (millest osad on samuti kitsad, miks nad seisavad mul kapis???), pluuse ja haaremipükse? Loota kaltsukate 1-euro-päevade peale?
Jestas, keerukad probleemid.
Ei, ma ei kahetse. Sel hetkel parimana tundunud valiku tegin - ainus, mis loeb.
Nüüd tuleb taas valida.
Huvitav, kas see valge kleit, mille emale kinkisin ning mida ma mitte kordagi tema seljas näinud pole, võiks mulle tagasi tulla?
Ja siis see punane, mis temalt esmalt mu õele läks, sest liiga lühike, aga ma pole ka õde seda iial kandmas näinud?
Kuigi see on vist liiga teistsuguse kehakuju jaoks siiski.
No kõik tuleb ära kasutada või anda neile, kes kasutavad, dohh!
Aga Aliexpressi on taas lahe uurida. Sest hiinlased teevad KÕIKE, igasugusele maitsele, kehakujule ja kiiksule sobivat.
Lihtsalt vanasti ma veel ei teadnud, et ka pikkust tuleb mõõduna jälgida, dohh.
***
Mis mu unedega toimub, on veidi kahtlane.
Et eile öösel nägin unes tunnet ja kujuteldavat perioodi peale Poeglapse isast lahkuminekut ja ärkasin šokis ja vaevas, võiks juhus olla, eks?
Ainult et just nägin analoogilist "ta on täiesti võõras, kas ma üldse tundsin teda kunagi, kes ta on, miks ta minuga ei ole, isegi lauseid ei vaheta, kas ta tõesti ei hoolinudki minust kunagi???" Rongimehest.
Nagu - mis toimub?
Kaks ööd järjest?!
Ja tunne oli väga õige, väga täpne.
Isegi mõtlesin unes sellest natuke ja möödaminnes - kuidas igasuguseid asju toimub ja need võiksid olla tähtsad, aga kogu mu tähelepanu on sellel ühel suurel verisel haaval ja MITTE MISKI MUU ei määra minu juures midagi, miski muu ei ole tunnetatav, ei paista tõeline.
Huhhhh.
Päris jube ikka.
Või noh - natuke sellepärast olengi kell kolm öösel üleval ja kirjutan teile.
Kuigi Totoro niitsumine ka mõjus.
Seal on mingi värk - et ma olen võimeline ütlema talle "Vait!" ja edasi magama, kui ta niutsub kõvasti või isegi haugatab heleda häälega. Sest elu on näidanud, et siuke nutt võib viidata millele iganes, näiteks et tal on üksi kurb ja mängi minuga, naine!
Ta jääb varsti vait ja teeb oma asju, näiteks magab.
Aga kui ta niitsub vaikselt ning meeleheitlikult, olen ka läbi sügava une PÕMM ärkvel ja asun riidesse panema, sest see registreerub mu ajus kui "tal on häda, aitan!"
On alati olnud ka.
Häda siis.
Ma kujutlen seda tundena, kus mu põis on nii täis, et peaaegu valutab, ja iuuuuuuuuuuuu! Sellest tuleb armsaninaline (kui ta selle pika hella nina mulle pihku paneb või sellega kaenla alla poeb, ma sulan!) päästa!
Aga ikkagi.
KAKS ööd järjest. SELLISED uned.
Miks nii?!
(Issand, ei, ma ei taha vastust: kuidas krt keegi lugeja saaks teada, kui ma isegi ei tea?! Kui ma arutlen, ei ole vastus see, mida ootan, vastus on uskumatult jäle hoopis. Veendunud vastus on "mina lahendan selle üks-kaks ära, sina oled rumal".
Elik miks ma läksin ahastusse ja õudusse Anomaalika peale ja nüüd lähen Manjana peale. Mitte et ma head mõttejätku ei tahaks, et mu arutlust edasi viidaks ja variante pakutaks ja värki.
Ent mitte lõplikke vastuseid, mitte lahendusi.
Sihuke lahendus on ALATI ebaadekvaatne, sest triviaalsuste peale "aga äkki on nii" olen ma ise mõelnud ja need kõrvale heitnud kui kõlbmatud.
Ja siis tulevad Isikud ja annavad mulle kindlas kõneviisis teada, et "on nii". Ja ma oksendan mõttes ja saan hingelised krambid ja no NII JÄLE.)
Mhmh.
Aga mida ma EI märganud: mu allesolevad kleidid on enamasti inimesele, kes on kõhnem kui mina. Märgatavalt.
Alles selle käesoleva kleidikandmiskuuga jõudis mulle kohale, et SEE kleit ju pigistab õlavartest ja see teine on lihtsalt tobe ja see ilus roosidega ON tegelikult L, aga mõeldud märgatavalt lühemale inimesele. Enne ta rippus mul seljas, piht peaaegu õiges kohas, ent nüüd on ümbermõõdud parajad ning pihakoht mitte isegi roiete kõhuks ülemikukohas, vaid ainult natuke rindadest allpool.
No ja SEDA tumepunast siidkleiti ja SEDA roosat valgete lilledega ei hakka isegi proovima, need olid mõnevõrra piiri peal juba mu kõhnadel aegadel!
Aga oma L suuruses kleidid andsin ju enamjaolt ära. Sest no mida ma kapis hoian asju, mida ei kanna, eks ole.
Ainult et nüüd tuleks kõik need kitsad asjad tütrele annetada, lühikestest ma ei tea, mis saab (ta on teatavasti pikk) ja endale uusi kleite osta.
Mis OLEKS hea, kui remont poleks kõike mu raha ära söönud.
Nüüd ei teagi, mida teha. Kanda kleidikandmiskuu järel (selle ikka teen ära, nii paljas ma ka ei ole) peamiselt seelikuid (millest osad on samuti kitsad, miks nad seisavad mul kapis???), pluuse ja haaremipükse? Loota kaltsukate 1-euro-päevade peale?
Jestas, keerukad probleemid.
Ei, ma ei kahetse. Sel hetkel parimana tundunud valiku tegin - ainus, mis loeb.
Nüüd tuleb taas valida.
Huvitav, kas see valge kleit, mille emale kinkisin ning mida ma mitte kordagi tema seljas näinud pole, võiks mulle tagasi tulla?
Ja siis see punane, mis temalt esmalt mu õele läks, sest liiga lühike, aga ma pole ka õde seda iial kandmas näinud?
Kuigi see on vist liiga teistsuguse kehakuju jaoks siiski.
No kõik tuleb ära kasutada või anda neile, kes kasutavad, dohh!
Aga Aliexpressi on taas lahe uurida. Sest hiinlased teevad KÕIKE, igasugusele maitsele, kehakujule ja kiiksule sobivat.
Lihtsalt vanasti ma veel ei teadnud, et ka pikkust tuleb mõõduna jälgida, dohh.***
Mis mu unedega toimub, on veidi kahtlane.
Et eile öösel nägin unes tunnet ja kujuteldavat perioodi peale Poeglapse isast lahkuminekut ja ärkasin šokis ja vaevas, võiks juhus olla, eks?
Ainult et just nägin analoogilist "ta on täiesti võõras, kas ma üldse tundsin teda kunagi, kes ta on, miks ta minuga ei ole, isegi lauseid ei vaheta, kas ta tõesti ei hoolinudki minust kunagi???" Rongimehest.
Nagu - mis toimub?
Kaks ööd järjest?!
Ja tunne oli väga õige, väga täpne.
Isegi mõtlesin unes sellest natuke ja möödaminnes - kuidas igasuguseid asju toimub ja need võiksid olla tähtsad, aga kogu mu tähelepanu on sellel ühel suurel verisel haaval ja MITTE MISKI MUU ei määra minu juures midagi, miski muu ei ole tunnetatav, ei paista tõeline.
Huhhhh.
Päris jube ikka.
Või noh - natuke sellepärast olengi kell kolm öösel üleval ja kirjutan teile.
Kuigi Totoro niitsumine ka mõjus.
Seal on mingi värk - et ma olen võimeline ütlema talle "Vait!" ja edasi magama, kui ta niutsub kõvasti või isegi haugatab heleda häälega. Sest elu on näidanud, et siuke nutt võib viidata millele iganes, näiteks et tal on üksi kurb ja mängi minuga, naine!
Ta jääb varsti vait ja teeb oma asju, näiteks magab.
Aga kui ta niitsub vaikselt ning meeleheitlikult, olen ka läbi sügava une PÕMM ärkvel ja asun riidesse panema, sest see registreerub mu ajus kui "tal on häda, aitan!"
On alati olnud ka.
Häda siis.
Ma kujutlen seda tundena, kus mu põis on nii täis, et peaaegu valutab, ja iuuuuuuuuuuuu! Sellest tuleb armsaninaline (kui ta selle pika hella nina mulle pihku paneb või sellega kaenla alla poeb, ma sulan!) päästa!
Aga ikkagi.
KAKS ööd järjest. SELLISED uned.
Miks nii?!
(Issand, ei, ma ei taha vastust: kuidas krt keegi lugeja saaks teada, kui ma isegi ei tea?! Kui ma arutlen, ei ole vastus see, mida ootan, vastus on uskumatult jäle hoopis. Veendunud vastus on "mina lahendan selle üks-kaks ära, sina oled rumal".
Elik miks ma läksin ahastusse ja õudusse Anomaalika peale ja nüüd lähen Manjana peale. Mitte et ma head mõttejätku ei tahaks, et mu arutlust edasi viidaks ja variante pakutaks ja värki.
Ent mitte lõplikke vastuseid, mitte lahendusi.
Sihuke lahendus on ALATI ebaadekvaatne, sest triviaalsuste peale "aga äkki on nii" olen ma ise mõelnud ja need kõrvale heitnud kui kõlbmatud.
Ja siis tulevad Isikud ja annavad mulle kindlas kõneviisis teada, et "on nii". Ja ma oksendan mõttes ja saan hingelised krambid ja no NII JÄLE.)
esmaspäev, 11. märts 2019
Tänahommikune
Kas ma olen maininud, et olen väsinud?
Oi, ainult 446 korda?
Nii et võib korrata. Ma olen VÄSINUD. Kedagi pole sõimata ka - ise olin roolis, ise teen nii kuradi palju, et ei saa enam öösiti magada. Jään küll, aga kui Totoro kuskil kell kuramuse neli kakskümmend kuus ütleb, et kle, kakahäda on, ma pärast temaga õues käimist enam magama ei jää. Praegu on kell kuus üheksateist, ma olen ära teinud küpsisetaigna, mis külmukas ootas, vahustanud vahukoort ja toorjuustu, et küpsiste kõrvale midagi kreemist ka võtta oleks, söönud ära apelsini, sest apelsin hea, teinud ja joonud juba ühe kruusi (Totoro-kruus) kohvi ära ja teine on pooleli.
Erinevad kruusid on nagu erinevad riided: mul on magus hetk valida: "Mille tunne mul on?" ja siis võtta. Selleks ongi erinevad riided ja kruusid head - saab valida. Kui oleks ainult üks-kaks kruusi, mis on ilusad-mõnusad, või sama vähe ilusaid-mõnusaid riideid, oleks mul halb, sest mida sa valid, kui ainult üks valik on hea?
Mul on vaja valida, muidu lihtsalt rahuldamata valmisvajadus ajab hulluks. Depressioon, tere.
Aga kui saan valida, on hea. Ma ei PEA seda ja seda seljas kandma, seda ja seda sööma või jooma, neid nõusid kasutama, seda tööd tegema, esikut pühkima, pesu pesema, sest lapsel pole puhtaid sokke ega pükse - aga ma tahan.
Lapsel tegelt on paar paari sokke ja ühed püksid puhtad veel. Mul on krabipulki, sinki, mune, leiba, teist leiba, hallitusjuustu, küpsiseid, kreemi, külmutatud vaniljesaiakesi, piima, vahukoort, keefirit, apelsine, banaane, kapsast, viinereid (koerale "siia!" õpetamiseks - ma seni ei olnud seda sõna kasutanud, mulle tundus "tule-tule" omasem), kollast juustu, vahukoore-toorjuustu segu, marineeritud kurke, siidrit, majoneesi, võid ja veel palju asju, mida ma ette lugeda ei viitsi, igast tomatikonserve, makarone ja läätsi kuivainetekapis nt.
Kui ma ühel päeval ei kirjuta, ei lähe maailm hukka, aga oma 100 sõna päevas tõesti ei ole raske teha samas.
Jne.
Kui ma saan valida, on elu hea. Kui ei saa ... brrr.
Kell kuus kolmkümmend üheksa on Harjumaal juba valgepooolne hämarus. Võibolla polegi suveajale üleminek absurdselt varajasel ajal ja 31. märts üsna kombes aeg selleks.
Ahhh, muide - tuli meelde! Kohustuslikud naisšovinismiminutid ikka ka vahel!
Kui Lõunalinnas käisin, ütles Ada asja, mida ma päris noorena võtsin kui iseenesestmõistetavust, aga olin vahepealse 27 aastaga umbes ära unustanud.
Aga tema sõnade peale peale tuli mul kogu teema ette ja sõnastan siia.
Nimelt see legend, et mehed tahavad seksi ja naised pipardavad, ON KÜLL aluspõhjaga, mis siis, et ma tean läbi kogu oma tutvuskonna paarumise ajaloo KAHTE paari, kus mees tahaks rohkem, ja juba hetkel KUUT (+ ajalooks saanud paarid, kes enam pole paarid, ma ei oska isegi pakkuda, palju neid on), kus naine tahaks rohkem ja mis mõttes mees ei anna kätte?!?!?!
Aga.
Legendi aluspõhi on lihtne. Kui suhted on juba sitad, kui lahkuminek terendab vähemalt ühe poole silme ees ja omavahelist klappi ei ole, on naine mõistagi: "Ma ei taha!" ja pöörab külma selja. Ja mees, va napakas, arvab, et mis, probleemi ju pole (sest temal endal sel hetkel ei ole) ja naine LIHTSALT ei taha, sest naised ongi sellised.
Dadaa: legend on sündinud!
***
Muidu: nüüd on juba legaalne hommikutund. Mulle helistas õmbleja, kel palusin oma mantli vooder asendada (vanal oli auk augus kinni phmt ja minu 4x parandamine minevikus ei innustanud mind taas end nõrgaks parandama, sest selgelt see ei omanud kasutegurit, voodririie on lihtsalt pude juba) kell 9.56 ja põmm! olin ma ärkvel ja enam magama ei jäänud.
Sest taustväsimus on liiga hull.
Aga ma ei saa ka rahuneda ja mitte midagi teha, sest remont. Nagu alati, võtab see kolmandiku võrra rohkem raha, kui plaanisin, ja karta on, et poole rohkem aega (sest no kes olnuks valmis, et osa seina lahkub koos põrandaliistuga ja tuleb uuesti ehitada? Ja et K räägiks mu ära ja ma ikka laseks ühe hooga põranda samuti ära tasandada, ta ise laob pärast uue?)
Nutt ja hala? Aga migreenitabletid toimivad, jee!
Oi, ainult 446 korda?
Nii et võib korrata. Ma olen VÄSINUD. Kedagi pole sõimata ka - ise olin roolis, ise teen nii kuradi palju, et ei saa enam öösiti magada. Jään küll, aga kui Totoro kuskil kell kuramuse neli kakskümmend kuus ütleb, et kle, kakahäda on, ma pärast temaga õues käimist enam magama ei jää. Praegu on kell kuus üheksateist, ma olen ära teinud küpsisetaigna, mis külmukas ootas, vahustanud vahukoort ja toorjuustu, et küpsiste kõrvale midagi kreemist ka võtta oleks, söönud ära apelsini, sest apelsin hea, teinud ja joonud juba ühe kruusi (Totoro-kruus) kohvi ära ja teine on pooleli.
Erinevad kruusid on nagu erinevad riided: mul on magus hetk valida: "Mille tunne mul on?" ja siis võtta. Selleks ongi erinevad riided ja kruusid head - saab valida. Kui oleks ainult üks-kaks kruusi, mis on ilusad-mõnusad, või sama vähe ilusaid-mõnusaid riideid, oleks mul halb, sest mida sa valid, kui ainult üks valik on hea?
Mul on vaja valida, muidu lihtsalt rahuldamata valmisvajadus ajab hulluks. Depressioon, tere.
Aga kui saan valida, on hea. Ma ei PEA seda ja seda seljas kandma, seda ja seda sööma või jooma, neid nõusid kasutama, seda tööd tegema, esikut pühkima, pesu pesema, sest lapsel pole puhtaid sokke ega pükse - aga ma tahan.
Lapsel tegelt on paar paari sokke ja ühed püksid puhtad veel. Mul on krabipulki, sinki, mune, leiba, teist leiba, hallitusjuustu, küpsiseid, kreemi, külmutatud vaniljesaiakesi, piima, vahukoort, keefirit, apelsine, banaane, kapsast, viinereid (koerale "siia!" õpetamiseks - ma seni ei olnud seda sõna kasutanud, mulle tundus "tule-tule" omasem), kollast juustu, vahukoore-toorjuustu segu, marineeritud kurke, siidrit, majoneesi, võid ja veel palju asju, mida ma ette lugeda ei viitsi, igast tomatikonserve, makarone ja läätsi kuivainetekapis nt.
Kui ma ühel päeval ei kirjuta, ei lähe maailm hukka, aga oma 100 sõna päevas tõesti ei ole raske teha samas.
Jne.
Kui ma saan valida, on elu hea. Kui ei saa ... brrr.
Kell kuus kolmkümmend üheksa on Harjumaal juba valgepooolne hämarus. Võibolla polegi suveajale üleminek absurdselt varajasel ajal ja 31. märts üsna kombes aeg selleks.
Ahhh, muide - tuli meelde! Kohustuslikud naisšovinismiminutid ikka ka vahel!
Kui Lõunalinnas käisin, ütles Ada asja, mida ma päris noorena võtsin kui iseenesestmõistetavust, aga olin vahepealse 27 aastaga umbes ära unustanud.
Aga tema sõnade peale peale tuli mul kogu teema ette ja sõnastan siia.
Nimelt see legend, et mehed tahavad seksi ja naised pipardavad, ON KÜLL aluspõhjaga, mis siis, et ma tean läbi kogu oma tutvuskonna paarumise ajaloo KAHTE paari, kus mees tahaks rohkem, ja juba hetkel KUUT (+ ajalooks saanud paarid, kes enam pole paarid, ma ei oska isegi pakkuda, palju neid on), kus naine tahaks rohkem ja mis mõttes mees ei anna kätte?!?!?!
Aga.
Legendi aluspõhi on lihtne. Kui suhted on juba sitad, kui lahkuminek terendab vähemalt ühe poole silme ees ja omavahelist klappi ei ole, on naine mõistagi: "Ma ei taha!" ja pöörab külma selja. Ja mees, va napakas, arvab, et mis, probleemi ju pole (sest temal endal sel hetkel ei ole) ja naine LIHTSALT ei taha, sest naised ongi sellised.
Dadaa: legend on sündinud!
***
Muidu: nüüd on juba legaalne hommikutund. Mulle helistas õmbleja, kel palusin oma mantli vooder asendada (vanal oli auk augus kinni phmt ja minu 4x parandamine minevikus ei innustanud mind taas end nõrgaks parandama, sest selgelt see ei omanud kasutegurit, voodririie on lihtsalt pude juba) kell 9.56 ja põmm! olin ma ärkvel ja enam magama ei jäänud.
Sest taustväsimus on liiga hull.
Aga ma ei saa ka rahuneda ja mitte midagi teha, sest remont. Nagu alati, võtab see kolmandiku võrra rohkem raha, kui plaanisin, ja karta on, et poole rohkem aega (sest no kes olnuks valmis, et osa seina lahkub koos põrandaliistuga ja tuleb uuesti ehitada? Ja et K räägiks mu ära ja ma ikka laseks ühe hooga põranda samuti ära tasandada, ta ise laob pärast uue?)
Nutt ja hala? Aga migreenitabletid toimivad, jee!
reede, 8. märts 2019
Surnud vanaemad
Kui ma loen, kuidas inimestel surevad vanaemad ära ja siis nad on nii löödud, nii löödud, nende maailma värvib see sündmus pikalt, isegi kui oli juba kuid ette teada, isegi kui vanaema lõpuks enam kedagi ära ei tundnud, tekib taas tunne, et minuga on midagi valesti.
Nagu fundamentaalselt.
Sest inimesi, kes on löödud oma vanaemade surmast on palju. Ja nad on toredad ka.
Ning siis olen - mina.
Mina ei saa aru, et suremine nii suur asi oleks, ma ei saa siiamaani aru, et minu enesetapp mingi jube hull asi oli.
Ma oleksin surnud pärast, suur asi küll. Mulle endale kergendus, teised elavad edasi ja ei sure sellesse. Kogu maapähklivõi.
Kui minu vanaemad surid, siis mu reaktsioon ühe vanaema surmale (enda sees, ma välja ei öelnud) oli: "VIIIMAKS OMETI."
Teise surma puhul: "Nojah, oligi juba aeg. Kellelgi pole midagi öelda ka selle peale, et ma jõulude ajal teda vaatama ei lähe, jai!" (Ta suri esimesel jõulupühal, aga ega mul polnud plaanis minna nagunii. Lihtsalt et ta ära suri, vabandas mu ilusti välja.)
Mingi eriti kalk ja kuri inimene olen?
Aaaaga elusate inimeste puhul samas olen palju õrnem, kui inimestele tavaline on. Hoian nende tundeid isegi PR ja enne olin päris pöörane ses osas. Ju. Lugesin välja, oletasin, juhindusin pikkadest pilkudest "see on talle ilmsesti oluline" ja no - ikka ma ei saa aru, mis värk on surmaga.
Ma ei saa.
Ma EI SAA ARU.
Olgu, võibolla ei olnud ma oma vanaemadesse eriti kiindunud, sest nemad minusse ka polnud.
Mul ei ole tunnet, et oooh, inimesed, kes must hästi mõtlesid on maailmast lahkunud, sest no ühe suust ma kuulsin AINULT (sestsaati, kui olin algkoolis), milline sita iseloomuga tüdruk ma olen ja kuidas ta on NII PETTUNUD, et mul pole kõrgharidust ja et ma oma lastele isa ei suutnud leida. Teine aga suhtus leinaliselt kõigesse - KÕIK inimesed olid ebapiisavad, võinuks ikka paremad olla ta vastu ja keegi ei armasta teda (piisavalt). Mina muidugi ka.
Tema elu oli hirmus raske ja isegi need, kes aitasid, võinuks ikka rohkem aidata.
Kuid mul on sama tunne olnud suremise ja surnute osas sestsaati, kui mul 8-aastasena surid ära kaks vanavanaema ja klassiõde takkapihta. Et jube kurb ja valus on vaadata teiste kurbust, kuidas tolle klassiõe ema nuttis, kuidas mu esimene, see tige vanaema (kellele vanavanaema oli ema) nuttis, aga surnute endi pärast ..? Nad on ju surnud?
Neil ei ole kuidagi paha, nad on SURNUD ju!
Kus see - kurvastamise koht üldse on?!
Läheme isiklikuks.
Kohe väga isiklikuks.
Ma olen korduvalt ja korduvalt ette kujutanud, et mu laps (ainsuses, ma võtsin enamjaolt ühe korraga) sureb. Ja alati on valu ja õudus küll, aga see tuleb peamiselt selle pealt, et nii palju tööd, lootusi, rõõme ja võimalusi on nüüd vastu taevast. Ja miski ei õigusta neid hetki, kus ma olen nõme ema olnud neile, sest mingit "hiljem ma sain aru, et ..." ei tule.
Kui kujutlesin mõlema lapse korraga hukkumist, saabus lisaks meeleheide, et ma ei ole enam ema, kogu mu roll emana kaob (veel üks põhjus, miks tahtsin saada palju lapsi - mida rohkem neid on, seda vähem on tõenäoline, et kõik nad surevad enne mind!)
Aga mitte midagi rohkemat.
Nagu ... ma oleksin kurb peamiselt enda pärast. Et mis mina nüüd siis olen ilma lasteta. Aga lapsed ise ... nad on ju surnud, lõpuga lood, nemad elasid igavesti, nagu kõik igavesti elavad, ja kus see kurvastamise koht üldse ..?
Ok, et nende geene ei jää ja minu omad on kuskil erinevate sugulaste seas laialipillatuna ainult alles, aga aga aga - see on ju ka minu kurbus? Neil endil on ju kama (nüüdseks) ..?
Ja väga hästi oleks võinud olla, et nad ei tahakski lapsi, see oleks geenide koha pealt ju sama asi kui mu järeltulijate lapseeas suremine ...?
Noh, ning kui surevad vanad inimesed, kel juba ammu lapsed saadud (või saamata), nagu ... MIKS see kurb on? Kuidas see kurb on? Mis mul VIGA on, et see minu arust üldse tähtis asi ei ole?!
Ma ... ma lihtsalt ei oska tunda seda, et surm kurb oleks.
Miks kõik (seekord täiesti tõsiselt öeldud "kõik", isegi need, kes muidu surma osas "nojah" on, vähemalt mõne kodulooma pärast ikka kurvastavad ajud välja) oskavad, aga mina mitte?
Miks nii on? Kuidas nii on?
Nagu fundamentaalselt.
Sest inimesi, kes on löödud oma vanaemade surmast on palju. Ja nad on toredad ka.
Ning siis olen - mina.
Mina ei saa aru, et suremine nii suur asi oleks, ma ei saa siiamaani aru, et minu enesetapp mingi jube hull asi oli.
Ma oleksin surnud pärast, suur asi küll. Mulle endale kergendus, teised elavad edasi ja ei sure sellesse. Kogu maapähklivõi.
Kui minu vanaemad surid, siis mu reaktsioon ühe vanaema surmale (enda sees, ma välja ei öelnud) oli: "VIIIMAKS OMETI."
Teise surma puhul: "Nojah, oligi juba aeg. Kellelgi pole midagi öelda ka selle peale, et ma jõulude ajal teda vaatama ei lähe, jai!" (Ta suri esimesel jõulupühal, aga ega mul polnud plaanis minna nagunii. Lihtsalt et ta ära suri, vabandas mu ilusti välja.)
Mingi eriti kalk ja kuri inimene olen?
Aaaaga elusate inimeste puhul samas olen palju õrnem, kui inimestele tavaline on. Hoian nende tundeid isegi PR ja enne olin päris pöörane ses osas. Ju. Lugesin välja, oletasin, juhindusin pikkadest pilkudest "see on talle ilmsesti oluline" ja no - ikka ma ei saa aru, mis värk on surmaga.
Ma ei saa.
Ma EI SAA ARU.
Olgu, võibolla ei olnud ma oma vanaemadesse eriti kiindunud, sest nemad minusse ka polnud.
Mul ei ole tunnet, et oooh, inimesed, kes must hästi mõtlesid on maailmast lahkunud, sest no ühe suust ma kuulsin AINULT (sestsaati, kui olin algkoolis), milline sita iseloomuga tüdruk ma olen ja kuidas ta on NII PETTUNUD, et mul pole kõrgharidust ja et ma oma lastele isa ei suutnud leida. Teine aga suhtus leinaliselt kõigesse - KÕIK inimesed olid ebapiisavad, võinuks ikka paremad olla ta vastu ja keegi ei armasta teda (piisavalt). Mina muidugi ka.
Tema elu oli hirmus raske ja isegi need, kes aitasid, võinuks ikka rohkem aidata.
Kuid mul on sama tunne olnud suremise ja surnute osas sestsaati, kui mul 8-aastasena surid ära kaks vanavanaema ja klassiõde takkapihta. Et jube kurb ja valus on vaadata teiste kurbust, kuidas tolle klassiõe ema nuttis, kuidas mu esimene, see tige vanaema (kellele vanavanaema oli ema) nuttis, aga surnute endi pärast ..? Nad on ju surnud?
Neil ei ole kuidagi paha, nad on SURNUD ju!
Kus see - kurvastamise koht üldse on?!
Läheme isiklikuks.
Kohe väga isiklikuks.
Ma olen korduvalt ja korduvalt ette kujutanud, et mu laps (ainsuses, ma võtsin enamjaolt ühe korraga) sureb. Ja alati on valu ja õudus küll, aga see tuleb peamiselt selle pealt, et nii palju tööd, lootusi, rõõme ja võimalusi on nüüd vastu taevast. Ja miski ei õigusta neid hetki, kus ma olen nõme ema olnud neile, sest mingit "hiljem ma sain aru, et ..." ei tule.
Kui kujutlesin mõlema lapse korraga hukkumist, saabus lisaks meeleheide, et ma ei ole enam ema, kogu mu roll emana kaob (veel üks põhjus, miks tahtsin saada palju lapsi - mida rohkem neid on, seda vähem on tõenäoline, et kõik nad surevad enne mind!)
Aga mitte midagi rohkemat.
Nagu ... ma oleksin kurb peamiselt enda pärast. Et mis mina nüüd siis olen ilma lasteta. Aga lapsed ise ... nad on ju surnud, lõpuga lood, nemad elasid igavesti, nagu kõik igavesti elavad, ja kus see kurvastamise koht üldse ..?
Ok, et nende geene ei jää ja minu omad on kuskil erinevate sugulaste seas laialipillatuna ainult alles, aga aga aga - see on ju ka minu kurbus? Neil endil on ju kama (nüüdseks) ..?
Ja väga hästi oleks võinud olla, et nad ei tahakski lapsi, see oleks geenide koha pealt ju sama asi kui mu järeltulijate lapseeas suremine ...?
Noh, ning kui surevad vanad inimesed, kel juba ammu lapsed saadud (või saamata), nagu ... MIKS see kurb on? Kuidas see kurb on? Mis mul VIGA on, et see minu arust üldse tähtis asi ei ole?!
Ma ... ma lihtsalt ei oska tunda seda, et surm kurb oleks.
Miks kõik (seekord täiesti tõsiselt öeldud "kõik", isegi need, kes muidu surma osas "nojah" on, vähemalt mõne kodulooma pärast ikka kurvastavad ajud välja) oskavad, aga mina mitte?
Miks nii on? Kuidas nii on?
kolmapäev, 6. märts 2019
No tere teine talv
Suht jahe ilm on paljasääri ja kevadsaabastes varahommikul koeraga õues käimiseks.
Eino - kleidikandmiskuu, mul ei olnud pükse voodi kõrvalt võtta! Ja mu soojad talvesaapad on paeltega, kevadsaapad aga käivad lukuga. Need talvesaapad, mis olid kõrged ja läksid lupsti! jalga, sõi Totoro ära ükskord, kui üksinda kodus ja veel märgatavalt noorem oli.
Täpsemalt sõi ta ära ühe saapa. Aga mul ei olnud ka huvi teist säilitada ja edaspidi ühel jalal hüpates käia, aitäh, ei aitäh.
Aga põhimõtteliselt mulle meeldib. What about second winter? Fakkjee!
Eile käisid siin K ja tema sõber E ja tegid mu elamise suht remonditegemisvalmiks. Ei, muidugi olin enne nt lahtisest riidekapist riideasjad minema vedanud ja jääb veel aknalaud, aga nad võtsid isegi varbseina seinast lahti ja liigutasid teise tuppa! Jai!
Eile olin nii väsinud, et ei jaksanud selle üle isegi õieti rõõmustada, aga täna jaksan.
Seda enam, et täna on juba mu armas remondinaine peal töödel, nii palju ... nii palju ASJU, mille ma märkamata jätsin, ära koristatud ja oeh, kohe on KÕIK TOLMUNE.
Aga seintest tuleb robinal tapeeti maha ning nagu uus elamine.
Randiel on tore kah ja selgelt on mul uusi seinavärve vaja, see teeb mu nii rõõmsaks. Peaaegu maailmarõõmsaks.
Kuni siia korterisse kolisin, tegin igal pool kohe remonti, kui sinna Ilma Emata elama asusin. Aga siia kolimine sisaldas nii palju koristamist, kapisisude sortimist ja tormavaid üpris väikeseid lapsi, et ei jaksanud.
Nüüd siis - viimaks.
Kui suureks saan, teen põranda(d) ka, aga sellega läheb aega veel.
Ainult ma ei suuda ära otsustada, millised osad seina tulevad roosad. Mingid detailid roheliste seinte juures PEAVAD roosad olema, a ma ei tea, millised.
No vaatab. Phmt ma võin ka ise pärast Randielipoolset tegevuse lõpetamist purgi roosat osta, maalriteibiga mingid kujundid teha seinale ja siis need üle värvida.
Pole teab-mis-raketiteadus, lihtsalt rohelise peal on need kujundid esmalt vaja kruntida heledaga, muidu jääb määrdunud.
Jah, ma ei mõtle eriti millestki muust peale ilma (sest ma käin koeraga väljas) ja remondi. Ja homme tuleb meeskond (eeldatavasti 1 mees, aga näis) mulle ka kahe toa vahele ust ja uut ukseümbrust ehitama. Elik VEEL ROHKEM REMONTI!
Mõtlen, et mõneks ajaks ei plaani rohkem, kui see ilmatu tolmu-, müra ja uute inimeste laam üle elada ja neandertaallasejuttu kirjutada.
Kui need asjad tehtud saan, mõtlen edasi.
Eino - kleidikandmiskuu, mul ei olnud pükse voodi kõrvalt võtta! Ja mu soojad talvesaapad on paeltega, kevadsaapad aga käivad lukuga. Need talvesaapad, mis olid kõrged ja läksid lupsti! jalga, sõi Totoro ära ükskord, kui üksinda kodus ja veel märgatavalt noorem oli.
Täpsemalt sõi ta ära ühe saapa. Aga mul ei olnud ka huvi teist säilitada ja edaspidi ühel jalal hüpates käia, aitäh, ei aitäh.
Eile käisid siin K ja tema sõber E ja tegid mu elamise suht remonditegemisvalmiks. Ei, muidugi olin enne nt lahtisest riidekapist riideasjad minema vedanud ja jääb veel aknalaud, aga nad võtsid isegi varbseina seinast lahti ja liigutasid teise tuppa! Jai!
Eile olin nii väsinud, et ei jaksanud selle üle isegi õieti rõõmustada, aga täna jaksan.
Seda enam, et täna on juba mu armas remondinaine peal töödel, nii palju ... nii palju ASJU, mille ma märkamata jätsin, ära koristatud ja oeh, kohe on KÕIK TOLMUNE.
Aga seintest tuleb robinal tapeeti maha ning nagu uus elamine.
Randiel on tore kah ja selgelt on mul uusi seinavärve vaja, see teeb mu nii rõõmsaks. Peaaegu maailmarõõmsaks.
Kuni siia korterisse kolisin, tegin igal pool kohe remonti, kui sinna Ilma Emata elama asusin. Aga siia kolimine sisaldas nii palju koristamist, kapisisude sortimist ja tormavaid üpris väikeseid lapsi, et ei jaksanud.
Nüüd siis - viimaks.
Kui suureks saan, teen põranda(d) ka, aga sellega läheb aega veel.
Ainult ma ei suuda ära otsustada, millised osad seina tulevad roosad. Mingid detailid roheliste seinte juures PEAVAD roosad olema, a ma ei tea, millised.
No vaatab. Phmt ma võin ka ise pärast Randielipoolset tegevuse lõpetamist purgi roosat osta, maalriteibiga mingid kujundid teha seinale ja siis need üle värvida.
Pole teab-mis-raketiteadus, lihtsalt rohelise peal on need kujundid esmalt vaja kruntida heledaga, muidu jääb määrdunud.
Jah, ma ei mõtle eriti millestki muust peale ilma (sest ma käin koeraga väljas) ja remondi. Ja homme tuleb meeskond (eeldatavasti 1 mees, aga näis) mulle ka kahe toa vahele ust ja uut ukseümbrust ehitama. Elik VEEL ROHKEM REMONTI!
Mõtlen, et mõneks ajaks ei plaani rohkem, kui see ilmatu tolmu-, müra ja uute inimeste laam üle elada ja neandertaallasejuttu kirjutada.
Kui need asjad tehtud saan, mõtlen edasi.
pühapäev, 3. märts 2019
Igapäevaselt
Mõtsin, et mind need valimised ei puuduta - ei, omaenda hääle muidugi andsin mingi - ammu, ID-kaardiga. Aga no et kuidas siis LÄHEB ja kes palju kohvi kohti saab, pohh ju? Kui on pärast vaja võidelda, võitlen, kui pole, on tore, jee.
Aga praegu küll mõtlesin, et kui EKRE saab nt 30% häältest, rohkem kui keegi teine, kas ma suudan seda õlakehitusega vastu võtta või on ikka PÄRISELT õudne.
Isegi mõttest, et äkki juhtub nii, hakkas õudne.
Mul see "maailm saab hakkama" vajab meenutamist. Aga kui meenutan, tunnetan, lõdvestun ära.
Pole minu asi maailma ära parandada. Kas ta läheb paari inimese pärast hukka v?
Hah!
The planet is fine, only the peole are fucked.
Huvitaval kombel mul ei ole tunnet, et inimkond oleks mingi tähtis ühik, kelle fakkd olemine probleem oleks. Ja planeet saab hakkama. Kindel värk. Ta on üle elanud palju hullemaid asju kui kilekotid ja väike kliimasoojenemine.
Eile tuli mul ühe nõuderiiuli alt kandev nupp ära ja kaldus riiul puistas kraanikaussi ja selle ümber ohtralt klaase ja kruuse. Mõned olid kraanikausis ootel samuti, nii et ka need purunesid, kui neile teisi klaase ja kruuse peale langes.
Nüüd on mul jälle vähem nõusid, aga kuna ei VÄGA VÄGA NAISE kruus ega Zoro kruus ega Ace'i kruus ega Totoro kruus (mitte koera oma, jänese moodi metsavaimu teemaline) katki ei läinud, on muu suht kama.
Kuigi ma olen terve nädala olnud kangelane, isegi migreeni ei saanud oma lakkamatu tegutsemise peale ja päris tore (kuigi väsinud) on olla - ja siis riiuli langemisega saabud korraga "ma enam ei jõua, miks ma sellega ka veel pean tegelema?!"
Tegelesin muidugi ära, ega ma siis kilde pojale ja koerale jalga minema jäta või kraanikaussi killuseks, aga olin kaks tundi takkajärgi šokeeritud ja pobisesin õudusega "issandjumal!"
Kunagi juhtus sama asi mu pojal. Kuigi tema oli toolil püsti, enda paremini ülestirimiseks kasutas riiulireva - ja pauh!
Ma olin nii kuri =( Vaene poeg =(
Kusjuures me mõlemad mäletame seda sündmust, kuigi tema oli --- neljane? Igatahes väike.
Igatahes tõden, et mu väide, et ostsin endale mantli, ei ole päris tõene. See on ikkagi jakk, kuigi mitte päris lühike jakk. Aga noh, 52% villa - peamine on siiski, et soe, eksju.
Ja mulle meeldib. Mis on teine põhiline asi. Mis siis, et musta värvi. Lukud vähemalt mitte, need on metallihallid!
(Jälle hüüumärk. Ma ikka mõtlen sellele lugejale, keda tean Goodreadsist ja kes arvas, et ohtrad hüüumärgid on lugeja solvamiseks ...)
Jah, mu pojal on ka uus talvejope ja lisaks saapad, sest senistel läks esmalt lukk katki ja kuni ma ootasin koolivaheaega, et see kingsepa juurde vahetamisele viia, käis ta nendega edasi ja siis tuli tald samuti lahti. Ei, need on korralikud saapad, kaks talve käinud, saaks ka talda parandada ilmselt, aga noormees ju kasvab ja uuel talvel oleks tal nagunii uusi saapaid ju tarvis?
Kuid tema asjad on päris poest, mis ei ole isegi aliexpress, nii et need kuidagi ei laula mu hingekeeltel, et oi, näete, siuksed asjad ostsin.
Vähemalt pole miski must, pruun ega isegi hall.
Kui veel ostlemisest rääkida, siis ma tahan oma poja toa seinad ka VÄRVI värvida. Aga kuna kahe
toa vahel puudub uks, tõin viimaks keldrist üles selle ukse, mis seal seisis - ja kurat! Too uks on märgatavalt kitsam kui ukseava!
Nii et tellisin uue ukse ja paigaldamise ja värki, aga sellega läheb aega, nii palju aega.
Jah, lepingus oli kirjas, et ukse tarnimine võtab kuni kuu, aga ma naiivselt arvasin, et tegelikult ikka vähem.
Nüüd on kaks nädalat möödas, ent ust ikka netu.
Kõik lükkub edasi.
Kõik.
Ma loodan, et mul enne raha otsa ei saa, kui töönaise seinte kallale lubada võin.
Muide, see on mu 1400. post.
Aga praegu küll mõtlesin, et kui EKRE saab nt 30% häältest, rohkem kui keegi teine, kas ma suudan seda õlakehitusega vastu võtta või on ikka PÄRISELT õudne.
Isegi mõttest, et äkki juhtub nii, hakkas õudne.
 |
| Meil on see ilma vihmavarjuta variant. Pealiskiht on hästi mõnus, nagu kõige peenemateralisem liivapaber |
Pole minu asi maailma ära parandada. Kas ta läheb paari inimese pärast hukka v?
Hah!
The planet is fine, only the peole are fucked.
Huvitaval kombel mul ei ole tunnet, et inimkond oleks mingi tähtis ühik, kelle fakkd olemine probleem oleks. Ja planeet saab hakkama. Kindel värk. Ta on üle elanud palju hullemaid asju kui kilekotid ja väike kliimasoojenemine.
Eile tuli mul ühe nõuderiiuli alt kandev nupp ära ja kaldus riiul puistas kraanikaussi ja selle ümber ohtralt klaase ja kruuse. Mõned olid kraanikausis ootel samuti, nii et ka need purunesid, kui neile teisi klaase ja kruuse peale langes.
 |
| tülpinud ilmega mina ja tähtis kruus |
Kuigi ma olen terve nädala olnud kangelane, isegi migreeni ei saanud oma lakkamatu tegutsemise peale ja päris tore (kuigi väsinud) on olla - ja siis riiuli langemisega saabud korraga "ma enam ei jõua, miks ma sellega ka veel pean tegelema?!"
Tegelesin muidugi ära, ega ma siis kilde pojale ja koerale jalga minema jäta või kraanikaussi killuseks, aga olin kaks tundi takkajärgi šokeeritud ja pobisesin õudusega "issandjumal!"
Kunagi juhtus sama asi mu pojal. Kuigi tema oli toolil püsti, enda paremini ülestirimiseks kasutas riiulireva - ja pauh!
Ma olin nii kuri =( Vaene poeg =(
Kusjuures me mõlemad mäletame seda sündmust, kuigi tema oli --- neljane? Igatahes väike.
 |
| Siuke jakk |
Ja mulle meeldib. Mis on teine põhiline asi. Mis siis, et musta värvi. Lukud vähemalt mitte, need on metallihallid!
(Jälle hüüumärk. Ma ikka mõtlen sellele lugejale, keda tean Goodreadsist ja kes arvas, et ohtrad hüüumärgid on lugeja solvamiseks ...)
 |
| Kuna osalen kleidikandmis- kampaanias, koguneb pilte. Ja edeva inimesena ma ikka tahan neid jagada ka ju! (jälle hüüumärk) |
Kuid tema asjad on päris poest, mis ei ole isegi aliexpress, nii et need kuidagi ei laula mu hingekeeltel, et oi, näete, siuksed asjad ostsin.
Vähemalt pole miski must, pruun ega isegi hall.
Kui veel ostlemisest rääkida, siis ma tahan oma poja toa seinad ka VÄRVI värvida. Aga kuna kahe
toa vahel puudub uks, tõin viimaks keldrist üles selle ukse, mis seal seisis - ja kurat! Too uks on märgatavalt kitsam kui ukseava!
Nii et tellisin uue ukse ja paigaldamise ja värki, aga sellega läheb aega, nii palju aega.
Jah, lepingus oli kirjas, et ukse tarnimine võtab kuni kuu, aga ma naiivselt arvasin, et tegelikult ikka vähem.
Nüüd on kaks nädalat möödas, ent ust ikka netu.
Kõik lükkub edasi.
Kõik.
Ma loodan, et mul enne raha otsa ei saa, kui töönaise seinte kallale lubada võin.
Muide, see on mu 1400. post.
reede, 1. märts 2019
Sobivus ruulib
Oi, märts
on!
Täiesti ootamatult.
See tähendab, et hakkan iga päev kleiti kandma, selle ühiskirjutamisasjaga hakkab nüüd tegelema ja lisaks on kevade saabumine nüüd „kunagist” juba „võibolla hommeks”-saanud. Mäletate, mulle ei meeldi kevad?
Jap.
Raske.
Õnneks on täna õues külm ja "märts" selles mõttes siiski jätkuvalt tore ja talvekuu, mitte igavene löga ja uputus.
Kuigi libe on, ei hakka salgama.
Käisime tütrega mantleid ostmas ja saime ka - Humanas oli 1 euro päev, nii et kuigi minu mantel ei ole päris ideaalne (ta on MUST, värv, mida ma tolereerin, aga ei armasta, ning kannan üldiselt vaid lisandina) ja tema oma ei ole päris ideaalne (sest ta on hall) ja tema uus jakk on sama hall, maksid need kokku 3 eurot ja no kurat.
Igatahes paremad kui katkisi (minu oma) ja liiga väikeseid (tema oma) mantleid kanda. Ja noh - me muudkui proovisime ja proovisime ja ostsin päriselt ainult need asjad, mis hästi sobisid. Pole ju kasu, kui asi puu peal kuum välja näeb, kui seljas on "meh". Ja vastupidi - asi võib puul täiesti "meh" olla, aga seljas kallistab keha just õigesti.
Riie peab kandjaga sobima, kõik muu on pisiasjad, pisiasjad. Näiteks et keegi oli üritanud jakile "oi, naistel pole ju taskuid vaja, nii et teeme petutaskud" tasku teha, lõigates riide tasku kohalt lihtsalt voodrini lahti.
Selle haava saab kinni õmmelda, aga sitta istuvust niisama lihtsalt ei paranda.
Kuna Tütarlapsel on ka nutitelefon ja mul oli Kanname Märtsis Iga Päev Kleiti algus tehtud, tegi ta minust ning mu kleidist ka pilti.
Kõige lahedama panin fb-sse, aga siia jätkub ka =P
Pilt on ka Humanas tehtud. Kõige industriaalsem ja hüljatum nurk, mille leidsin.
Ei, mantlist ta ei teinud. Sest ma ei küsinud ka.
Pärast käisime Kohalikus söömas.
Sest mulle meeldis see koht ja ta oli lähedal ja ... ja see kartuli-ürditamp, mida nad grillitud seafilee juurde andsid oli JUMALIK. Üldiselt selle pärast ma tellisingi, sest seafilee - üldse ei kõla põnevalt. Aga kui lugesin, mis lisanditeks on, võtsin.
Ja esiteks oli toiduainete kokkusobimine oivaline - ei juhtu just sageli, et kui paned suhu liha, kartulipudru, kastme ja salati koos, on tulem parem kui oleks liha omaette, kaste omaette või salat (mis oli phmt hiina kapsa südamik kastmega) omaette.
Aga see pudertamp oli omaette VEEL PAREM. See oli nii hea, et ma ei osanud midagi muud teha kui nautida.
Ja siis valge leib maitsevõiga (mu tütar oletas, et maitsestamiseks oli kasutatud sidrunit, avokaadot ja mina arvasin, et soola ikka ka) oli nii hea ja lõpuks kook ... oot, sellest on ka pilt!
Koogi nimi oli "karamelli-põldmarjakook" ja ausalt -võtsin ta seepärast, et kuna olen suht äss koogitegija, üritasin valida midagi, mida ma ise ei oskaks teha. Aga lisaks sellele, et ma ei oskaks ega viitsiks seda teha, oli kook imehea.
Phmt väliskiht nägi välja nagu tarretatud karamellipuding Digestive-küpsisel, aga esiteks ei olnud see alus mingi suvaline poeküpsis, teiseks oli seal karamellikihi sees lisaks karamellipudingitaolisele asjale tihe moosjas põldmarjatarretis ja kolmandaks sobis jälle kõik imeliselt kokku ja oli üheskoos koogikahvlitäiena parem, kui ükski kiht eraldi või kahekesi.
Lisaks olid seal kaks last, umbes viieaastased, kes mängisid hästi nunnult.
"Oi, mis sul viga on? Sa ju värised!"
"Ta väriseb üle kere!"
"Lepatriinu suri ära!"
"Oi, part suri ka ära!"
Jap, sellised lood.
Täiesti ootamatult.
See tähendab, et hakkan iga päev kleiti kandma, selle ühiskirjutamisasjaga hakkab nüüd tegelema ja lisaks on kevade saabumine nüüd „kunagist” juba „võibolla hommeks”-saanud. Mäletate, mulle ei meeldi kevad?
Jap.
Raske.
Õnneks on täna õues külm ja "märts" selles mõttes siiski jätkuvalt tore ja talvekuu, mitte igavene löga ja uputus.
Kuigi libe on, ei hakka salgama.
Käisime tütrega mantleid ostmas ja saime ka - Humanas oli 1 euro päev, nii et kuigi minu mantel ei ole päris ideaalne (ta on MUST, värv, mida ma tolereerin, aga ei armasta, ning kannan üldiselt vaid lisandina) ja tema oma ei ole päris ideaalne (sest ta on hall) ja tema uus jakk on sama hall, maksid need kokku 3 eurot ja no kurat.
Igatahes paremad kui katkisi (minu oma) ja liiga väikeseid (tema oma) mantleid kanda. Ja noh - me muudkui proovisime ja proovisime ja ostsin päriselt ainult need asjad, mis hästi sobisid. Pole ju kasu, kui asi puu peal kuum välja näeb, kui seljas on "meh". Ja vastupidi - asi võib puul täiesti "meh" olla, aga seljas kallistab keha just õigesti.
Riie peab kandjaga sobima, kõik muu on pisiasjad, pisiasjad. Näiteks et keegi oli üritanud jakile "oi, naistel pole ju taskuid vaja, nii et teeme petutaskud" tasku teha, lõigates riide tasku kohalt lihtsalt voodrini lahti.
Selle haava saab kinni õmmelda, aga sitta istuvust niisama lihtsalt ei paranda.
Kuna Tütarlapsel on ka nutitelefon ja mul oli Kanname Märtsis Iga Päev Kleiti algus tehtud, tegi ta minust ning mu kleidist ka pilti.
Kõige lahedama panin fb-sse, aga siia jätkub ka =P
Pilt on ka Humanas tehtud. Kõige industriaalsem ja hüljatum nurk, mille leidsin.
Ei, mantlist ta ei teinud. Sest ma ei küsinud ka.
Pärast käisime Kohalikus söömas.
Sest mulle meeldis see koht ja ta oli lähedal ja ... ja see kartuli-ürditamp, mida nad grillitud seafilee juurde andsid oli JUMALIK. Üldiselt selle pärast ma tellisingi, sest seafilee - üldse ei kõla põnevalt. Aga kui lugesin, mis lisanditeks on, võtsin.
Ja esiteks oli toiduainete kokkusobimine oivaline - ei juhtu just sageli, et kui paned suhu liha, kartulipudru, kastme ja salati koos, on tulem parem kui oleks liha omaette, kaste omaette või salat (mis oli phmt hiina kapsa südamik kastmega) omaette.
Aga see pudertamp oli omaette VEEL PAREM. See oli nii hea, et ma ei osanud midagi muud teha kui nautida.
Ja siis valge leib maitsevõiga (mu tütar oletas, et maitsestamiseks oli kasutatud sidrunit, avokaadot ja mina arvasin, et soola ikka ka) oli nii hea ja lõpuks kook ... oot, sellest on ka pilt!
Koogi nimi oli "karamelli-põldmarjakook" ja ausalt -võtsin ta seepärast, et kuna olen suht äss koogitegija, üritasin valida midagi, mida ma ise ei oskaks teha. Aga lisaks sellele, et ma ei oskaks ega viitsiks seda teha, oli kook imehea.
Phmt väliskiht nägi välja nagu tarretatud karamellipuding Digestive-küpsisel, aga esiteks ei olnud see alus mingi suvaline poeküpsis, teiseks oli seal karamellikihi sees lisaks karamellipudingitaolisele asjale tihe moosjas põldmarjatarretis ja kolmandaks sobis jälle kõik imeliselt kokku ja oli üheskoos koogikahvlitäiena parem, kui ükski kiht eraldi või kahekesi.
Lisaks olid seal kaks last, umbes viieaastased, kes mängisid hästi nunnult.
"Oi, mis sul viga on? Sa ju värised!"
"Ta väriseb üle kere!"
"Lepatriinu suri ära!"
"Oi, part suri ka ära!"
Jap, sellised lood.