Ütlesin asja.
Jutuajamise sees (jutt oli sellest, et kui on dušikabiin, läheb see seest kähku soojaks ja siis on soojem pesta).
Nüüd juba neli päeva mõtlen, kui sügav tõde see on ja kuidas vbla seepärast ei saadudki EnneRongi aru, kui katki ma olen.
"Et mina märkaksin, et asi ebamugav on, peab päris kuradi ebamugav olema."
Mainimine, et halb on, tuleb veel mitu kraadi kõvema ebamugavuse peale.
Phmt kui pesta tuleb kaussi soojendatud veega, sest sooja vett pole, dušši ka mitte, ma kviteerin seda ebamugavusena, aga ei kurda veel.
Nojah, on ebamugav, on, suur asi küll. Puhtaks saan? Vajadusel ka lapsed pestud? (Kui ma kaks aastat sedasi elasin, olid lapsed veel väikesed, ma pesin neid ise. Sain pestud küll.) Jah? Noh, siis probleeemi ju tegelt pole.
Kui asja juures on ruumis ka alla 15 kraadi sooja ja vett ei saa elektriliselt või gaasipliidiga soojendada, vaid mingi puupliit on teema, mainin ka teistele mingil hetkel, et kehv on pesta.
Ütlemaks, et mul on ebamugav, peab VÄGA ebamugav olema, jah. JAH!
Isegi iseenda sees tõdemaks, et mul on ebamugav, peab juba päris krdi ebamugav olema.
Et duširuumis ilma kabiinita on nats jahe? Ma ei märka ka seda.
Mul ei registreeri peas ära, et võiks parem olla. Nagu: soe vesi tuleb dušist ja voolab ka ära, ilma et alumine naaber tuleks ja minu peale möirgaks?
Ma ei oska midagi enamat tahta. Ja EI OSKAGI. Mul ei registreeri ära, et Mingiasi võiks teistmoodi olla.
Millega seoses on mu elu täis arusaamatusi teemal "kellegi jaoks on tõesti oluline, et tema diivan oleks ilusam, kuigi vana on suht terve ja mugav" ning "ta tahab teistsuguseid vannitoaplaate" ning "on vaja uusi kardinaid, neil on paar niiti lahti" ning "uus auto, jaa - vana müriseb täiesti talumatult".
Ma ei saa aru, et need probleemid oleksid, veel vähem, et lahendamist vajaksid.
Mul ei jõua kohale.
Kunagi küsiti mult, mis mu lemmikkaubamärk on.
Mul on siiamaani meeles, kuigi sellest on näiteks viis ja veerand aastat.
Nagu ... ma viimaks mõtlesin vastuse välja. Oli mingi rattasõidutarvikute firma, kust just ilusa helerohelise kiivri tellinud olin. Seal tehti rattakiivreid aint taaskasutusel materjalidest ja need olid erineva paksusega pehmendustega, nii et sobisid eri suuruses peadele hästi ja siis ... oot, ma vaatan, kas leian lingi.
Urban Bikewear.
Muide, ma ei kandnud seda kiivrit iial, sest enne, kui ratta sain (Tütarlapse isa lubas saata muidu) oli Rong ja pärast ma enam väga ratta selga ei kipu. Püsti püsin, proovitud - aga ei kipu.
Aga ideeliselt nii absurdne küsimus, kui üldse saab.
Nagu - mis minuga juhtuma peaks, et ma üldse TEAKS, mis firmast mu mingi X asi on? Paar aastat tagasi tahtis K teada, mis firma oma mu ema pesumasin on, sest ta rääkis sellest palju head.
Vastasin, et ma ei tea, ma ei tea isegi, mis firma oma MINU pesumasin on.
Läksin vannituppa järele vaatama. Sestsaati tean.
Aga naturaalselt ma ei tea selliseid asju, ei hooli sellistest asjadest, mulle ei oma nii väikesed varjundid elus üldse tähendust. Krdi firmanimed, videokaardi võimsused, mugav kirjutamisklaviatuur ... mul on nii kama, kui ÜLDSE saab olla.
Et raha võiks kulutada elus mugavuste kasvatamisele ja ebamugavuste vähendamisele?
Aga ma ei märkagi, et mu klaviatuur on ebaergonoomiline, ega ole grammigi häiritud, et lambilüliti on ukse juures, mitte mu voodi kõrval. Mulle kasutusmugavus üldse ei ütle, et nuge võiks teritada sagedamini kui kord kvartalis, ja ma ei mõista, miks keegi on valmis seitse korda enam maksma voodi eest, kui madrats põrandal ajaks sama asja (pehme magada) ära.
Mind ei huvita!
Jah, mul on voodid. Lastel ka. Sest tasuta saime. Aga nagu ... mind tõesti tõesti tõesti ei huvita väikesed asjad: et külje all ei ole maasmagamisel tühja õhku, et rohelist teed tehes peab olema vee temperatuur just 75 kraadi, mitte +/- kümme, et ideaalne kohv tuleb veega 95 kraadi ... Mind EI HUVITA.
Kui väga ebamugav ei ole, ma ei registreeri ära, et võiks teismoodi olla. Sest pisiasjad, pisiasjad - pöähhh.
Laul on ka osaliselt samal teemal, sest ma ei tunneta keskteed äragi - rääkimata sellel püsimisest. Ja noh - ega ma ei pane ka tähele, et mu tunded on üle võlli tugevad, et normaalsed inimesed näevad ka varjundeid, sellal, kui minus märatseb.
Minu jaoks on mu tunded ju normaalsed.
Harjunud asi.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Jaa, üsna sama selle mugavuste otsimise ja kaubamärgindusega. Kuigi on inimesi, kes on materiaalselt kehvas seisus, aga ikka ajavad neid varjundeid taga. "Ma pole nii rikas, et osta odavaid asju". Mind ikkagi väga ei morjenda, missugune mingi asi on a la diivan, peaasi, et peal istuda saab. Isegi toit, kuigi mõtlesin alguses, et see on vist erandiks, vabalt võin nädal aega kiirnuudleid või neljaviljahelbeid süüa ega kurda või ürita neid millegagi maitsvamaks teha. Jama on alles siis, kui ussid sees...
VastaKustutaLemmikkaubamärk, see on jah ulme. Mingil määral on oluline ainult vastupidavus (kui kohe katki läheb, on paha) ja no mõni asi on ilus, aga see, et "ostame selle firma tooteid, sest need on selliste omadustega". Kunagi ikka šokeeruti ka mu peale, et kuidas ma ostan sellise asja tundmatust firmast, nii ei saa ju, tuleb olla "teadlik tarbija". Eks ma siis mingi aja püüdsin ka, aga tundsin, et selline asi ajab puhta hulluks, mul ei ole elus seda aega (ok, on, aga ma ei taha seda kulutada), et ennast ebaolulise infoga kurnata.
Kaubamärgiteadlikkus hakkas väga vähehaaval kasvama siis, kui sain kusagilt kellegi käest kasutatud Salomoni matkatossud ja need olid NII mugavad ja praktilised ja vastupidavad, et kui nad lõpuks peale viit aastat kandmist lõplikult ära lagunesid (kui kaua neid enne mind tarvitatud oli, ma ei teagi), otsisin järgmisteks jalavarjudeks just Salomoni tosse, sest nendega oli nii hea kogemus. Sama lugu teiste firmamärkidega (Rieker, Rosenlew). Väga positiivne kogemus paneb sama kaubamärki uuesti otsima. Riiete puhul on suht suva, nende osas ma kaubamärke ei jälgi. Ja jalanõude ja kodumasinate juures ka ainult mõnikord. Kõigepealt peab asi täitma funktsiooni, olema piisavalt vastupidav, seejärel võiks silmale enam-vähemgi kena olla ja päritolu on seejuures kõige tähtsusetum.
VastaKustutaOnju, ONJU!
VastaKustutama ei tea ka, mis mu pesumasina kaubamärk on.
VastaKustutaAga mõni kaubamärk/tootja jääb siiski lõpuks meelde, ilmselt sama loogikaga, mis Lendavale: nt avastasin ma ühel hetkel kaltsukate abiga, et Kappahl teeb selliseid naisteriideid, kuhu rinnad sisse ära mahuvad ja sellegipoolest saab käsi liigutada (sest õlaõmblus ei ole kuskil küünarnuki peal). Sinnamaani arvasin, et ainus moodus end riietesse mahutada ja samas saada käsi liigutada on ekstravenivate materjalide kandmine. no ja kui korra on maigu suhu saanud, et ei pea kogu aeg olema tülikas käsi liigutada, siis ei taha sinna pidurdatud liikumisse tagasi.
Ja samamoodi, aga vastupidi on mulle lõpuks meelde jäänud, et ma ei tohiks Vagabondi jalanõusid osta. Sest need võivad küll poes mugavad tunduda, aga pärast jäävad seisma, sest tänaval käies selgub, et teevad mu jalale haiget.
(Sellest rääkides: mul on üle vähemalt 2 paari vähepruugitud (st korra-paar tänaval testitud ja siis seisma jäänud) Vagabondi kingi, 37 v 38 suurus - kui kellelgi on jalakuju, kellele nad sobivad - mul on nende jaoks vist liiga järsu tõusuga pöiavõlv - ja me suudame leida mooduse, kuidas neid jalga proovida ja üle anda, siis annan heameeelega ära.)
Tglt on selline meeldejäämine kasulik, aitab hoida raha raiskamast asjade peale, mida ei saa kasutada. Kui rahaga kitsas, on see eriti oluline, sest siis ei ole varianti "ostsin kingad, mida ei saa kanda, okei, ostan nende kõrvale teised, mida saan".
Mul on kodus läbi aastate vast 20 paari Vagabondi jalanõusid. Praegu sobib 38, varem 37. Siiani olen väga rahul olnud.
KustutaErgonoomilisest klaviatuurist: mul on viimasel ajal olnud arusaamatud käsivarrevalud. Nagu vanainimesel, kätt on raske varrukasse ajada, purgikaante keeramisest ei mõtlegi, kui ma leiba lõikan, on leivapätsi kinni hoida räigelt valus. Ja ma kardan, et need on tekkinud käsivarretööd nõudvate trennide ja klaviatuuritöö koosmõjus. Kui ma neist valudest kuidagi lahti ei saa, siis tuleb tõesti hakata ergonoomilisemale klaverile mõtlema, sest ma ei taha ju tantsimist sinnapaika jätta. Ja need valud on tõesti õudsed. Kõige halvematel momentidel ei lasknud magada, sest ma ei suutnud leida ühtegi asendit, kus käsivars ei valutaks.
VastaKustutaNii et see ei ole päris pseudoteema. Aga oleneb ilmselt, kui palju kellelgi on vaja klaviatuuri kasutada.
No kui inimesel ON probleem, siis muidugi ei ole pseudoteema.
VastaKustutaLOOMULIKULT.
Aga see on nagu ... noh nagu vahe tsöliaakia ja "ma ei söö gluteeni, sest see on PAHA ja mul on hoopis värskem tunne nüüd!" vahel.
Selle vahega, et ma usun, et kui palju klaviatuuriga tööd teha, tulevad need probleemid halva klaviatuuri (ja halvas asendis kuvari ja halva hiire) peale ükskõik kellel, selleks ei ole mingit kaasasündinud haigust vaja. Lihtsalt see tavaline loogika, et kui sa kasutad midagi ainult natuke, siis ajab suvaline junn asja ära, aga kui see on põhitööriist, siis parem olgu selline, mis kehale liiga ei tee, muidu on varsti jama kaelas.
VastaKustutaVõi kui see on selline asi, mida tuleb kogu aeg kasutada ja mis keha mõjutab, nagu igapäevajalatsid.
Mul on näiteks pöiaprobleeme, millest ma kahtlustan, et ma oleks neist pääsenud, kui ma oleks kogu elu kandnud nii häid jalanõusid nagu praegu. Aga noh, lapsepõlv möödus nõuka ajal ja noorus segasel üleminekuajal, siis polnud lihtsalt valida, kandsin, mida saada oli.
enivei, ma ei näe hästi, kuidas teatud tüüpi ebamugavuste tajumine just huvispektriga seotud on. Mõni on iks asja suhtes lihtsalt tundlikum, puhtfüüsiliselt. Mul on sõbranna, kes peseb end üle keha ainult saunas, sest tal hakkab muidu jube külm. Vann sobiks ka, aga vanni tal ei ole. See ei ole talle piisav argument, et vann sisse seada, aga on piisav argument, et kõigil mittesaunapäevadel pesta ennast ainult konkreetselt mustaks läinud osade kaupa.
VastaKustutaMinu jaoks jälle ei ole probleem iga päev külma duši all käia, sest mul on puuboiler ja ma olen liiga laisk, et iga päev vett soojaks kütta - ja vee all olemise mõnu on minu jaoks suurem kui jaheduse ebamugavus. Ma ei usu, et tema külmetamine tuleks sellest, et tal pole elus millelegi tähtsamale tähelepanu pöörata, ma arvan, et tal on lihtsalt teistsugune keha.
Tema seevastu saab traatidega rinnahoidjat kanda ja on võimeline sellega kasvõi magama jääma. Minul hakkab see (ja isegi mõni ilma traatideta eksemplar, piisab sellest karvasest paelamaterjalist) poole tunniga nii kohutavalt tunda andma, et ma lähen üle keha higiseks ega suuda enam millelegi muule mõelda, totaalne sensoorne ülekoormus, kui küllalt ruttu seljast ei saa, on konkreetselt valus. See ei tule sellest, et mul oleks kitsas huviring, mul käivad kompimisaistingud lihtsalt nii teravalt (plusspool on see, et mul pole kunagi olnud probleeme orgasmi saamisega ja selle miinuspool omakorda see, et ta kurivaim kipub liiga kiiresti tulema).
Mul on üks sõbranna, kes räägib, et valjud - eriti kõrged - helid on tema jaoks füüsiliselt valusad. Ma ei näe põhjust seda kahtluse alla seada ja pidada sellest rääkimist ärahellitatuse sümptomiks (samal ajal elab ta mahakantud koolimajas, kus on kuivpeldik ja vesi tuleb õuest sisse tuua - kui ta just seljakotiga mööda maailma ei rända - ja siis, kui ta sissetulek hakkas ajutiselt tuhandeni küündima, hakkas ta näiteks mulle rahalist abi pakkuma, sest tundis, et tal on liiga palju).
Samamoodi ei tähenda see, et sinu jaoks on paljude inimestega situatsioonid nii kurnavad, et sa pead lõpuks väsimusest silmi kinni hoidma, seda, et sul oleks väike huvidering. Sul on lihtsalt selline organism.
Ma arvan, et oma keha vajadustega arvestamine on pikas perspektiivis hea (enamasti, kui ei ole just mingi kriisiolukord à la "elu päästmiseks tuleb praegu kiiresti põgeneda, sitta selle ebamugavusega"). Eks sa oled isegi märkinud, et sa jätsid oma vajadused ja ebamugavused vanasti liiga tähelepanuta (nt kannatades migreeni ja lootmatagi, et selle vastu on midagi ibukast etemat).
Ja jälle on sul õigus =)
VastaKustutaInimesed. On. Erinevad.
Tõsi, ma umbes elan arvuti taga, aga eks mul on head geenid siis või midagi. Ma ei tunne vahet - kui mul vaestel aegadel, mil arvutit uuendada ei olenud mõeldavgi, osad klahvid ära olid, vajutasin klahviplaadile ja sain tähe ja mida asja mul uut klaviatuuri vaja olnuks?! Kui see kummividin, millega vajutamine lihtne oli, ka ühel tähel ära kadus, hakkasin selle tähega lihtsalt copy-paste tegema.
Jaa, need on kaks ise asja, lemmikkaubaMÄRK ja lemmikKAUP. Ma saan Lendavaga sarnaselt aru lemmikKAUBA sõltuvusest. Saapad jne.
VastaKustutaToiduga, mu meelest, on sedamoodi, et olenevalt inimese tervisest/vanusest/organismi iseärasustest viiks nädal aega kiirnuudleid mõne haua äärele, ja seda mitte varjundite puudumise tõttu, vaid puhtfüsioloogilistel põhjustel. Aga Marca näiteks saab nuudlidieediga hakkama.
Või vooditeema. Kergitame katet, võtame näiteks minu. Minu jaoks on voodi pehmus-kõvadus-kõrgus eluliselt oluline, sest selg. Asi on varjunditega peenutsemisest kaugel, suvalime madrats põrandal vähendaks tohutult mu elukvaliteeti.
Nodsu traatidega rinnahoidja näide on ka hea.
Mis ma öelda tahan, on see, et tõepoolest, inimesed. On. Erinevad.
Kui mingi asi on väga hea, siis paratamatult märkad kaubamärki. Mul näiteks on olnud kogemus Skechersiga - tõsiselt maailma kõige mugavamad jalatsid. Ja ma ikka ei osta neid, kui mul parajasti just ei ole karjuvat vajadust päevas kaheksa tundi püsti veeta, sest samas ei sobi nende stiil mulle üldse, ma pean neid üldiselt koledateks. Lihtsalt kui on päriselt VAJA (ja mul on mingi imelik tallavõlv, nii et tavalise kingaga tähendaks kolm tundi järjest püsti püsimist juba konkreetselt valu), siis see on hea firma.
VastaKustutaAga muidu on täpselt see, et mõni asi on juba valu piiril. Kui ma peaks 15kraadises ruumis pesema, ma jätaks ilmselt pesemise vahele. Peseks tööl. Või peseks osade kaupa, et päris alasti ei peaks kiskuma, sest külm on rõve. Ja kui inimene on helide suhtes tundlik, siis näiteks "külmkapp möirgab" on juba piisav põhjus, et uus külmik osta.
Igaks juhuks täpsustan, et ma ei ole see Notsu sõbranna.
VastaKustutaKui juba pesemise peale jutt läks =) - mul pole probleemi jahedal hommikul telgist välja ronides külma jõkke pesema minna, aga pesta jaheda veega jahedas vannitoas? Never.
VastaKustuta(no ma ka üritasin end ja lapsi tollal pesta ema juures, kus on normaalne vann ja soe vesi - aga lihtsalt kaebamiseni ma ei jõudnud)
VastaKustutaarvutist - ma oletan, et vahe on ka lihtsalt arvuti taga elamisel ja sellel, kui tuleb pidevalt ja iga päev suures koguses teksti sisse taguda.
VastaKustuta(kuigi ma ei tea tglt, mis rütmis su raamatukirjutamine käib - või üldse raamatukirjutamine. vbla peksadki iga päev üle 1000 tähemärgi sisse, guugeldused sinna otsa, ja õlad-randmed ei tee teist nägugi.)
(põhiline, mis mul õlgadele-kätele hakkab, ongi tglt pigem väljendite/tsitaatide guugeldamine või eurlexi dokumentidest otsimine ja leitud tsitaatide kopipeistimine, selleks tuleb kogu aeg neid ctrl+F, ctrl+shift+nooleklahv, ctrl+C, ctrl+V kombinatsioone võtta ja nii mitusada korda järjest - lihtsalt teksti toksimine on selle kõrval ühtlasem koormus, seda teevad kõik sõrmed.)
VastaKustuta... aga jäin mõtlema, et asi võib olla suuresti mu halbades silmades, mille tõttu on mul istudes õlgades suht paratamatult pinged sees (sest ei jaksa nii tihti uusi prille hankida, et mõnusalt seljatoele nõjatudes töötada saaks).
VastaKustuta=)
VastaKustutaKokkuvõte: mul pole arvuti taga muud häda kui et vahepeal tuleb käteringe teha, et turi ei valutaks, aga miks, on lahtine =)
... ja vesi, mis yhele on pesemiseks paras kuni tuline, on teisele jahedavõitu.
VastaKustutaTegelikult tahtsin mainida või tõstatada vähemalt võimalusegi, et osad inimesed võtavad elades ergonoomiliselt vähemkoormavaid asendeid kuidagi loomuldasa. Kui ma yritaks kasutada arvutit või hiirt nii, nagu mu ema neid hoiab, ma oleks kymne minuti pärast väsinud nagu kalts, samas jälle suur pehme diivan elutoas kõlbab mugavaks istumiseks yldiselt teistele inimestele, sest lösutamine ei ole minu jaoks kuidagi mugav. Alaselg hakkab valutama. (Ja ilma traatideta rinnahoidjaid ma poes lihtsalt ignoreerin, traat teeb minu toodetes täpselt seda, mis ta eesmärk on ja ilma selleta läheb toode valedest kohtadest kortsu.)
pole välistatud (see erinev ergonoomikakalduvus). Mul on oma silmade tõttu palju asendeid lihtsalt välistatud, olenemata nende hüvelisusest õlgadele-seljale-kätele.
VastaKustutaa pesuesemete misiganes kohast kortsuminek on mul prioriteetsuse reas füüsilise valu järel väga kaugel. Kui pesu haiget ei tee ega sügele seljas, las olla kortsus, põhiline, et teda tunda ei oleks.
VastaKustuta(piisavalt sooja ilmaga käiks ma kogu aeg alasti, ainult tahtmatus teisi sellega häirida sunnib teiste nähes riideid kandma.)
(rinnahoidjate kõige hullemad sügelemis- ja valutamisomadused ei pruugi küll olla traatidest tingitud, vaid sellest jälkrõvedusest, mida nad traatide ja ihu vahele voodriks panevad - ja paelteks. Ja pandlad muidugi valutavad ja sügelevad ka. Aga pika peale muutub häirivaks ka hoidmine ise - isegi pehme mikrokiust ainsagi pandlata sportrinnahoidjaga. Häda, et ilma võib samuti valus olla, aga teistmoodi, näiteks joostes ja hüpates. Kõige mugavam oleks jooksmise ajaks tisse käega kinni hoida ja korraks trepist käies ma niiviisi teengi, aga pikka maad niiviisi ei lippa.)
VastaKustutanotsu: imetamisrinnahoidjad äkki?
VastaKustutaK., äkki saan oma ülearused Vagabondid sulle pakkuda? Ega sa Tartus ei elutse?
VastaKustutaVVN: üks suht talutav eksemplar ongi mul imetamisrinnahoidja, aga sellel on kahjuks ikkagi kratsivad paelad. Üldse müüakse kohutavalt vähe eksemplare, millel oleks mittekratsivad paelad ja neil paeltel EI oleks pandlaid (ma saan aru, et ilma pannaldeta peab joppama sellega, et ongi kohe ilma reguleerimata paras, aga need pandlad torgivad nii õudselt...). Pmst võiks ma muidugi tubli olla ja paelad ise siidiribadega ära vooderdada, aga natuke pahuraks võtab, kui ma ostan pesueseme, mis maksab mitu korda rohkem, kui kogu ülejäänud seljas olev riietus kokku, ja siis pean seda ikka ise üle õmblema hakkama.
(ja siis, kui ma valmis saan, selgub nagunii, et vahepeal on mu suurus muutunud. Ma olen mingi paarsada eurot magama pannud rinnahoidjate peale, mis osutusid ütleme aasta hiljem jälle liiga väikesteks ja nüüd seisavad ja koevad kapis, praktiliselt kasutamata. Võin ka neid välja jagada, peamiselt 75D.)
oma nahaaistingute üldarusaadavaks tegemiseks - ma olen aru saanud, et kratsivad kaubamärgisildid seal kukĺa peal käivad peaaegu kõigile närvidele ja vajavad äraharutamist. Mind torgivad rinnahoidjapandlad - ja enamasti ka õlapaelad ja tugikaare vooder - sama palju.
VastaKustutaSama häda siis, kui rumal tootja on aluspükste jalaaugu siseküljele kummi õmmelnud. Ma sain ühel hetkel aru, et kuni see torkiv kumm seal on, kipuvad need alukad kapis ilmaasjata ruumi võtma, sest ma kuidagi automaatselt jätan need alati valimata, kui kapi ees seisan ja pesu otsin. Ja asusin taspisi neil kumme küljest ära harutama. Kasutuskõlbmatutest alukatest said hoobilt kõlblikud. A need ei maksa ka 40-50 eurot paar, selliste odavate asjade puhul on vähem nõme ise niipalju vaeva näha.
a rinnahoidjatena on spordikad - need, millel ei ole pandlaid, mis käivad üle pea nagu maikad - mul tasapisi üha asendamatumaks muutunud.
VastaKustutaMul on üks (aliexpressist tellitud), millel on ees lukk. Tea, kas see ka käraks?
VastaKustutaAga phmt oli see kommentaarium praegu abiks. Sest mul oli kerge "wtf, inimesed, olge nagu mina, te elu oleks mõne koha pealt palju lihtsam ja kui ka otseselt lihtsam ei oleks (ebameeldivused jäävad), oleks te vähemalt sitaks kangelaslik!" ja meenutus, et nope, see ei käi päris nii, oli kohane.
Raskes asendis seljavalutamine, kraapivad rinnahoidjapaelad ja veits narmendav kardin lihtsalt vajutavad inimeste erinevatele tundlikkusekohtadele ja kuigi ma siiski arvan, et olen veits vapram kui enamik, ei ole asjad üldse nii lihtsad, et vaprusega saaks välja kanda ka otsest häda.
Ka mina topin vatti kõrva, kui korraga töötavad ketaslõikur ja selle tekitatud tolmu äraimemiseks möirgav tolmuimeja (ja mina võtan tolmuimejaga). Sest miks kannatada, kui saab ka teisiti, dohh.
Notsu, kui K. neid Vagabonde ei taha, siis mina võiks proovida. Mu kõige lemmikumad sandaalid olid Vagabondid, 7 aastat kandsin, enne kui ära lagunesid. Tartus olen ja saame proovimise korraldada ehk :)
VastaKustutaMinu personaalne arvamus, et raha esimene ja kõige olulisem eesmärk ongi mugvuste suurendamine ja ebamugavuste vähendamine. Elame üks kord, seega tuleks sellest kogemusest võtta maksimaalselt naudinguid mitte kannatusi kollektsioneerida. Peavaluga võtad ju ise ka rohtu ebamugavuse leevendamiseks.
VastaKustutaKuna kaubamärgid ei garanteeri vaid ainult vihjavad võimalikule mugavusele (loodetavasti see või teine firma prestiizhi hoidmise nimel täielikku saasta ei paku) siis erilist tähelepanu ei pööra. Valiku teen just mugavusele toetudes nii jalatsite, riiete kui auto puhul. Teate kui ebamugav on kallisse sportautosse sisse istuda, selle kõva vedrustusega sõita ja liikluses kõigist madalamal olla kompensatsiooniks vaid edevuse rahuldamine ja beibede pilgud :)
Vaprusega SAAB veidi aega välja kannatada ka otsest häda, aga sellel on mõtet ainult siis, kui sellega hoitakse ära veel suurem häda. Noh, et kui on sõjaolukord, siis tuleb vaenlase eest põgeneda või temaga võidelda, tühja sellest vigastatud jalast/käest/roidest. Aga niipea, kui tekib rahulikum moment, tuleb ka selle jala-käe-roidega tegelda.
VastaKustutaJa kui seda rahulikumat momenti ei tule mitte kunagi, no siis ongi paha lugu ja jääbki lõpuks oma jalast või käest vms osast ilma.
notsu: mind häirib eriti tugevalt rinnaalune volt. See koht, kus rinna kude torso põhiosaga kokku puutub ja selle peale vajub. Kui mitte midagi muud, tahaks sinna vähemalt kangast vahele, aga tugikaar toimib paremini, sest laseb ka õlast-rinnani osal mitte koormatud olla. Ilma tugikaarteta vajub ka kõige parajam toode seltsamast rinna alt kortsu, mis on, noh, natuke parem kui ilma, aga ikkagi ebapiisav funktsionaalsus kalli asja kohta. Tõsi, mind segavad ka rõivasildid ainult harva - ja kui ykõik milline rõivaese on naha vastas liikumatult paigal, võib ta sama hästi olla kangest tyllist või liivapaberist. (Sportrinnahoidjad suruvad eest nii lamedaks, et volti ei saa tekkida - see on järelikult samuti toimiv lahendus.)
VastaKustutaSaan aru, natuke häirib see mind ka. Aga kuna pmst häirib mind see, et miski käib seal rinna
VastaKustutaall ribide vastu, siis häirib tüüpiline tugikaar oma kareda voodriga mind rohkem kui rind ise, rind on vähemalt pehme.
Kas sa pead silmas, et liikumatult paigal ei hõõru? mul on vist mingi imeliku kujuga v imelikult toimiv keha - kui ma tõmban nii kõvasti ümbert kinni, et üldse ei liigu, siis hakkab hingamist segama (noh, et 80 sentimeetrise torsoümbermõõduga kannan ikkagi 75E-F-G suurust, täpselt nagu soovitatakse - et pigem olgu ümbermõõt väiksem kui päriselt ja korvi suurus suurem). Ja kui ostan õige ümbermõõduga, mis ei ole ka veniv, siis ikka midagi liigub. Pealegi ma tunnen tglt ka liikumatut survet, kui see on suunatud väikesele pinnale (seepärast on korsett märksa mugavam - surve on ühtlane ja seda ei pane tähelegi, kuni ära võttes on plahvatamise tunne, aga aitab ka see, et korsett käib linase särgi peale).
A sportrinnahoidjad - ja tugeva koega maikad - on head jah. Boonus on see, et lamedamaks litsutud rinna peal istuvad riided üldiselt paremini. Korsett annab muidugi sama efekti (renessanss- ja barokk-korsett - see vajutab samuti rinna lamedamaks).
Ideaalne rinnahoidja oleks, ma arvan, selline, mille korv oleks lihtsalt õmmeldud mittevenivast riidest, siis poleks tugikaart vajagi. Ma olen selliseid vanaaegseid puuvillaseid eksemplare näinud, aga praegu neid eriti ei tehta, arvatavasti on see tehniliselt keerulisem kui venivat materjali tugikaarega jäigastada.
VastaKustutaVabandust, VVN, kommentaariumi kiivakiskumise pärast. Ma pole veel päriselt lakanud lootmast, et kuskil maailmas leidub korralikult toetav rinnahoidja, mida minusugunegi printsesse herneteral saab kanda, ja lähen sellele mõeldeski põlema.
A sisulisemast poolest teen ma lihtsalt seda propagandat, et kui vähegi saab, siis ei peaks elu olema mingi asi, mis tuleb hetk hetke haaval kangelaslikult välja kannatada. Living vs surviving.
Mis ei tähenda muidugi, et peaks hankima mingeid vidinaid v "mugavusi", mille järgi ise tegelikult vajadust ega huvi ei tunne. Igaühel on omad prioriteedid - kellele on vaikus ja üksiolemise võimalus tähtsam kui kanalisatsioon majas sees, kellele vastupidi.
(ma ise olin omal ajal maru õnnelik, kui leidsin üürika - kööktoa, kus kraanikauss (ainult külm vesi) oli toas - mõelda vaid, ma saan omaette elada, privaatselt pesta ja vesi tuleb ise tuppa ja läheb ise ära! Ühikas oleks selle kõrval oma pead-jalad koos elamisega selgelt halvem tundunud, mis siis, et koridori või bloki peal oleks olnud sooja veega duširuum.)