Üksi - koeraga - kodus

On täiega nukker ja nunnu, kui masenduses Totoro on.
Sest no mu poega pole igavik otsa näha olnud, ilmselt ei näe koer teda enam kunagi, elu on ebakindel ja kurb ning ainult minu silitused ja sügamine aitavad.
Natuke.
Enamasti lamab Totoro passiivselt, isegi rihmata jalutuskäigud jõe ääres aitavad ainult, kuni kestavad. Mitte hiljem. Isegi isu ei ole, midagi ei taha, lamab apaatselt ukse ees ja isegi ei jälgi pilguga ümbritsevat.
Vahel niutsub vaikselt.
No mina tean, et Poeglapse aeg Inglismaal hakkab otsa saama ja varsti tuleb ta koju, aga Totorole ma võin ju seda rääkida, aga ta ei saa eriti täpselt aru. Ainult kui esimest korda, kui kudzu juba kurvastama oli hakanud, ütlesin jutu sees Poeglapse nime, tõusis ja pöördus koera pea VÄGA tähelepanelikult.
Aga tegelikult ongi hea, et ta jutust väga täpselt aru ei saa, sest mina arvasin, et Poeglaps tuleb koju möödunud öösel, aga tühjagi.
Olin valesti aru saanud. 21. aprill on see päev.
Nüüd koer vähemalt ei pettunud kohutavalt.
Kuigi mina ärkasin küll 4 korda öösel üles ja vaatasin tühja voodit segase pilguga, sest mu unenägudes oli poeg koju tulnud ja oot, tegelt ei olegi v?

Et peavalu on möödas, enam ei oleta. Sest lõpuks: eile korraks tuikas (ibukas peale ja aitas), üleeile ka, täna samuti ... aitab küll lootmisest. =)
Läheb, nagu läheb.

Kuna mul oli veider ja ebakindel olla, põrandata toa põrand on pooleldi valmis, aga mitte üleni, ja ma eile olin nii krdi tegus, et värisema võtab, otsustasin teha midagi, mis tuju tõstab. Nii et värvin omaette sibulakoortega mune, vaatan taaskord "The Good, the Bad and the Uglyt" ning kui filmivaatamisest jälle võrgupäevikusse kirjutamise paus sisse tuleb võtta, kuulan biitleid. Abbey Road.
Aaa, ja pannkoogid valgehallitusjuustuga on ka võtta.
Mis see on rööprähklemine v? Ei, see on asjade mõnusalt kordamööda tegemine, nii et üks konkreetne mind surmani ära ei väsitaks. Aega on, mul on 7 muna sokkidesse ja sibulakoortesse mähitud, 3 on veel.

Oivaline laupäevaõhtu.

Jap, üldse, miks ma kõik kümme valget muna peaks ära tegema? Käepäraseid sokke on ka tükkidekslõigatuna aint 9-le.
Olgu. Teeme 9.
See numbritele sidekriipsuga käändelõppude juurdekirjutamine on täiesti reeglitevastane, muide. Aga minu arust parandab teksti loetavust, nii et krdile reeglid.
Keevad. Ootan halvimat, ent loodan parimat - iga kord pärast keetmist (välja arvatud eelmisel aastal, sel ma ei õppinud ka korraks midagi) pakin munad lahti ja jätan meelde, et lõdvalt seotud, lihtsalt kotikeses munad tulevad ilusamad, kui risti-rästi-niit-ümber-pakikesse köidetud - ja iga kord, kui uusi mune pakin, tundub see kotikeste tegemine liiga raske, heal juhul saan mõnega hakkama (täna näiteks kolmega) ja ülejäänud lähevad risti-rästi meetodiga.
IGA KORD.
Nii et olen loobunud mõttest kõik munad kotikestesse pakkida (isegi sokke kasutades), ja pelgan lisaks täiesti mitteratsionaalselt, et äkki just täna ma panen liiga vähe koori või need jäävad liiga puntrasse ja välja tulevad üldisest sibulakeeduveest pruunid munad, mil vast mõnes kohas mõni heledam või tumedam laik ka.
Seni pole seda iial juhtunud, aga kahtlus on ikka. IGA KORD.
Ootan halvimat.
Loodan parimat.
Ja oleks see siis mingi tähtis asi, eks ole!
Need munad süüakse ära nii ehk teisiti ja neil ei ole seepärast jäle maitse, et neid sibulakoortega värvisin. Ükskõik, kas koore teistsuguseks tuunimine tuleb välja hästi või halvasti, maitse on munal muna oma.
Aga värvida on nii tore! Jah, mina olengi 39-aastane ateist, kes värvib kodus üksi (Totoro ei loe) laupäeva õhtul õnnelikult kanamune =P

Vaatame, vaatame ... pilti ma ei tee, sest mul pole vahendeid, eks ole, aga mul on tuhat (või vbla ehk sada või veidi vähem) sõna.

Esiteks olin ma enne enda suhtes absoluutselt ülearu karm: kotikestesse oli tehtud 5 muna! Enam kui pooled!
Teiseks: jap, kotikestes tulevad ilusamad. Kuidagi varieeruvamad, tume on lillakas lausa, mitte lihtsalt pruun, ja hele ikka kollane või suisa kahvatukollane, mitte beež. Lisaks mingid täiesti arusaamatult tekkinud punased varjundid sel tumedal lillal.
Kolmandaks polnud ükski muna katki keenud.
Võib oma tegevusega rahul olla.

Homseks on pasha. Halvemal juhul söön seda ka üksinda, sest Totorole ma EI ANNA, Poeglaps ei pruugi koju jõuda ja ega ta eriti pashat ei armasta, ning kas K tuleb ja paneb põrandat (lõputu protsess!) edasi, on lahtine.
Aga MULLE pasha maitseb ja üksinda olla on nii tore!
Seda enam, et ma pole päris üksi, eks ole. Totoro on ka.