Aasta ema

Olgu, sellest ma pean kirjutama.
Sest noh.
NOH!!!

Laupäeva õhtul kell 21:27 sain ma kõne. Mu poeg, kes oli läinud sõprade jalkat mängima, helistas. Ta ütles: "Tšau emme!" kuidagi väga haleda häälega, siis nagu oleks nutma hakanud - ja kõne katkes. Helistasin tagasi, korra kutsus, siis hakkas kinnist tooni andma.
Helistasin veel. Telefon olla kas välja lülitatud või väljaspool võrguteeninduspiirkoda.
Mul oli täiega mure. Kallistasin Totorot ja rääkisin, et Poeglapsega on miski halvasti ja ma ei saa midagi teha, sest kõne katkes ära ja ma ei tea, mida ette võtta.

Siis helises telefon uuesti ja ma sööstsin vastu võtma.
Rääkis täiesti rõõmsa häälega Poeglaps.
"Emme! Kuule, tule meiega jalgpalli mängima! A. ja R.-iga, meil on nii igav!"
Mul oli selle rõõmsa hääle peale siuke kergendus sees, et natuke kokutasin, jokutasin, küsisin, kus see staadion täpselt on, ja siis lubasin kohale minna.
Läksin ka.
Ja mängisin. Ja mängisingi, kuigi ma hästi allapoole ei näe ja lõin korduvalt pallist mööda ja väsisin ära jne jne.
Minu poeg ja tema vingest jalgpallurist klassivend R. korraga kiitsid mind alailma, ja samas ei andnud midagi ära, võtsid mind täiega (ok, R.iga olime ühes võistkonnas ka, sest loogika: kõige nõrgem ja kõige tugevam koos ning teises kaks ülejäänut, täiega mõistlik). Phmt R. on imeline, temast saaks oivaline treener, sest ta ei tunnustanud alailma mitte ainult mind, vaid mu poega ja A.-d samuti. Mäng lõppes 18-12 meie kaotusega, aga no arvestades, et mina olin oma teada tühi loos (kuigi kinnitati pidevalt vastupidist) ja R. mängis ülejäänud kahe vastu üksi, oli see täiesti hea tulemus.

Ühtlasi sai mu poeg taas tõestatud oma kuldsolvaja staatust.

Mina: no arvestades, et R. mängib phmt üksi ja mina olen siin ilu pärast, siis niigi hästi ju!
Poeglaps: No ilu pärast küll mitte!
=)
Siis me naersime, mina kinnitasin, et OLEN KÜLL ja Poeglaps üritas seletada, et ta ei mõelnud nii, aga staatus sai kinnitatud.
Kunagi ütles ta K kohta, kui too alles Overwatchi mängima oli hakanud, et huvitav, kas teised arvavad, et K on bot, ta mängib nii halvasti? Ka täiesti siiralt ja tõsiselt mõtiskledes.

Mul on nii nunnu poeg =)

Pärast-pärast tuli välja, et nad olid hakanud tüngakõnesid tegema, aga kuna Poeglaps ei tahtnud mingitele klassikaaslastele helistada, oli ta võtnud minu. Algul oli mõte lihtsalt "Tšau!" öelda, aga siis nad arvasid, et oleks lahe jalgpalli mängima kutsuda.
Keegi ei uskunud, et ma tulengi.
Aga tulin.
Lahkumisel ütles R., et järgmisel korral võtku Poeglaps ka oma ema kaasa.
Olen päris meelitatud, kuigi noh - nii sitta mängijat ikka annab teist otsida. Aga samas ma vähemalt jooksin, paar väravat kaitsesin ära (kuigi faking KOLM löödi mu jalge vahelt sisse - KOLM!) ja tean reegleid. Nii et asi seegi.
Nojah, ja lõin ühe värava ka. Selle fakti lisasin hiljem ülejäänud postitusele juurde - mitte et see tõsi poleks, aga mul on patoloogiline vajadus oma saavutusi mitte esile tõsta, need pole ju tähtsad üldpildis - eriti kuna ma isegi ei ürita teeselda, et jalgpallurina prügi ei ole.
Aga noh, lõin =P

Ühtlasi abiellus mu tütre tädi. Näiu käis pulmas ja puha. Kui täpne olla, on ta ikka veel seal pulmas.
Mina olen jalkamängult kodus - kui hämaraks läks, kutsuti A. koju ja varsti läksime kõik laiali.
Aga nagu - laupäeva õhtul kell 22.15 olin ma veel stadkal ja mängisin poistega jalkat.
Maivõi, kui lahe ma vahel olen =)