Kui elu eest pidurit all hoian, saan tehtud midagi kuue asja ümber. Eile kuus ja pool nt. Või no olgu, see koera pealt tulnud mullahunnikute kokkupühkimine ka.
No olgu, seitse, tuli seitse.
Aga siiski. Peaaegu. Jatkan samas vaimus, sest tegelikult ON juba parem olla. Suhteliselt raske on kirjeldada, mismoodi, võib kõlada isegi, et halvem - aga tegelikult on parem.
Tunne on teine. Mitte "Kõik lusikad otsas, kõik, lülitun välja ... oot, üks veel! Ma veel veidi suudan!", vaid "Lusikad peaaegu otsas. Ma nüüd puhkan ja kogun neid juurde".
Magan rohkem. Ei mängi civ-i, et natukene lõõguastuda, vaid olengi lõõgastunud ja kui aega üle, loen "Eikusagit" (üle).
Aga et tunde muutus tekiks, oli ainult ühte päeva vaja. Ehk - keha andis pea kohe teada, et õige tee! Tee veel sedasi! Nii on hea!
No ja mullapuru täis esik on sellega võrreldes tõesti tühiasi. Heam enesetunne on raudselt üle puhtamast korterist.
Kuigi nojah. Täna tegutsesin täiesti seitsme asja graafikus, aga kell pool 10 oli ikka vaja koeraga jõe äärde minna ja tagasi tulles tortillatedele täidist teha ja siis nad täidisega ahju ja juust peale ja kurat, me isegi ei taha neid enam - mu poeg võttis jäätist ja mina sõin tortillade küpsemise ajal ära lõunaks tehtud salati jäägid, aga sinna jääkidesse oli kuidagi sattunud enamik sinki, mis rukola ja tomatite juurde läks, ja mul sai kõht täis.
Poeglaps ikka võttis ühe - aga noh, homme ma siis ei tee süüa, eks? Pääseb aint soojendamisega.
Aga noh - edasi tuleb "Eikusagi" ja kohv ja krdile, eks?
(Noh, ja 140 sõna juttu kirjutasin ka. Või õieti 176, sest ega ma mingi punktuaalne ole. Sest vabandusi mitte kirjutada ju ei tohiks leida, eks? Mis ma jälle koorman end üle v? KURAM!)
Selle mõtteviisiga on väga viltu miski, et tähtsam on asju teha, kui puhata.
Kusjuures - kõige jubedam - ma ju saan aru, et see on vale, jabur ja kõigi teiste puhul ma räägin neile, et maailm ei lähe hukka, kui nad ei pinguta, võtku vabalt!
Aga mina ju jaksan? Mulle isegi täitsa meeldib? Tortillad head, suveöö oma hakatusel kaunis ja jutt paljulubav?
Ja siis läheb jälle nii, nagu läheb.
Läheb jälle, nagu läheb.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Keegi ei oska.
VastaKustutaJa muudkui õpid ja õpid ja õpid ja keegi ei leia, et nüüd oled tark ja enam vigu ei tee, mu meelest läheb mõnikord aina hullemaks ja siis tuleb rida hakkamasaadud päevi vahele ja jälle kõmm kraavi.
Tead, kraavis on ka teinekord hea olla, tähtis on lihtsalt jätta mõtlemata hilisem mõte "uh, see päev on untsu läinud...".
Äh, sul on tegelikult teistpidi kui ma kirjeldasin. Sa piitsutad ennast liialt, lausa ribadeks lööd, mina annan enne alla kui alustan üldse. Kui meid koos šeikerisse panna, segi kloppida ja kaheks portsuks välja valada, saaks kaks keskmist, ühiskonna poolt aksepteeritud olendit. Oleks see siis parem?
Vaevalt küll.
Lepime endaga.
Mittetegemine on väga jee! Päriselt! Kui sured, mis sa siis tõenäoliselt mõtled: "krt, oleks ma neid aknaid ikka rohkem pesnud" v? Kui tundub mõnus, on kõik korras.
VastaKustutaMinu häda on selles, et ma sattun segadusse, mida ma siis nüüd õieti tahan ja kui juba mingi kahevahelolek on, ma kaldun tegema. Rohkem! Veel rohkem!
Sest mulle on "teha või mitte teha?" küsimus tegemise märk.
Täpselt nagu mul oli (enam ei ole, sest ma ei karda) "Ma kardan seda? Järelikult seda ma teen!"
Tahtsin ka just öelda sama mis Kaamos – enamik meist ei oska elamisevärki. Muudkui õpime.
VastaKustutaAga akendega on mul see asi, et mõnus on siis, kui aknad puhtad. Jep, aknafetish, tunnistan.