Sedasi nukker, nagu juba toona kirjutasin.
Aga see on valus ka - valus moel, mida ma enam armastada ei suuda. Olen valust üleküllastunud vist, sest ma ei taha, ei taha teda enam, isegi kui ilus on.
Või siis tean nüüd, et saab ilma ka?
Mul on see tumen, keda ma armastan. Vahel kommenteerib siin ka. (Lehvitan. Jou, naine!)
Ja alles päris viimasel ajal olen hakanud taipama, et me oleme tegelikult hästi sarnased. Lihtsalt mina kuidagi võtsin lapsepõlvest kaasa jubeda valutaluvuse, "kannatan välja - niisiis pole hullu!" ja tema on ses osas tervema tausta saanud endale.
Võtab samamoodi hulle riske, aga ei jää kannatama, kui need head vilja ei kanna.
Mitte ideaalse taustaga elus, eksole, aga krt, kellel see ideaalne elu on olnud? (Isegi minu lastel pole =P) Aga tema kuidagi - saab aru, on tugev ja neil hetkedel, kus mina habisen (mida ei ole just palju, aga vahel ma isegi ei märka), räägib lihtsaid tõeseid asju.
Nt:
Ma tsiteerisin talle vestlust kolmandate isikute armuelu kohta.
Mina: Minu meelest on tal (naisel) mehest kõvasti rohkem mune.
Minusõber, isane: Ma arvan, et seal võibki asja juurikas peituda
Vb ta (mees) tahtis vahelduseks ilma munadeta naist 😛
Või noh, vähemalt endast väiksemate munadega
Ja tumen seepeale: Tüüpiline mehe seisukoht: naine on süüdi, sest ta on liiga midagi-midagi. Ma olen nii kohutavalt tüdinud sellest, et naine peab näitlema kogu aeg mingit õrna lillekest, et mees ei tunneks ennast munadest ilma jäänuna.
Ma ei ole just kõva klatšija, aga sel teemal võtsin suu täis, sest mulle ei meeldi petmine tähenduses "valetamine".
Nagu üldse ei meeldi.
Aga mul ei tulnud seda: "Kurat, mis mõttes on naine LIIGA ja kui mees ei suuda tema vääriline olla, on ok valetada ja nii muuhulgas lihtsamat, rumalamat, suuresilmsemalt vahtivat naist panna?!"
Tõesti mõtlesin, et nojah, vbla tõesti oli nii, et väiksemate munadega naist tahtis ja ...
Ja siis tumen ütles ja mul oli: "Issake, muidugi!!!"
Kurat, on vaja olla nii mömm mees, et vahepeal on hingel vaja, et keegi sind, suu lahti, imetleks v?
Pfff....
Tumen on läbi ....eee ... (krt, see on pikk aeg!) viimase 24 aasta olnud see inimene kellega koos ma enamikku oma hullusi teen.
Suvalises järjekorras "mida me teinud oleme".
Sõitnud uusaastaööl peokleitides pärast pidu kelguga alla kõige suuremast kohalikust kelgumäest.
Katsetused speediga.
Vene tänaval üle kangialuse ees olnud raudvärava roninud. Jah, ümberringi OLI palju inimesi.
Ujunud 1. mail kell 5 hommikul Anne kanalis. Jalad pidid härmatises pärast ära jäätuma peaaegu.
Elanud keskkooli lõpus pool aastat koos tema sugulaste suvemajas. Ei, sugulasi seal ei elanud, neil lihtsalt oli suvila üle.
Loomingulised koostööprojektid on ka tehtud (kuigi mõni ka vbla tuleb veel), üks neist mu jaoks siiamaani uhkusega esitletav.
Igasugused normaalsed asjad nagu koos pidutsemine ja aiaistumise kerge helge soojus ja meresujumise pöörasus ja krdi .... Eurovisoonivaatamised veel lisaks. Aga neid on nii palju, et ei anna ebamääraseltki kokku arvata.
24 aastat!
Ja täna on öö nii soe ja taevas nii hele ja mul on raske mõista, et see kõik on helge, mitte nukker.
Kuigi ta on olemas just praegu. Mitte kunagi ammu, vaid ikka veel ja kõik läheb edasi!
Ta on olemas.
Mul kummitab selline mälestus, et tal oli kunagi avalik blogi, aga siis millalgi läks kinniseks ja ma ei saanud enam lugemas käia. Kas see on õige mälestus?
VastaKustutaImetlusetahtmisest - ma suhtun nii, et niiviisi tahta või vajada ju võib, inimesed on erinevalt ebatäiuslikud, ühel on enda täielikuna tundmiseks üht asja vaja, teisel teist. Aga sellega saab ju aus olla.
Tal ei ole kunagi blogi olnud =) See on keegi muu =)
VastaKustutaJa minu tunne ongi, et alati saab aus olla, aga kui hakata juba vabandama, siis "mõne jaoks on rahu ja vaikus suurem väärtus kui ausus" on täpselt samaväärne sellega, et "mõnel ongi imetlust vaja".
Et noh - muidugi on inimesi erinevaid. Ja igasugusel käitumisel on põhjused, alati. Ja kõik teevad nii hästi, kui oskavad.
Mis ei muuda, et mina võtan mitte rahul olla teatud käitumistega. Ma ei ole ise mingi jumal, et andestan kõik ja sallin kõike =P
ma ei mõelnud isegi vabandamisele. mõtlesin sellele, kuidas inimesed oma elusid korraldavad, ja et olenemata sellest, mis vajadused on, saab seda kuidagi ausalt teha.
VastaKustutamõtlesin tglt ka sellele, et isegi salaarmukesi saab ses mõttes ausalt pidada, et kui välja tuleb ja skandaal ja tülid jne, siis aktsepteerida seda kui sellise elustiili loomulikku varjupoolt (selle asemel, et teistele ette heita, miks nad mõistvamad pole).
pmst seesama sinu mõttelaad, et teha oma valikud ja aktsepteerida nende tagajärgi.
VastaKustutailusti öeldud.
VastaKustutaOi neid aegu,
VastaKustutamis toovad sõnad suule,
see on kui pea-aegu
kaunis luule.