Pühapäevane

Aasta esimene ujumaskäik: tehtud.
Ühtlasi sai selgeks, et Totoro
a) ei oska ujuda
b) kardab seega üle pea vette sattudes uppuda ja summib suvalt, nii et vesi pritsib poolde taevasse, kuni jalad jälle maha ulatavad
c) paneb mulle üliväga pahaks, kui ma ujun nii kaugele, et ta kätte ei saa, ja olen nii rahulik ja rõõmus ja "tuletulekaaa!" seejuures.
Ta lausa urises mu peale pärast! Olgu, see on selline mänguurin, aga kuna ta KURJALT ei ole üldse kellegi peale kunagi urisenud, siis põhimõtteliselt urises ta mu peale nii kurjalt, kui oskab. Haugatused, ving, hala ja nutt olid nagunii enne teema, aga kui kaldale tulin, ta urises ja ei tahtnud, et ma teda patsutan ja silitan. Peaaegu kuulsin kogu tema olekust paistvat: "Ma olin NIIIII mures! Mida sa arvad, et kõik on korras ja hästi ja ei mingeid probleeme, kui sa teed NIIII ohtlikku asja ja ma ei saa sind kaitsa ka, sest ma ei pääse järgi! Ja ei olekski pääsenud, kui sa teisel pool jõge minema oleksid läinud! Mis sa arvad, et see on tühiasi v???"

Noh, ta sai oma kättemaksu, kuigi kogemata, sest varsti tulid sinna ujumiskohta kaks naist, kel kaasas laps ja koer.
Kuna enne olid kaks last tee peal hüsteerikasse läinud ja "Ma ei taha!" karjunud, kui Totorot rihmata nägid (ma siis võtsin ta rihma otsa), siis enne, kui tuvastasin, et neil kahel lisaks lapsele ka koer kaasas oli, võtsin Totoro rihma otsa. Ja siis tõmbas ta seda rihma nii kõvasti ja ootamatult, et mu käsi sai rihma sinna hõõrdumisest haiget ja ma ütlesin: "Raisk!"

Siis vabandasin, sest laps.

Läks natuke aega mööda ja TÄPSELT sama stsenaarium kordus.
Siis vaatasin ka, et mis värk, kuidas NII valus oli.
No pealisnahk on nimetissõrmelt ühest kohast maha hõõrutud, vett välja ajav alusnahk aint alles.
Mul on jätkuvalt veits valus.
Nii et täiesti tõhus tasu selle eest, et ma koera minemaujumisega hirmutasin ja tema üle leebelt irvitasin, kui ta üritas mulle järele tulla ja üldse hakkama ei saanud.
Muidu teine koer oli vana ja Totoro vastu üldse sõbralikku huvi ei tundnud, ainult kui too täiesti närvidele hakkas käima, näitas hambaid ja klähvatas pahuralt. 

Aga tõden, et mulle jubedalt meeldib oma koeraga neid pikki jalutuskäike teha ja ma üldse ei taha kedagi teist kaasa. Kui teisi inimesi jalutamas ei ole (täna oli, sest pühapäev ja sihuke soe ilm ka, mis välja veab), on TÄIEGA tore sedasi Totoroga kahekesi uidata. Ma võiks väljas tunde ja tunde veeta, kuid muu elu on ka. Ainult koerajalutamine ja siis magamine pole nagu - päris elamise tunnet mulle andev.
Aga palju jalutada on teema, väga teema.
Muidugi on osad inimesed, keda kohtan, jubedad.
- "Võtke oma kuradi koer kinni!" Endal oli tal taks ja Totoro läks neile ainult kolm sammu lähemale, sest TEINE KOER! NII LAHE! Siis ma kutsusin ta juba ära, sest nojah. Ega ma teisi koerajalutaid terroriseerimas ole.
Ja
- "Nüüd te peate minu ees vabandama!" - "Ta ju ei puudutanudki teid!" - "Mis te arvate, et ma koeri kardan või? Ei, aga nad on räpased, teevad minu ka räpaseks! Topivad oma nina sita sisse ja siis levitavad seda igale poole!"
Aga toredaid on kordades rohkem.
Ja neutraalseid veel neist jube palju rohkem. 

Ei midagi uut - igal pool, kus on inimesi, on teatud % hulle samuti. Keskmiste arvude seadus.

Aa, vesi? Vesi oli kombes. Mitte päris suvesoe, aga ujusin, siis seisin kaelani vees ja meelitasin Totorot enda juurde ja siis ujusin natuke veel. Ei olnud "sulps! sisse, viis tõmmet, kähku jälle välja!"

Kätekõverdusi saab teha, hoian lihtsalt viga saanud sõrme üleval, aga selgub, et ma hästi ei jaksa.
Mis ma olen täna juba midagi rasket teinud v? Näiteks üritanud kinni hoida päris rasket koera, kes pürib kaugusse?

Tegelt see koeraga jalutamise, söömise ja magamise plaan ka kauem kui päev oleks kasuks mulle. Sest olen niiiiiiiiiiiii sitaks väsinud kogu aeg ja ma ju tegelt tean, kui palju mõnusam on elada, kui ei ole end kogu aeg rihmaks tõmmanud.
Vbla pikaajaliselt ei toimi, ok, ma olen nii palju pordi porranud seda uuesti proovida - aga võtame väikselt.
Kolm päeva.
Lubatud on koeraga jalutada, sooja toitu teha, juttu kirjutada, süüa, magada ja natuke trenni teha. Noh, ja lugeda. Ja elementaarseid asju koristada. Ja pesu pes ... vot näete, kuidas jälle lappama läheb.
Ütleme, et ma teen 6 nimetamistväärivat asja päevas ja mitte rohkem.

See on ju võimalik, eks???
Kolm päeva? 20. mai, 21. mai, 22. mai.