pühapäev, 9. juuni 2013

Järvevee värvi tunne

Ma täna juba kirjutasin, aga kurat sellega.
Lugesin ekraanilt ühe lause ja korraga tuli kurbus nagu kosk.

Mitte halb kurbus. Mitte see kurbus, mis teeb haiget nii kõvasti, et saad korraga absoluutselt ja igakülgselt aru, miks sõna "hingevalu" olemas on. Mitte see kurbus, mis haavab hullemini kui luumurd, tundub nagu keev õli su tundekurdudes, kõrvetab need põhjani läbi. Mitte kurbus, mis võtab üksinda kodus karjuma ja kägarasse tõmbuma või väljas laternaposti najal ulguma, nagu rebitaks soolikaid välja - ei, mind tabas see teine kurbus.
Hea kurbus.

See, mis kõlab nagu Wish you were here triibulisel madratsil pragulise lae all, üksi joodud pudeliõllega. See, mis lõhnab nagu jasmiin valgel ööl, kui sa kõnnid paljajalu aias märja rohu sees ega taha minna tuppa tagasi nohisevate laste ja raske vatiteki juurde. See, mis kraabib hinges, kui sa vaatad üle hilisõhtuse põllu lilla silmapiiri suunas ja ühekorraga ei mõista, mis on viga, kui kõik on hästi, ja samas ihkad, et kõik muutuks, kõik, kõik, kõik ja ühekorraga.
See kurbus, mis tundub nagu ilusa inimese hea puudutus, millest kunagi edasi ei minda, maitseb nagu öine soe merevesi, korraga hellitab ja itkeb. See kurbus, mis tabab, kui selgesilmne filmisangar leiab oma sõjaväljal veritseva sõbra veidi enne, kui see päriselt surnud on. See kurbus, mille värvideks on uduvalge ja pilvelilla, ja mille lipp on taevas.

Ja ma jäin mõtlema, miks mul seda kurbust nüüd nii harva on.

Kas ma põiklen ja põgenen ta eest, kuigi ma ometi teda armastan ja ta mu õnnelikuks teeb - nii teistmoodi õnnelikuks, kui rõõm ja rahu, aga ometi kaheldamatult ja kordumatult õnnelikuks?
Või on asi lihtsalt selles, et selline kurbus vajab aega ja ruumi? Vajab tühja vaikset aega, mil ma ei tee midagi, ei saavuta midagi, kus ma saan midagi nimetut igatseda - selle asemel, et minna, anda igatsusele nimi, tal sarvist kinni haarata ja külili matile maha virutada?

Võib-olla ei olegi võimalik elada seda kurbust, elada viimse kui erguni elusat elu, ajuti pürgimisest ja püüdmisest loobumata.

Võib-olla ei olegi võimalik elada elusat elu, vahel elamisest loobumata.

2 kommentaari:

Bianka ütles ...

See oli HEA!

Kui sa kunagi kurtsid, et su luuletused on paremad kui proosa, siis tea, et see tundekirjeldus oli minu arust isegi parem kui su luule. Tõeline pärl. Nii täpne ja nii tundeline.

Ja veel missugune kinnitussõna: "IBPPro mistakes". Ei, ei ole siin mingeid vigasid, kõik on jummala õige :D

yxkb ütles ...

See oli nii ilus! Oh, sa oskad nii hästi kirjutada. Tänud sulle selle kauni hetke eest!