Kolmapäev, 5. juuni 2013

Sama vana hala

Nimetu kurbus, arusaamatu ahastus - ainult et tegelikult muidugi nimega ja arusaadav.
Labane ja masendav on see elu, kui vaatad ennast korraga seest ja väljast ja kõik motivatsioonid ripuvad juuksekarvade otsas ümber näo alla ja kõlisevad kõrvus, kui pead raputad. Võid ju teeselda, et ei näe ega kuule - aga see oleks teesklus iseenda ees, ja ma olen ju parem.
Enda ees teeselda on täielik madalus: loll on loll olla, aga otse piinlik on teeselda suuremat lolli, kui ma tegelikult olen!

Seletada siin ka ei saa, sest arutada iseennast on ekshibitsionistlik, aga lubatav, seletada iseennast kellegi teisega põimingus on selle kellegi teise suhtes alatu, ja ma ju ei taha alatu olla. Ma olen ju parem!
Või ma ei tea ka...

Vbla olen lihtsalt nõme, üksildane ja mõlemast nähtusest tulenevalt alakiidetud.
Kui ma teen imesid, siis mul ei ole vaja, et mulle silmisse vahitakse ja meelitusi öeldakse, sest siis ma usun ise ka, et bitch, I'm fabulous. Aga kui ma ei tee parasjagu imesid mingil põhjusel, muutub teiste tunnustus jube tähtsaks, sest ma ise ei saa seda



endale enam siiralt ja särava vaimustusirvega öelda.
Samas muidugi ei taheta mulle hästi seda välist tunnustust anda, kui ma parajasti olen vähem kui oivaline.

Minu hinnangul on see loomulikult sigadus, sest kas ma pole siis oma paremate hetkedega ära teeninud natuke sotsiaalset krediiti ja ei või seda rasketel aegadel kulutada, et oma olemist natuke pehmendada?
Samas saan ka täiesti aru sellest, et kui keegi on enamik aega suht lahe, oleks kuidagi pentsik minna ja hakata teda kiitma ja tunnustama nõme olemise hetkedel ja eest.

Kokkuvõte: elu on (nõme) keeruline.

4 kommentaari:

  1. Perekool (jaa, see on selline foorum) kirjutas kunagi, et lapsed vajavad õrnust, hellust ja armastust kõige rohkem siis, kui nad on seda kõige vähem ära teeninud. Tuletan seda mõttetera meelde vähemalt üle päeva, sest kolme titega peres juhtub ikka, et mõni parajasti EI ole midagi ära teeninud. Aga tuleb anda, muidu saab veel halvem.

    Ilmselt on täiskasvanutega täpselt samamoodi.

    VastaKustuta
  2. Mis tüüpi tunnustust sul vaja on? St millist valdkonda see kiitus täpsemalt peaks puudutama?

    VastaKustuta
  3. no hetkel hakkab juba paremaks minema. olen tänulik anonüümsele sõnumisaatjale ja lahketele huvitundjatele =)

    VastaKustuta
  4. mh, ma olen sinusse blogi pealt peaaegu armunud nagunii (olgu igaks juhuks öeldud, et see ei ole seksuaalne ahistamine, sest ma armun peamiselt lillelisplatooniliselt). kui see peaks kiiduavalduseks sobima.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.