Kuidas kõik hea tundub e. mõtle positiivselt vol III

Alustame ainsast mitteheast asjast: see raamat ei ilmu IIALGI.
/vahib märtri ilmel laenurka.
Krt, sealt on väga suur tolmutort rippumas.
Olgu, võtan harja ja sikutan ta alla.
Ei olnud lihtsalt tolm, oli ämblikuvõrk, mille peale ladestunud tolm jättis mulje hästi suurest tolmurullist. Nüüd on kodus üks tolmu täis ämblikuvõrk vähem.
Sai halvast asjast ka hea =P

Mu poeg leidis minu rahakotist Sõpruse tasuta-pileti jaoks kogutud templitepaberi ja ühe tšeki vahelt kokkumurtud kümneka, kui mina ise Totoroga jalutamas olin. Tema (Poeglaps) sai limpsi ja kiirsööki (sest tal oli minu kätte kogunenud taskuraha, nii et ta võib võtta sularaha, kui seda leiab rahakotist) ja ülejäägi, milleks oli 4 eurot ja 65 senti, sain endale.
Arvestades, et just olin poes käinud viimase raha eest, arvestusega, et homme laekub jälle viisakalt, on nii hea tunne. Vajalik olemas, aga ometi lisaraha ka veel. Hirmus tore pole isegi enda pärast, vaid et Poeglaps sai Cheetoseid ja Kellukest, kui mul on ometi nii kaua raha nii otsas olnud, ja sealjuures mitte peas arvet klapitades, vaid rahulikult osta.

Poeni, kus käisin, jooksime Totoroga ja pärast jalutasime suure ringi kohalikus jõeäärt ja kanali?/laia kraavi? äärt ümbritsevas parkmetsas. Kuna vihma sadas, ei kohanud kedagi ning koer jooksis rihmavabalt ja rõõmsalt ringi, ohhh. AITÄH, epp!
Kui ma vaatan oma pika-ringi-jalutussagedust, siis kuna mul ei ole enam muret, et kuidas kudzu jalutuskäigu lõpuosas jälle kätte saan, saab ta palju rohkem jalutada. Varem ma pigem ikka läksin temaga rihmaga jooksma, kui pikale ringile jalutama, kui tekkis tunne, et koer vajaks füüsilist liikumist. Ent ma ei jookse ligilähedaseltki nii palju, kui me pikad jalutusringid on, tema ei ole pikamaajooksija-koera tüüpi, vaid see, kes korraks sprindib arutu kiirusega ning siis nuusib niisama, ning rihmaga sidumatuna pikki ringe tehes oleme mõlemad rõõmsamad + ma jooksen LISAKS ju ikka temaga.
Viinerid ja visadus ...

Poeglaps oli ka koolis meie eilse õppimise tulemina viie saanud (üldiselt ma selliseid asju ei arvesta, aga ta oli nii hädas, maeitahaaaa, nii palju õppida, see on TUND AEGA, mitte 15 min, nagu õpetaja stuudiumi märkis, ja siis ikkagi õppis seda vene keelt, mida jälestab) ning vihmasadu on oivaline ka arvestamata minu ja Totoro jalutuskäigumugavusi, sest niiiii kuiv oli - ja nüüd enam ei ole ja jai! Selline tunne, et kõik taimed ringutavad ja sirutavad oma liigeseid ja on: "Kuule, võib täitsa elada ju!"

Lisaks ütles Murca, et ma ei näe küll kuidagi välja, nagu kaaluksin ligi 80 kilo, tegin eile 50 kätekõverdust järjest, sest ei olnud tunnet, et tahaks varem lõpetada, praegu tegin veel 50, sest üleskirjutamine tekitas tahtmise, see ühisjutt, mille teemal olen siin varem kirunud, on mul mudimisel ja päris krdi hea jutt on ikka, ning kui jaks otsa saab, võin minna magama, miski ei takista.
Ja homme tuleb raha.
Elada on nii tore mõnikord!