Kuna mulle kalasupp väga maitseb (meelega ei ole siin eristust, et SEE kalasupp väga maitseb, aga too teine on meh - mulle maitsevad nad pea alati), teen seda täitsa hästi.
Jap, igasuguseid, ainult püreesuppe ei tee, sest mul pole püreestamisvahendit.
Tütarlaps teatas, et kuna tahab toortatrast (ema mehe põhiline valmistatava toidu koostisaine) ja ühesuguse maitsega lihahautistest (kuigi neid tehakse nii erinevatest asjadest, mu ema on imeliselt suuteline panema liha keraamilisele pannile, lisama sibula ja porgandi ja külmukast igasuguseid erinevaid asju, mis teevad kokku kastme, nt oliivide vedeliku, letšopõhja ja sojakastme või kurgimarinaadi, pestolõpu ja sortsukese õlis hoidistatud küüslauguküünte õli, ja saama täpselt sama maitsega toidu) ka muud vaheldust, kui ise süüa tehes saab, ja tuli kohale.
Minu kaunitarid |
Ikka tore on vahel temaga ka pere olla!
Ta muidu teeb ise hästi süüa.
Lisaks sellele, et mina teen täitsa viisakalt, on tal profikokast isa, ligi kuuekümnesena ammust armastust realiseerinud ja kokakoolituse läbinud vanaema ning kõik see on andnud talle piisava tunde, et toit on tähtis, ja sellest tulenevalt on ta omandanud päris vinged söögitegemisoskused. Aga nagu ta ütles: "On emme tehtud toit ja restotoidud ja siis kõigi teiste tehtud toidud. Ja nii on."
Olin väga meelitatud. Ütleme, mu oskused teha algelistest väga odavatest toiduainetest head toitu on ikka millekski kasulikud ka olnud =)
Näiteks A4 teeb samamoodi hästi süüa. Ja tundub, et notsu ka - tema toidutegemispäevik. See kasinalt hakkamasaamine on hea koolitaja, kui inimene ise õpivõimeline on - tahad head toitu ja maksta ei saa? No siis õpid tegema, dohh!
Kalasupp sai igatahes otsa. Täna teen sushit - eile keetsin selleks riisi valmis ja puha.
Kui Tütarlaps tahab, siis aitab, kui ei taha, teen üksi.
Poeglaps ei ole toidutegemisse eriti kiindunud. Ta oskab küll algelisi asju teha, makarone keeta ja sinna peale juustu riivida, putru või hallitusjuustuga šampinjone teha ning ükskord, kui neil kooli oli vaja kaasa võtta isetehtud sööki, istusin kõrval ja õpetasin teda browniesid tegema (väga head tulid, nagu ise oleksin teinud =P). Aga tal ei ole huvi. Tema lahendus, kui tahaks midagi head, ent kodus ei ole ning pole ka võimalik seda poest tooma minna? Kannatada puudus välja.
Üldiselt piirdub tema toidutegemine vorstide või külmutatud peaaegu-valmis-saiakeste ahju panemise ja ootamisega, et nad valmis saaksid. Peekoni praadimisega saab ka hakkama (jaa, see on tegelikult päris keeruline, vajab head peekoni- ja ajatunnetust + oskust kuumust väikseks keerata just õigel ajal), aga eelistab minult manguda, et teeksin ise.
Ja ma enamjaolt ka teen. Sest noh. Ma ju armastan oma poega ja tahan, et ta õnnelik oleks!
Pealegi on ta tema. See tähendab, et kuigi maailmas on palju inimesi, kes söövad ka enam-vähem toidu ära, tema ei söö.
Ta sööb seda asja, mida ta parasjagu tahab, või ei söö üldse.
Siuke on ta olnud juba titest peale. Ning tema titeeast peale on tulnud mul samuti õppida, et tema meeldimised muutuvad. Toit võib aasta või lausa mitu olla ta lemmik - ja siis ta lihtsalt ei söö seda enam, sest "isu sai otsa". Kusjuures toimub ka vastupidine: ta on sushi peale oksendama hakanud, kui pisike oli, ent nüüd on see üks ta lemmiktoite. Ta ei söönud sibulaga toorvorste, aga viimati, kui neid 50% soodusega ostsin, oli ta ainus rahulolematuse põhjus: "Need kleepuvad ju!" (mitte toorena, küpsetatuna oli tema meelest kestsoolikas liiga palju külge võtnud küpsetuspaberi külge jäänut, sest ma enne kasutasin seda paberit küpsiste küpsetamiseks ning paber ei olnud _puhas_), ent sõi mitu tükki ära.
Aga talle ei maitse minu kodutehtud sushi.
Ma teen ikka, sest olen elukogemuse toel ju õppinud, et püüda tema isusid ette arvata on mõttetu ja tasub valmistada asju, mida mina ise tahan. Tema siis sööb või ei söö, nagu talle hetkel tundub, ja kuni mul on kodus mingeid variante tema varusöökideks (kiirnuudleid, kiirsuppi, juustu, võid ja leiba, kurki, rohelist salatit, redist, peekonit vms), olen piisavalt teinud, et me mõlemad rahul saaksime olla.
Ja mul on leiba, juustu, võid, redist, kiirsuppi ning eilsest isegi üks moosipall, jäätist ja külmutatud juusturulle - ta saab hakkama.
Me saame hakkama.
Kas ma teen hommikuks pannkooke, on küll kahtlane: Poeglaps sööb pannkooke ainult jäätisega vahel (mul küll on jäätist), Tütarlaps ka mingi hull fänn pole ning ma ise sõin juba kõhu täis eile ostetud spinati-fetajuustu-filotaignatorukesest kohvi kõrvale.
Aga vaatab. Nad magavad nagunii nii kaua, et vbla on pannkoogid nagunii lõunasöögiteema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.