Hea aeg on.
Ma juba kirjutasin sellest, et EKREde ja Trumpide kõrval on jõuliselt päris inimesed sõna võtmas ja elamas ja kuigi nad/me ei ole lihtsalt "nice", oleme natuke siiski ajaloost õppinud ja ei lepi.
Sest hah. Me ei taha sellist jätkumist, mis sealt tuleb!
Teate küll, ma olen seda lugu juba ammu aega tagasi siin jaganud, aga ikka on See.
Mu poeg läks maale üheksaks päevaks. Ise otsustas, et tahab ja läheb. Ja seal pole tal isegi arvutit, aint telefon! Krt, nagu päris raamatulaps, suvel maale vanaema juurde. Võttis isegi oma raamatu kaasa, lugemiseks. (Bartimaeus, mis ei ole ainult triloogia, vaid täiesti loetav eellugu on ka eesti keeles olemas. Tal on kaks läbi, üks pooleli ja üks ootamas.)
Niisiis sain jaanilaupäeva veeta kodus kahe loomaga.
Totoro mängis pargis Hubertiga, kes on temast natuke suurem ja kõvasti vanem (mingi 4 aastat juba) ja siis minul oli ka nii tore, et nää, koer saab koerasuhtlust, jee.
Lõke koosnes sigaretist. Mõtlesin, kas panna küünal põlema, aga ei viitsinud.
Ei hooli piisavalt.
Aga kaheni üleval olin ikka. Civilization. Nüüd pea valutab, aga ei ole enda peale kuri võtmes "kuidas nii loll võib olla".
Ma isegi öösel mõtlesin, et nii väsinuna mängida, mitte magama minna, on peavalu kutsumine.
Ja mängisin edasi.
Igal valikul on hind.
Võid valida, nagu tahad, aga ära pärast virise, eks ole. Või noh - ilmselt ma ei olekski niimoodi valinud, kui mul kodus sumatriptaani ei oleks.
Kui ma olen (sa oled) valmis tagajärjega tegelema, teen (tee) valik(u), mis tagajärje tõenäoliselt kaasa toob. Kui tahan.
Kui ei ole nõus tegelema - noh, siis toimin (toimid) teistmoodi.
Lihtne ju?
Ei ole või?
Inimesed on ikka erinevad ... näiteks autism ei olegi osa igaühest.
Hämmastav.
Muide. See ei olnud eesmärgipäraselt sedasi kirjutatud ega isegi poole pealt tekkinud teadlik maailmakujundus, aga "kuigi sa proovid olla hea" on takkajärele mõeldes sellise maailma loomine, kus autistid on enamuses, neurotüüpilised vähemuses ja püüavad toime saada endale võõrastavates tingimustes.
Selline pahupidi-maailm.
Ei, seal pole kõik lilled ja rõõmupidu, kaugel sellest =P
Lihtsalt inimesed teavad, millega riskivad, ning võtavad oma riskid teadlikult.
Enamasti.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
....nüüd loed sõnu ---vanaisalt /kriipsu asemele mõtle ise midagi kui oled lõpuni lugenud/... ole rahulik, ma pole sugulane,isegi mitte hõimlane... aga ma sain vahetult enne jaani kallistuse su särasilmselt tütrelt peenrast omakäeliselt korjatud maasikate eest, ehk oli veel porgandipirukatükike, lonks õunamahla ja pilt maisest/eesti/ avarusest... jalad maas...ei salga, et nuhkisin tänapäevaselt peale täna hommikul loojalt saadud/tänapäevaselt/ sõnumit...kõike ei suuda lugeda, vaadata - see ei tähenda, et ei ole mõtet kirjutada, aga kuni on elav inimene...saatsin loojale soovi näha ka sinu säravaid silmi rõõmustamas selle tingimusteta pakutava eestimaakillukese üle...VANAISA
VastaKustuta