Postitus looma- ja linnuhuvilistele

ghkfipöj8ietXYKHKLPÖJUYJDfdyjdtujyykj

Teiste sõnadega: olen nii väsinud, et koherentset juttu on raske ajada.
Oot, mida üldse tähendab "koherentset"? Mõtlesin, et tähenduslikku, aga guugeldan ... 

Koherentsus on kokkukuuluvus, seostatus, kooskõlastatus.
Koherentsus keeleteaduses on teksti sidusus.

No enam-vähem.
Vahepeal tuli kaks tagasisidet veel.
Goodreads (kuhu muidugi tilgub alailma, aga see värske, see Sille oma on eriti ilus)
Ja Loterii.

Siis sain vahepeal kaks looma koju. Mul on nüüd koer (tuntud ka kui Totoro) ja kass (tuntud kui K(C)orpus). Kassi nüüdis-pärispere läks reisima ja ma sain (kunagise oma) kassi ka endale mõneks ajaks tagasi.
Laias laastus saavad nad rahumeelselt läbi, kuigi koer muudkui üritab sõprust teha ja kui ta oma nina (otseses mõttes) liiga pealetükkivalt topib, teeb kass: "Kähhhh!" ja koer võpatab ja taganeb.
Korra on kass ka käpaga patsanud.
S.t. ilma küünteta löönud nina pihta.
Ta ei ole koeraga sõpruse sõlmimisest huvitatud, aga ka ei vihka teda. Tahab lihtsalt, et ta rahule jäetaks.
Mu ühtekas =)

Mis veel vahepeal juhtus ... meil oli hakipoeg toas. Selle remonditava ruumi aken on öösel lahti (päeval ka) ja ükshommik oli Totoro kuidagi eriti elevil, kui sinna suitsu tegema läksin. Vahtis ühte seinakapi taganurka ja ei pööranud mulle üldse tähelepanu. Ja kui olin oma sigareti lõpetanud, vaatasin ka sinna ja kuradi kurat! Hüplev hirmunud olekuga mustahallikirju mitte just pisike sulepundar, kelle nokal veel kergelt kollast märgata.
Tegelt ega ma ei ole kindel, et hakk. Äkki oli hoopis mingi rästas, suur ja rammus. Sest oli elev elamus ja ma väga ratsionaalselt ei mõelnud. Lind oli ka väheke turris ja laperdav, mitte selline ilus ja sile, nagu nad õues enamasti on.
Peletasin teda taas akna poole, sest sealt ta saaks välja lennata, seinakapi taganurgast oli vabaduse leidmine ebatõenäoline, ning teisel katsel sain ta aknast välja, nii et noorlind lahkus tiibade vihinal ning mul oli "jee mina!"

Et mul köögiakna taga elupuu otsas oli harakapesa, pole ka rääkinud.
Tütarlaps avastas selle, kui kunagi iidsel ajal mõne kuu eest aknast välja vaatas ja tuvastas, et hei! suvaline oksarisu elupuu peal on praktiliselt alla neelanud haraka, aint tolle pika saba ots paistab veel välja!
Hakkasin siis jälgima  ning selgelt oli pesa. Harakas või harakad, tühja ma neil mustvalgetel küütleva sabaga tüüpidel vahet teen, pendeldasid sealt sisse-välja ning aeg möödus.
Paar nädalat tagasi nägin pubekaealisi harakalapsi kassi kiusamas. Ega muidu ei saakski aru, et lapsed, suled sama värvi kui vanematel, mustvalge ja sinakalt-lillakalt valgust püüdev tume saba - aga nad oli vanadega võrreldes umbes poole väiksemad ja kuna vanalind istus sealsamas puu otsas, sai suurust vahetult võrrelda.
Harakalapsed karjusid kassi peale kiledalt, lendasid muudkui aga tema poole, ent viimasel hetkel muutsid suunda, nii et päriselt ei ramminud. Kass oli: "Johhaidii ma viitsin teiega jamada!" ja sammus rahulikult ja harakaid täielikult ignoreerides mööda aiaäärt edasi, halli-beeži-mustatriibuline, sile ja väärikas.
Sügavalt tüdinud nägu peas.