DISCLAIMER: Mõningad füsioloogilised detailid
Tegelen ikka haigeolemisega.
Järgnev lõik võib nüüd sisaldada rohkem informatsiooni kui te tahate, aga väide, et kõhulahtisus on mul üle, oli ekslik. Lihtsalt need söekapslid, mida võtan, taastavad mu ära, aga ilma nendeta on lahti mis lahti. Kuramuse - nädala juba? Ja kohutav väsimus. Jah, ma olen nagunii kogu aeg väsinud, aga nüüd on füüsiline kurnatus ka veel. Tunnen, kuidas rinnalihas tudiseb minu mitte midagi tehes juba tund aega. Vahepeal peab 30 sekundit vahet ja hakkab siis uuesti. Pead ei jaksa pöörata. Pilku ei jaksa fokuseerida, kui just väga vaja pole. Põhiline vestlus on "mhmh".
Ei ole tore.
Kuradi vasaku käe pöidlalihas on ka nii väsinud, et lausa valutab, kui labakäsi puhkeasendis pole.
Kurdaks veel, aga ei jaksa. Vbla selle üle ainult, et tuju läks ka üle mõistuse pahaks. Nii pahaks, et ma ei saanud aru ka, et see on haigusest. Tundusin endale täitsa adekvaatne ja väljendasin hingevalusid, mille olemasolust varem ei teadnudki, aga no ju siis olid sõnastamata lihtsalt?
Ainult et nüüd neid juba 12 tundi jälle ei ole.
Oeh ...
Mõtlen päris sageli sellest, KUI väga ma sõltun keemiakokteilist enda sees. Ja kas on võimalik, et teised ei sõltu või nad ei anna endale sellest üldse aru ja mõtlevad siiralt, et nende meeleolud on väliste asjaolude tulemus (kuigi tegelikult ju ... ei ole)?
Ma tean, et mina jälgin ennast üsna ebatavaliselt hoolega, sest minu kui autisti erihuvi on inimeste käitumine ja toimimine. See on mulle toonud igasugu jama (huvi Rongimehe vastu oli ka mu enda sõnastuses "majoneesipurgi lahtikangutamise huvi - kaas liikus taas natuke! Ma tahan teada, mis seal sees on ometi!"), lisaks kaldun enesestmõistetavaks pidama teadmisi, mis ei ole üldse enesestmõistetavad enamiku inimeste jaoks ja mul on "jookse puusse!", kui mingid tegevusterapeudid pillavad lauseid lastekasvatuse kohta või veel kordades hullem: mõni ebapärlikarp solvub, sest ma mõtlen valesti.
Aga laias laastus siiski olen suhteliselt ... teadlik inimeste toimimise loogika koha pealt.
Jap, "inimesed on lollakad" on osa sellest. Suur osa nende toimimise loogikast on "ma kaitsen end kujuteldava ohu eest ja see on hästi tähtis!!!"
... vot nii, aga seda hormoonide meeletut mõju ma ei oska hästi uurida. Minul on sedasi, raudselt. Aga sinul? Aga temal? Ma ei tea ju!
Olen tähele pannud, et hulk inimesi on teiste suhtes minu jaoks arusaamatult tundetud. Asjad, mida mina teeksin automaatselt, sest "tal on ju vaja" on neil "oo, ma oleks teinud küll, aga ma ei tulnud selle peale" 3 kuud hiljem või üldse ignoreeritavad ja "ma ei saanud aru ju!"
Mitte "mis see minu asi on", vaid "ma ei saanud aru!"
Ja ma ei tea, kas nad iseenda kehas toimuva suhtes on tegelikult tundlikud, lihtsalt ei märka, ei sõnasta või nad ongi tundetud, elavadki kuidagi hoopis teisiti - või, mis loomulikult on tõenäolisim, on mõlemasuguseid ja pihutäis minusuguseid ja siis mingeid neljandaid ja viiendaid, keda ma siin ei nimetanud.
Sest inimesed on erinevad.
See on ju ka üks mu postulaatidest.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Mul on näiteks nii, et kui mul on hea olla, siis ma kipun unustama, et partneril on kerge peavalu ja sellest tulenevalt ehk vähem huvi lõbustuste vastu vms. Tema kioub unustama, et ma saan temast hulga kergemini päikesepõletuse jne, inimesed on harjunud eeldama, et teised mõtlevad/tunnevad nagu nemad. No umbes nii, nagu sina eeldad, et naabreid ei häiri, kui sa õhtul hilja pesu pesed. Mina suudaksin arvata, et ehk häirib, sest mind ennast häiriks, aga mitme teise asja puhul, mis mind ennast ei häiri, ei tuleks ka selle pealegi.
VastaKustutaSee on ka muidugi tõsi.
VastaKustutaVahepeal ma ei saanud magada ja siis hakkasin kõigi teiste unemurede osas ka hellem ja "äkki ta ei saa ...?" olema, aga nüüd on jälle nii, et inimesed, kes ei saa valges magada, suht vaikse, aga olemasoleva helitaustaga magada, võõras kohas võõras voodis magada on mu meelest "no pole väsinud siis, polegi vaja ju, kui sellised asjad häirivad?!"
Ehk kui endal on või on vähemalt olnud, on lihtsam meeles pidada ja hoolida, see on ka õige.
Aga paljusid asju siiski "pole kogemust"-iga ära ei seleta =)
Elik osadele asjadele, milles mul kogemust ei ole ega saagi olla (stiilis luupusevalud, kala- või kassiallergia, kuidas on kõndida 80 kilo ülekaaluga) ma ikkagi olen tundlik ja kaasaelav. Kuidas on transsoolisena kempsus käia ja saada "valest" välja visatud, kuidas on olla peksa saav välismaalane jms
Rääkimata PÄRIS rõvedadest asjadest.
Ehk arusaamatu tundetus käib nt nii: "Nojah, ma teadsin küll enne, et tal on kalaallergia, aga üldse ei mõelnud sellele, kui talle krabinuudleid sisaldavat salatit andsin."
VastaKustutaMa usun küll, et enamik inimesi ei vaevu analüüsima ei enda ega teiste käitumist. Vähemalt mitte eriti põhjalikult. Miks nad peaks või kuidas see elu paremaks teeb? Nojah, allergikule allergeeni pakkumine on rumal, aga lakkamatu ülemõtlemine / hoolimine kulutab samuti ressursse ja ei tee kedagi õnnelikuks.
VastaKustutaKaur
Ma olen samuti üsna juhm märkama teisi häirivaid asju, mis mind ennast ei häiri. Aga õnneks olen ma selline naiivne lollike, kes usub, mida teised räägivad. St kui keegi näiteks ütleb, et iks heli on tal kõrvades lausa valus, siis ma usun. Alles siis hakkan selles uskumises kahtlema, kui kuskilt tuleb konkreetselt välja, et mingi jutt oli vale. Aga enamasti ei ole, sellistes ennast puudutavates asjades inimesed minu arust väga palju ei valeta.
VastaKustutaKaur, aga see minu variant - uskuda, mida räägivad - ongi üsna lihtne. Tunduvalt keerulisem oleks tagamõtteid kahtlustada, et "ju ta ikka valetab, tal ei saa valus olla, kuigi ta ütleb, et on".
VastaKustutaNojah ee? Kui ütleb, et kõrv valutab, ju siis kõrv valutab, saagu üle nüüd.
VastaKustutanotsule meeldib mediaanidega opereerida. Ma usun, et mediaan-kodanik ei ole lugenud ühtegi psühholoogia raamatut (kasvõi seepärast, et mediaan-kodanik ei loe üldse midagi), ei ole saanud psühholoogia õpetust ega kursusi, tal pole teiste inimeste käitumise üle mõtlemiseks vajalikku taustsüsteemi.
Empaatiline võib muidugi olla ka ilma mingi psühholoogiata. Aga võib ka mitte olla. Ukrainas käib sõda ja Etioopias on nälg? Kui neile ei meeldi, siis jätku kaklemine järgi või hakaku tööle, minu asi see igatahes ei ole.
no ma ei pea selleks ekstra empaatiline olema, et jätta tegemata miski, mille kohta keegi otse ütleb, et see talle kannatusi valmistab. nt peenikese häälega laulmata ja trummi löömata, kui keegi oigab seal kõrval peavalu käes.
VastaKustutaMuide. Teen kohe nüüd rämedama üldistuse ja väidan, et õhtuinimesed on teiste uneaja suhtes aupaklikumad kui hommikuinimesed. Kui näiteks mina olen hommikuinimestega kuskil koos öömajal, siis käin ma öösel kikivarvul ringi ja sulgen uksi võimalikult tasa ega pane inimestele näkku tuld põlema. Ka hommikuinimeste hulgas on samasuguseid, aga paraku olen ma nende seas kohanud ka selliseid, kes kukuvad hommikul kell seitse lärmama, üritavad minuga aktiivselt kontakti võtta ja kui ma selle peale midagi artikuleerimatut ägan, naeravad lõbusasti ja käituvad, nagu viga oleks minus ja nagu oleks õudselt naljakas, kui mul magamatusest iiveldab.
kuna ühiskond loeb vara ärkamist positiivseks oskuseks, siis loevad nemad end "normaalseteks" ja sind mitte, ja "normaalsed" inimesed on alati "nende teiste" üle nalja teinud.
VastaKustutaära ole ööinimene! ole ka normaalne!
taktitunnet loetakse kah positiivseks oskuseks, ei maksa unustada.
VastaKustutaa tglt mulle ei mahu hästi pähe, miks peaks kellegi kannatused, mida mul endal ei esine, mulle rõõmu valmistama ja nalja tegema lihtsalt sellepärast, et selles konkreetses aspektis olen mina enamus ja tema vähemus. Nagu... tavaliselt on enamuse hulka kuulujal elu nagunii lihtsam. Kust tuleb siis see agressiivsus, mida on vaja endast nõrgema peale välja valada?
VastaKustutama saan veel aru lihtsalt juhmusest või kohmakusest, seda teen ma ka ise kogu aeg. kogu aeg kogemata taktitu. Aga meelega? näen, et teisel on sitt ja ilgun sinna peale... nagu möh?
jooma ajab selline asi, ütlen ma teile (kuigi alternatiivina kaalun ujumaminekut. aga miks mitte mõlemat).
VastaKustutaOi, te olete nii palju huvitavaid asju rääk ... kirjutanud.
VastaKustutaSeda, et inimesed usuvad, kui neile öeldakse (nt notsu) tuleb õudustäratavalt vähe ette. Tavaliselt unustatakse kas ära ("oi, mul ei tulnud üldse meelde, et sul on kalaallergia", sa ei kannata trummilöömist ja kõva peenikese häälega laulmist, ei huvitu füüsikast või mis iganes) või on meeles küll, aga kuidagi ei lülitu ("ma tean küll, et see teema sind üldse ei huvita, AGA ..." ja tund aega juttu sel teemal, mis mind tõesti ei huvita ja isegi kurnab tohutult ja ma vahele võin ju pista, et ma tõesti ei hooli, aga see rääkijale millegipärast ei loe).
Elik ma võin ju öelda ja öelda ja öelda, et inimesed väsitavad mind, et mulle ei maitse tume shokolaad, et mul on loomakarvad riietel absoluutselt kama, ent ikkagi inimesed vabandavad, et nende kassi karvad mu riietel on, kingivad tumedat shokolaadi ja imestavad, miks ma võõraste inimestega välja ei lähe (see ei olnud sinu pihta, epp, see oli Kauri, kes on seda võrgupäevikut HULGA kauem lugenud).
Et inimesed usuks, mida neile öelda, peaks nad esmalt meeles pidama, mida neile öeldakse üldse! Ja millegipärast neil pole meeles.
Mul jälle millegipärast on.
Elik ma võin panna pesumasina tööle öösel küll, aga mitte seepärast, et mul meeles poleks, et nii ei tehta enamasti, vaid see on teadlik otsus. "Kui see segab, nende oma probleem, ei ole vaja end nii palju segada lasta!"
VastaKustutaAga et ma annaks kogemata kalasaltit kalaallergikule? Krt, mulle mainitakse, et peol on ka laktoositalumatud, ja ma "teen mõned suupisted kaasa ja võtan üht-teist" käin spetsiaalselt ostmas laktoosita võid ja kookosrasva, et küpsetada ilma laktoosita kooki ja võtan igaks juhuks laktoosivaba valgendajat, mida kohvile panna! Kuigi nad ei sure laktoosi süües, lihtsalt veits paha on ja kõht läheb korrast ära.
Ja noh - ma panen oma ostukorvi iseteenindusalas korvihoidjasse ja üsna sageli ka teiste omad, mis ostupakkimisalal laiali, lükkan kärud kärualale kokku, pakun oma töömeestele ja -naistele kohvi, süüa ja naeratusi ... aga kui inimest häirivad loomakarvad, on tema otsus mulle külla tulla või mitte tulla, mina spetsiaalselt puhastama ei hakka. Minu kodu. Teen nagu endal hea.
Äraunustamine on üks asi (ja mõistetav, mitte keegi ei mäleta kogu aeg KÕIKE), aga teine asi on see, kui keegi ütleb mingi konkreetse asja kohta, mis teda häirib, ja reaktsioon on selle asja võimendamine või tema ütlemise väljanaermine või valeks tunnistamine ("ah, pole midagi" või "kannatad ära" või "see ei ole võimalik").
VastaKustutaLapsevanemad ja vahel vist ka lasteaiakasvatajad või õpetajad paistavad selliste asjadega tihti silma - mul on sõbranna, kes ei seedi eriti rasva ja oksendas lasteaias peki välja, mille kasvataja talle sisse surus. Ja sõbranna, keda vanemad sundisid lapsena villast ujumistrikood kandma ("ei ole kare").
Kui keegi sunniks_mind_ööseti pesumasinat kuulama, järgneks verine vägivald =) Pesumasin ja kalasalat käivad minu jaoks täiesti ühe nimetaja alla: mõni keha ei talu kalasalatit, minu keha ei talu öist müra (päevast kah mitte eriti, aga kuna ühiselu reeglistik päevast müra tolereerib, pean minagi).
VastaKustutaOi, jätsin kahe silma vahele selle „kuigi nad ei sure laktoosi süües, lihtsalt veits paha on ja kõht läheb korrast ära.” Tead, nagu öösel käiatava pesumasina puhul, tekib mul siingi tahtmine veriseks vägivallaks. Toiduallergikuna (kanamunad) ütlen neile, kel õnn toiduallergiatest vaba olla – jaa, ma tõesti ei sure, aga tunne on selline, et surm oleks vägagi teretulnud, ja mida kiiremini, seda parem. “Lihtsalt veits paha”, my ass.
VastaKustuta=)
(Laktoositalumatus ja allergia on natuke eri asjad siiski.)
VastaKustuta(S.t. kalaallergikud, keda mina tean, hakkavadki konkreetselt kala süües surema, lämbumise tõttu - laktoositalumatus seda ei tee, lihtsalt gaasid või kerge iiveldus või kõhulahtisus vms.)
VastaKustutaOK, OK, sul on õigus, laktoositalumatus ja allergia ON erinevad asjad.
VastaKustutaMul oli pesumasinamüra tõttu adrenaliinitase juba eelnevalt üleval, sellest ka tavalisest suurem agressiivsus toiduteemal =)
üks laktoositalumatu, keda ma tean, võib klaasi piima peale pildi tasku panna. Nähtavasti on neid erinevaid (ühel teisel, keda ma tean, on tõepoolest peamiselt kõhuprobleem, mille vastu saab laktaasitabletiga).
VastaKustutaInimene õpib kuni elab =)
VastaKustuta/jälle targem
aga magamisest ja väsimusest - erakordselt kehva magajana mõtlesin, et järsku saaks kuldmagajatele unetust selgitada kui mingi karmi stimulandi mõju all olekut. Ainult et seda stimulanti toodab organism ülearuses koguses ja midagi ette võtta on vaja hoopis selle mahakeeramiseks.
VastaKustutaKahtlustan, et suurmagajate ja unetute vaheline piir langeb suuresti kokku depressiivuse ja maniakaalsuse poole kaldujate vahelise piiriga.
Väsimusega on sellel väga vähe pistmist - õigemini - teatud väsimusest edasi on üha raskem magama jääda, kuni on tunne, et ma ei jää mitte kunagi enam magama.
Nt kui ma käisin kevadel Viinis tantsukursusel, jõudsin sinna kohale, olles umbes ööpäev otsa magamata, sest lennuki stardiaeg kattus enam-vähem minu tavalise magamaminekuajaga, aga lennukis magada ei õnnestunud: iga kord, kui ma suigatasin, hakkasin lämbuma ja ärkasin võpatusega üles. Tegime siis kahetunnise uinaku, hängisime nii oma kümne kilomeetri jagu linna peal; jäin seejärel suurepäraselt magama, aga kolm tundi hiljem on silmad lahti ja tagasi kinni ei lähe. Sest organism on teinud järelduse "ahah, nüüd on ette nähtud selline režiim, kus üle paari-kolme tunni magada ei lasta".
Nii läks terve see kolmepäevane tantsukursus - kolmandal öösel oli organism juba aru saanud, et siin uues kohas on siiski lubatud ja ohutu magada, aga siis pidi jälle ülivara lennuki peale minema. Nii et koju jõudsin, olles nelja ööpäeva peale kokku 15 tundi maganud.
Kodus võtsin raske uinumistöö põhjalikult ette, häälestasin ennast aeglaselt ja pikalt. Õnnestus. Aga oleks ma lohakas olnud ja õige voodissemineku hetke tähele panemata jätnud, oleks vbla veel nädalakese jagu niiviisi edasi lasknud. Sest mu keha on täiesti võimeline püsima unetuses piisavalt kaua, et ma hakkan püstijala peal hallutsineerima.
Ja see lämbumine on samuti asi, mis juhtub just üleväsinult magama jäädes - nõiaring - kui suigatan, hakkan lämbuma, järelikult magada ei saa. Aga mida üleväsinum, seda raskem on sellest lämbumistsüklist välja tulla. Ma olen voodis nutnud ja karjunud, sest nii kopp ees on sellest lämbumisest.
VastaKustuta" miks peaks kellegi kannatused, mida mul endal ei esine, mulle rõõmu valmistama ja nalja tegema lihtsalt sellepärast, et selles konkreetses aspektis olen mina enamus ja tema vähemus."
VastaKustutaMa arvan, et KÕIK kannatused teevad meile rõõmu.
Aga neid, kus kannataja on vähemuses või rikub mingit kokkuleppelist normi, saab lihtsalt mugavalt osatada.
Söö liha (nagu kõik, näiteks nagu mina)!
Armasta vastassoolist!
Tarbi alkoholi!
Teeni hästi!
Sõida autoga!
ja nii edasi.
Me oleme julmad, aga mõnes kohas surub ühiskond julmuse rohkem maha, mõnes kohas jälle väiksem.
Kui satud sündima mõnda tugevamate tavadega ühiskonda (st lõunamaale) ja olema õnnetuseks veel naisterahvas, siis on vist eriti halvasti.
Sa räägid, nagu loomulikku empaatiat ei olekski olemas. Viimata juttu isegi vulgaarbioloogiasse ja suud peegelneuronitest täis võtmata, vaid puhtalt inimkäitumises: päris pisikesed lapsed hakkavad nutma, kui saavad aru, et kellelgi on valus. Piinavad ehk lõbu pärast vihmaussi, aga seni, kuni ei saa aru, et ussil võib valus olla.
VastaKustutaLõbu pärast piinamine, sellest ise aru saades, on juba hilisem lõbu, õpitud käitumine.
no ja su jutus on tglt vastuolu - kui "me" oleks läbinisti või põhiliselt julmad, ei saaks meil olla ühiskonda, mis seda maha suruks.
VastaKustutatuttav bioloog rääkis millalgi, et inimestel pidavat olema hoopis kalduvus "to root for the underdog". Kultuurides on selles muidugi erinevusi, ta arendas juttu edasi stiilis "sellepärast ameeriklaste edukultus mõjubki lollakalt", ühesõnaga, selline edukultus olevat anomaalia. See, mis ma tänapäeva küti-korilaste ühiskondadest lugenud olen, justkui kinnitaks seda (grupisisene agressiivsus suundub eelkõige võimukate-võimekate tegelaste vastu ja on ka pehmeid mehhanisme laiamise mahavõtmiseks).
Ja isegi suhteliselt edulembesemas Ameerikas kiputakse näiteks spordis olema nõrgema võistkonna poolt:
https://scholarcommons.usf.edu/cgi/viewcontent.cgi?referer=&httpsredir=1&article=3187&context=etd
Guugelda underdog effecti vms, seletusi on üritatud leida mitmesuguseid - nt et me oleme sotsiaalsed loomad ja karjale on kõige ohtlikumad liiga võimukad tegelased, mitte naljakad, aga kahjutud.
No ja kui vaadata mu varasemat näidet - lapsevanemad ja lasteaiakasvatajad - siis tundub kuidagi väga ebatõenäoline, et me oleks saanud maailma nii täis paljuneda, kui me koosneks isenditest, kes naudivad oma järglaste kannatusi. Arvestades, kui raske on inimtitte elus hoida ja kui kaua läheb aega, enne kui ta sellega ise hakkama saab, oleks me sellise spontaanse julmuse juures pidanud ammu enne välja surema.
Ma kahtlustan ikkagi mingeid neurootilisemaid mehhanisme.
(sest titele oleks kannatusi valmistada suht kerge ja ta ei saa selle vastu suurt midagi ette võtta - me oleks olnud kõik juba enne surnuks piinatud, kui üldse kaela kandma hakkasime. Tittede surnukspiinamise näiteid küll leidub, aga neist saavad kõmu-uudised just nimelt harulduse pärast, mitte näitena "just sellised me olemegi".)
VastaKustutama kahtlustan niisiis pigem sellist mehhanismi, et "minuga tehti nii, minust sai täitsa OK inimene ja ma ei taha ju ometi oma vanemaid kritiseerida, ju see pidi siis kuidagi hea olema". mõnes mõttes ka survivor biasi rakendamine.
VastaKustuta(Mulle meeldib, et notsu minu asemel ja minust imselt loogilisemalt seda juttu ajab, mis ma ajaks, kui ärkvel oleks või suudaks sõnastadagi. Mina võiksin ka õlgu kehitada, sisemiselt ulguda, aga mõelda, et sellega pole mõtet vaielda, selgelt trollimiseks kirjutatud lause.)
VastaKustutaEhh, notsu, su mõte lendab öösiti väledalt ja kaugele.
VastaKustutaSu küsimus oli "kust tuleb agressiivsus".
Mina vastan "sest inimesed ongi julmad" ja minu jaoks sellest piisab. Oleme mölakad ja kui ühiskond võimaldab, siis näitame seda välja ka. Kõik, minu jaoks on küsimus vastatud, võtame järgmise teema või läheme rattaga sõitma.
Aga sina hakkad arutama, kas see on kaasa sündinud või õpitud, kas rohkem on empaatiat või seda teist, jne jne jne :) Mis on minu jaoks nagu "möh?".
No aga "inimesed ongi julmad" on samavõrra tõsi/mittetõsi kui "normaalselt ei ole inimesed ju julmad", millele notsu ka tähelepanu juhib.
VastaKustutaEhk nii julmuse kui mittejulmuse ilmnemise osas mängivad palju keerulisemad faktorid kaasa kui "ühiskonnanormid" (mis ka ju millestki tekkinud on).
Ja lisaks üksikinimese sees olevatele erinevatele motivaatoritele on veel inimestevahelised erinevused. Ma vihastasin jubedate Manjana peale, kes tuli "kes mäletab kuidas" teema alla ja teatas, et tema halba ei mäleta, unustage ka ära või ise olete oma jamades süüdi.
Nagu ... kas niiiiiiiiiii raske on aru saada, et inimesed ei ole ühesugused ja nende jaoks ühesugused lahendused ei toimi ega saagi toimida, sest aluspõhi on nii erinev???
Kuidas see "inimesed ei ole ühesugused" asjasse puutub?
VastaKustutaKui küsimus oleks "miks inimene sööb" ja ma vastan "ju tal on kõht tühi", siis ma ju ei ütle, et kõikidele inimestel on kogu aeg kõht tühi, või et tühi kõht on inimese loomuomane seisund, või et söömist põhjustab AINULT tühi kõht, või et tühi kõht oleks täiesti ühene seisund - ilmselgelt on näljasurma ja natuke-näksimise-soovi vahel mingeid olekuid veel. See "tühi kõht" on lihtne vastus lihtsale küsimusele.
Kõik on õige =)
VastaKustutaKaur, "sest inimesed on julmad" on minu jaoks "kust tuleb agressiivsus?" küsimusele peaaegu et tautoloogiline vastus. Agressiivsus ja julmus ei ole üks ja sama, aga agressiivsus kellegi ohutu ja/või nõrgema vastu on juba mõiste, millel on julmuse mõistega suur ühisosa. Nii et kui sa vastad küsimusele "kust agressiivsus ohutute/nõrgemate vastu?" vastusega "sest inimesed on agressiivsed ohutute/nõrgemate vastu" on loogiline, et ma ei võta seda kui vastust, vaid küsimuse ümbersõnastamist. Kust tuleb julmus?
VastaKustutaa mis öisesse mõttelendu puutub - muidugi. Hommikul kl 4-5 paiku olen ma eriliselt ärgas ja pea käib väga kiiresti. Sellepärast ajavad netivaidlused mind närvi - ma olen parimas vaidlemisvormis, aga pean oma kommentaaridele vastuseid pool päeva ootama. Kui ma mõtleks nii, nagu need, kes minu üle naeravad, kui ma hommikul kl 10 uimane olen, siis võtaks ma kah suu täis, kuidas inimesed on nii laisad - tahavad kl 4-5 hommikul magada, kui ometi suur valge väljas ja vanarahvas lüpsis lehmi ja.
minu tunne öise monovaidluse ajal on suuresti "I would scream... but I have no mouth" (sest kas kommentaar on olemas, kui keegi seda ei loe?)
VastaKustutaTõepoolest tõepoolest. Aga enamasti on inimesed tautoloogiliste vastustega täiesti rahul ju.
VastaKustutaKäisin mingil pressikoolitusel. (Oli pädev esineja, kogenud tüüp. Tema seletas, et ärge mõelge üle - inimesed ootavad üldiselt enesestmõistetavat ja pahandavad, kui nad seda ei saa. Sul on telepilt, kaadris kasvab puu, ja selle all oled sina kui pressiesindaja. Siit ütlegi "MEIL SIIN KASVAB PUU." Keegi ei taha, et sa seletaks, mis puu see on ja kuidas siia sai või mis tast edasi saab. No koolitus oli tegelikult erakorraliste sündmuste kommunikatsioonist, nii et näited olid rohkem "näete maja põleb? näete jah? no vot - maja põleb!" stiilis.
Vaatad otse kaamerasse, ütled selge intonatsiooni ja väljapeetud rõhkudega ilmselgeid fakte, ja kõigile meeldib.
.. ja kui ma CNN vms uudiseid vaatan, siis täpselt nii seal ongi. On mingi jama, inimesed kõnnivad hulgakesi tänaval või tapavad üksteist vms, ja kommentaator kala näoga kirjeldab "inimesed kõnnivad hulgakesi tänaval. inimesed tapavad üksteist." Kõik, kogu info. Mulle ei sobi, seetõttu ma välismaised video-uudiste kanaleid ei kannata. Aga ilmselt rahvale üldiselt meeldib.
VastaKustuta"see on vesi. see on cola."
VastaKustutaa vastus, mis oleks mulle vist kõige huvitavam olnud, oleks see, kui inimene, kes tunneb vajadust naerda, kui keegi on magamata või tal midagi sügeleb, kirjeldaks, mismoodi see tema sees käib.
VastaKustutaKunagi oli midagi selletaolist, ainult teisel teemal (vähem kellegi häda üle naermise, rohkem teiste lolluse pilkamise kohta) mu kommentaariumis, kui oli see netiemmede ja Malluka skandaal. Siis oligi päris huvitav.
Mul on sama probleem mis Notsul – minu ja teiste kommentaatorite ärkvelolekuaeg eriti ei kattu =)
VastaKustutaNing ma tahaks nagu Notsugi, et inimene, kes tunneb vajadust naerda, kui keegi on magamata või tal midagi sügeleb, seletaks üksipulgi lahti, mismoodi see mehhanism tema sees töötab.
Kusjuures VVN, mind ikkagi kergelt veel torgib see “lihtsalt laktoositalumatus”. Mitte et ma ründaks või oma arvamust peale suruks, aga mu meelest on kannatuste võrdlemine… hmmm... OK sildistan ja ütlen et “väär”. Et vaadake, minul on toiduallergia, aga sinul on “lihtsalt” laktoositalumatus. Või et mul valutab selg, aga sul “lihtsalt” väike sõrm. Aga ma ei tea, äkki sain sust valesti aru, ja nüüd puhun olematu asja suureks =)
Nah, eks ma natuke ikka võrdlen =) Elik ma ei teadnud, et laktoositalumatus võib pildi taskusse kukutada, ma võtsin oma tuttavate pealt, kes tasakesi aastate jooksul õppisid, et "aaaa, mul alati pärast piimatoodete tarbimist see jama! Äkki on seal seos?" ja teiste, kalaallergikutest tuttavate pealt, kes võivad kupla minna või aevastama hakata juba kala sisaldavale toidule lähedal istumisest ja konkreetselt hakkavad surema, kui kala söövad. Kumbki neist pole teadlikult 30 aastat söönud, aga seda, et hea inimene eksikombel pakub, nad ei saa kohe maitsest aru ja kiirabi, on mõlemaga juhtunud.
VastaKustutaJaa. No tegelikult võrdlen minagi, kui nüüd päris aus olla. Aga ma üritan meeles pidada, et võrdleja ja võrreldav elavad erinevates kehades. Kui sul ikka väike sõrm jubedalt valutab, ei aita teadmine, et teisel valutab kogu selg. Või kui sul peale piima joomist tekivad gaasid ja iiveldab, siis sind sel hetkel kellegi teise eluohtlik toiduallergia ilmselt väga ei huvita.
VastaKustutaÜhesõnaga, kuigi kannatused tegelikult ON võrreldavad, toob võrdlemine mu meelest ainult häda kaela, kõigile =)
Päriselt? Et kui sa pärast võiga tehtud koogi söömist ohtralt peeretama hakkad, tundub sulle korraga üsna kõrvaline, et keegi kõrvalmajas kala kätte lämbub?
VastaKustutaMul küll tekkis unetuse osas taas-suurem-respekt (päriselt ma pole austust-arusaamist kunagi kaotanud, aga kasvab ja kahaneb seoses sellega, mida kuulen-näen) notsu kirjelduse järel - ja ikka päris kurb hakkas selle pärast, et kellelgi on nii.
Selleks ajaks, kui ma kohale jõuan, on Notsu juba kõik ära öelnud :) - unetuse kohta siis. Ma samuti kehva magajana pean ütlema, et nii on, väsimusega sel eriti pistmist pole. Küsimus pole selles, kuidas ennast rohkem väsitada, vaid selles, kuidas üliaktiivset meelt maha keerata. On täiesti võimalik olla nii väsinud, et tahaks nutta, aga magama ei jää, sest aju ja närvisüsteem töötavad täie auruga.
VastaKustutaOmal ajal ma proovisin seda füüsilise väsitamise varianti - kasu polnd mitte kui midagi, pigem lisandus õhtusele magamajäämisvõimetusele poole öö ajal lõplik taasärkamine. Ma muidugi olen füüsiliselt suht vastupidav, nii et oimetuks kurnamiseks läheb päris palju vaja ka. Mis aga teatavat tulemust annab küll, on liigse stimulatsiooni maha keeramine. Kui ei ole mingis sotsiaalses, emotsionaalses (ükskõik kas positiivses või negatiivses) või sensoorses ülekoormusseisundis, siis võib magamine päris edukas olla.
VVNile: no mitte päris nii, et kui mul kõhugaasid, siis surejat ei aita =) Aitan ikka. Aga see on väga ekstreemne näide. Mis ma oma eelmise kommentaariga öelda tahtsin, on, et kannatuste, nii füüsiliste kui vaimsete pingeritta seadmine on suures plaanis libe tee mu meelest.
VastaKustutaPeale selle, inimeste taluvuslävi on erinev. Erinevad inimesed, erinevad olukorrad, või siis sama inimene, aga erinevad olukorrad. Näide: kui mul on muidu kõik lill, siis mu väike seljavalu jääb vahel isegi tähelepanuta. Aga kui mingid muud jamad on nö. vundamendiks, siis tundub sama tugevusega valu väljakannatamatu.
Ma olen tegelt nõus =) Et kannatusi ei tasu järjestada.
VastaKustutaAga mul endal kaldub olema nii, et KUI rõve oli, saan päriselt aru alles siis, kui valu lakkab, enne on kogu aeg "no mul pea natuke valutab ja tuju on veits paha" (kui ei ole põletushaavad või nahk maas suuremal piirkonnal kui 1 ruutmillimeeter - need on erevalusad), ma ka luumurdu registreerin algul aint kui "imelik tuim tuige ja valu ja surin - miski on valesti, vist luu katki" .
Ja siis mul on veider kuulata, kui inimesed kilavad mingi sellise asja üle, mis mu meeles oleks isegi pärast valu öakkamist "no oli jah veits rõve - aga isegi mastaapset kergendust pole, pfff"
Ja kuna ma vaikselt sain aru, et mitte mul on vähem valus, vaid ma lihtsalt olen harjunud sellega, et valus on ja see ei registreeru enam mu närvides kui "Häire! Häire!" vaid "tavaline sitt", ma vaatan kerge ülbe üleolekuga neid väikeste kannatuste üle nutjaid. Umbes et "jube hellitatud olete elu poolt, kui siuksed asjad segama hakkavad."
Aga see, mida notsu ja Frieda kirjutasid unetusest, vajus jälle mu ajju sügavale ja mul on nüüd nende pärast tõsiselt hirmus.
“Vaatan kerge ülbe üleolekuga” ja “jube hellitatud olete elu poolt”– no vot just seda mõtteviisi ma silmas pidasin, kui korrutasin, et kannatuste järjestamine pole OK. Aga ma ei pannud seda nii otsesesse sõnastusse, igaks juhuks =) Ma olen ise olen muide ülbe üleoleku ämbrit pool elu kolistanud, aga tänaseks jõudnud arusaamisele, et see ei ole OK, kui teiste ja enda kannatused ühele skaalale asetad. Sest mingit ühtset kannatuste skaalat pole olemas, mu meelest. Ja nagu me siin ning mujal miljon korda korrutanud oleme – INIMESED ON ERINEVAD. Mis ühele “tavaline sitt”, on teisele “häire, häire!” Ning need häire-inimesed pole tingimata kehvemad või õrnemad, neil võib jälle mõne muu asja suhtes suurem talumisvõime olla.
VastaKustutaUnetusest – jube. Tunnen unetutele südamest kaasa. Ma just mingi aeg tagasi lugesin väga silmiavavat raamatut – Matthew Walker, Why We Sleep. Sain unest ja magamisest sihukesi asju teada, millest mul enne aimugi polnud. Ja et kui üliväga oluline on uni nii füüsilise- kui meeletervise seisukohalt, elukvaliteedi seisukohalt.
Kusjuures mul see unetus just ongi "tavaline sitt", eriti isegi ei registreeru - pigem registreeruvad need perioodid, kui ma ütleme terve nädal järjest normaalselt magan. Selles mõttes mul ei ole enda pärast hirmus.
VastaKustutaTundub, et ma talun ka magamatust paremini kui paljud teised inimesed (kui olen laiamise tujus, siis mõtlen patroneerivalt "see on minu viis õppida, kuidas on 100-punktise IQga elada", sest magamatus pidavat teadupärast mõjuma vaimsetele võimetele kahandavalt, umbes nagu peapõrutus) ja kui magamatus on piisavalt suur, võin sellest lausa joobesse sattuda (ja seletan suure suuga: "ma ei lähegi enam kunagi magama! mul pole enam kunagi vaja magada! ja ma olen täiesti adekvaatne!" *kallan suust jooki mööda ja jooksen mööblitükkidele otsa*), aga pärast esimest väljamagamist on muidugi ka pohmell kole.
Et ühest küljest nagu VVN-il - eriti kooli ajal jõudsin ma magamatusiiveldusega nii ära harjuda, et ei teadnudki, et saab ka teistmoodi; alles täiskasvanult, kui seda jälle kogesin, sain aru, et oma pool mu sotsiofoobsusest ja ärevushoogudest saab lihtsalt magamatuse arvele panna.
Aga ühtlasi on see ka näide, kui palju selline ebamugavus võib ajudele hakata. Ma veetsin ju asjatult palju aega, uskudes, et inimesed on hirmuäratavad, saamata aru, et see sees keerav tunne pole mitte päris hirm, vaid lihtsalt iiveldus, ja et enne, kui ma üritan enda psüühikat treenida ja endast kuldsuhtlejat välja võluda, tasuks otsida võimalust välja magada. Inimmõistus on kõva ratsionaliseerija: kui mul sees keerab nagu hirmu tundes, siis on jube kerge uskuma jääda, et mul ongi hirm, ja leida sellele põhjuseid.
Heh. Kui ma VVNi ja iseenda kommentaare loen, siis tundub üha rohkem ja rohkem, et piir jooksebki maniakaalsuse ja depressiivsuse vahelt. Mul pole ettekujutust, mis tunne on olla pideva depressiooniga (kuigi ma arvan, et põhikooli ajal oli mul depressioon - aga see oli selgelt välisest tingitud ja niipea, kui välised olud paranesid, kadus ka see häda ja ses mõttes polnud see ikka nagu päris depressioon). VVN nähtavasti loeb jälle minu juttu sellest, mis hädad on pideval loomulike upperite peal elamisel, nagu ulmet.
See võib ka seletada meie hirmu-kartmatuse vastaspoolustel asetsemist. Mul piisab üsna vähesest, et ma hakkaks kehaliselt tundma paanika sümptomeid (pulss üles, õhupuudus) ja ma pean mõistust rakendama ja endale ütlema "see on lihtsalt selline tunne". Aga alati ei jõua ju kõigisse oma enesetunnetesse nii kahtlustavalt suhtuda. No ja plusspool on see, et õnnejoovastused käivad kah tihti peal. Kui ma mõistust ei rakendaks, elakski ma nii, et "aaaaahhhh! nii õudneee, appiiiiiii, sureeen! aaaahh! nii laheeeeee, jessjessjesssjess, ma-armastan-eluuuu!"
(no ja maga siis niiviisi, kui kõik on kogu aeg kas väga õudne või väga lahe ja ühtlasi KÕIGE TÄHTSAM ASI maailma peal ja nõuab KOHE tegelemist-mõtlemist-lahendamist.)
VastaKustuta“Vaatan kerge ülbe üleolekuga” ja “jube hellitatud olete elu poolt” - seda saaks vist iga inimene mingis aspektis iga teise inimese peal rakendada. nt "sa ütled, et et ei taha paljude inimestega korraga kohtuda, sest väsitav? häh, sa pole päris palju inimesi korraga näinudki!".
VastaKustutaa ma arvan, et kui iseenda vastu lahke olla, siis saab oma tundlike kohtade taju tasapisi laiendada ka teistele. paljudest inimestest tulevat väsimust saab ekstrapoleerida muudele nt müraärritajale ja vice versa. noh, et "tema jaoks on inimesed sama väsitavad nagu minu jaoks madala sagedusega undamine".
Kui enda vastu lahke ei ole, siis pole muidugi motti ka teiste vastu olla ("miks tema ei või välja kannatada, kui mina kogu aeg kannatan".) Asi, mida A. mulle regulaarselt meelde tuletab.
pmst tahan ma seda öelda, et mulle pole vaja unetuse pärast ekstra kaasa tunda - mul omad raskused, teistel omad. Piisab, kui inimesed usuvad, kui ma ütlen näiteks, et "mul oleks nüüd vaja magamisele häälestuda, sest ma olen viimase paari ööpäeva jooksul ainult paar tundi maganud, ja see läheb untsu, kui te akna taga samal ajal tümakat kuulate".
VastaKustutaja siis olen ma vastutasuks nõus näiteks uskuma, et kõigile ei jäägi kohe meelde, mis nad lugenud on.
VastaKustutaAwww, nii mõistev ja samas nii põnev!
VastaKustutaS.t. mingil väikeaju tasandil ma saan sellest kõigest aru - kui keegi on millegi osas ekstra tundlik või vastuvõtlik, aga see pole sama asi kui mul, ma kannan üle ja mõistan.
VastaKustutaÜlbus tuleb sisse, kui keegi on sama asja suhtes tundlik kui mina, üldiselt paistab oma eluga paremini hakkama saavat kui mina, ent halisema hakkab juba palju varem, sellal kui mina olen alles "eeee ... ebameeldiv".
See viimane on ka jälle miski, mida ma pean endale meelde tuletama. St üldiselt ma olen alati kaastundlik ja empaatiline kõige suhtes, mille üle inimesed kurdavad, aga kui igasugust ärakuulamist ja õlalepatsutamist ja kaasa elamist ja tundmist mingil ajal ikka liiga palju saab, siis läheb kurnatusest meelest enda vastu lahke olla ja tuleb ka teiste suhtes see tunne küll, et misasja, te nutate siin sellepärast, et pind on sõrmes, aga mina jooksen parajasti verest tühjaks ja keegi ei pane tähelegi.
VastaKustutaTäpselt.
VastaKustutaA. (näedsa, ise ka märkan, kui suur autoriteet ta minu jaoks on) ütles mulle korra, et "sa ei saa teiste vastu lahkem olla kui enda vastu, see ei ole tehniliselt võimalik. Sa saad ainult teeselda." Mida oli raske uskuda, aga oma iva siin on - just nimelt nagu Frieda ütles, tuleb see tunne, et misasja te nutate, kui mina jooksen verest tühjaks. Ja sellise tunde pealt teiste õlale patsutamine ongi juba teesklus ja ma kardan, et teised tunnevad selle ka ära. Mitte ehk teadlikult, aga see, kui ma isegi endamisi hambaid risti surun ja silmi pööritan, võtab mu õlalepatsutusest kindlasti soojust vähemaks ja patsutatava nälg ei saa päris rahuldatud.
VastaKustutaAga mul on küsimus headele magajatele: kas te saate piisava väsimuse korral magama jääda (pikalt) ka täiesti väljaspool oma uneaega? no näiteks kui teid aetakse kell kaks või kolm öösel üles, siis te askeldate ja teete asju, tasapisi tuleb normaalne ärkveloleku aeg kätte - kas siis on võimalik kell kuus õhtul magama minna ja pikk ööuni ära magada (järgmise kella kolmeni öösel) ja teise ajavöötmesse sisseelamine käibki nii lihtsalt?
VastaKustutaPhmt jah. Mul on küll vahel see, et kui pissihäda peale tuleb, siis VAHEL ei jää enam magama. Eriti kui janu on veel ka ja koer ärkab ja tahab pai ja liiga palav on jne - aga mul ei ole probleem siis nt 2-3 tundi üleval olla, omad asjad ära teha + veel mõned ekstra, ja pärast seda uni täis magada.
VastaKustutaTõsi - "täis". Seda, et ma magan nii palju, et enam väsinud üldse ei ole, tuleb vast korra kuus ette. Ja see ei ole aint magamise värk, igast muud asjaolud peavad ka klappima, vähe tegevusi ja inimesi ja ... Aga no nii, et 9 tundi ööpäevas täis tuleb - vabalt, igal ajal.
(ja jah, ajavahe on minu arust mure aint siis, kui ma pean seal ajavahega kohas kella peale mingeid asju tegema. Muidu on suva.)
VastaKustutaMinu jaoks ajavahe seda tähendabki, et ma pean kella peale mingeid asju tegema. Ma olen Eestis selles mõttes kogu aeg ajavahes.
VastaKustutast ka mul tuleks päeval paaritunnine uinak peale, ainult pahatihti olen ma just sel ajal kuskil inimestega tegelemas. Muidu mulle vbla sobikski paari tunni kaupa magada. Ja tellimise peale - stiilis "nüüd ja ainult nüüd on kaks tundi aega magada, MAGA!" uni ei tule.
VastaKustutaMa tahtsingi teada, kas mõnel sellises olukorras tuleb. Piiratud ajaaken, mille piires lubatakse magada.
näiteks sealsamas Viinis: õhtul jõudsime koju kümne paiku, sõime, läksime südaöö paiku magama; ma magasin paar tundi ja seejärel läks uni ära, pea oli erakordselt selge, oleks olnud hea aeg vaimse töö tegemiseks. Käisin koridoris raamatut lugemas, et teisi mitte üles ajada. Kui uni tagasi tuli, oli äratuskellani jäänud tund aega ja järgnes jälle üks pikk intensiivne õppe- ja trennipäev.
VastaKustutaVastuseks Notsu küsimusele: ma defineerin end kuldmagajana, aga niimoodi ma ei saa, et nüüd ja ainult nüüd on 2 tundi, maga! Magan pikad ööuned (vähemalt 8 tundi), aga päevasel ajal ja käsu peale uinumisega on suuri raskusi.
VastaKustutaTeise ajavöötmesse sisseelamine käib mul jah niimoodi, et õhtul kell 6-7 magama ja pikk ööuni sinna otsa. Aga vajan seda vähemalt kahel õhtul/ööl, kui mitte kolmel, siis alles hakkan end inimesena tundma. Kusjuures keha sõdib rohkem vastu läänest itta lennutatuna, kui siis, kui lendan idast läände, nn. ajas tagasi. Näiteks Eestisse saabudes on jet lag palju hullem kui koju tagasi jõudes.
Mina kasutan melatoniini. Nii intensiivsest tööperioodist toibumiseks kui ka reisi peal, kui on ajavahe ja/või sündsusetutel kellaaegadel väljuvad rongid-lennukid. St pärast, kui on öö vahele jäänud ja on vaja mingi regulaarse rütmi peale tagasi saada, magan paar-kolm-neli ööd melatoniiniga. Mul on muidu see probleem, et ma võõras ruumis magan väga halvasti. Isegi oma toas, kui ma voodi asendit muudan, siis magan esimesed ööd halvasti - mingit mentaalset kaarti on vist vaja turvatunde loomiseks, et hästi magaks. Aga melatoniin aitab natuke ka selle vastu. Ja muidugi regulaarsus ja rituaalid: kindlal kellaajal magamaminek ja magamaminekule alati eelnevad ühed ja samad tegevused. Kuigi ebakorrapärase eluviisi korral on neid raske hoida.
VastaKustutaKui ma õigesti mäletan, oli melatoniiniga see häda, et siis peab olema magamiseks vähemalt 8 tundi aega?
VastaKustutaNojah.
VastaKustutaEbakorrapära? Muidugi, see on hädavajalik osa elust. Ebakorrapära PEAB olema! Kui liiga korrapäraseks kisub, mul tuleb ahastus ja elutüdimus: mis krdi elu see on, kui miski ei muutu, aint päevade veetmine ...!
A no mul ei ole vaja kA :P
kui on kaks tundi aega ja olen sitaks väsinud, ikka uinun. Kui on kaks tundi aega, aga ma olen natuke vähem kui sitaks väsinud, aitab mõte "vahet pole, kui ma ka aint pool tundi magan, peamine on kasvõi korraks magada, siis on pärast palju parem!"
Siis jään tavaliselt, kuigi vahel ootan kauem.
Aga kui umbes tunni aja pärast (mu sisemine kell on suht täpne) on veel ärgas olla, tõusen üles ja teen asju. Sest lihtsalt pikutamise-puhkuse olen kätte saanud ja magama ei jää ja krdile siis - eks magan pärast.
Epp, kas kell kuus-seitse magama (ja ööuni) käib sinu kodukella või uue, sisseelamist vajava ajavöötme järgi? See, mida ma silmas pean, on "kodukell". St magamaminek ajal, mil tavaliselt oleks veel mingi 6 tundi ärkvelolekuaega.
VastaKustutaVVN, veab sul siis, et ikka uinud. Mul lööb juba teadmine, et varsti tuleb jälle tõusta, ärevuse nii üles, et see segab. See teadmine noh, et "ma PEAN magama, sest see on täna ainuke võimalus, järgmine võimalus tuleb 24 tundi hiljem". Seda ärevust saab vahel teadlike mõtteharjutustega (millegi mediteerimislaadsega) maha võtta, aga need mõtteharjutused kukuvad paraku puhanud peast paremini välja - väsinud aju kipub automaatika peale jooksma (ja automaatika = ärevus, st minu puhul). Teine vahend, mis suht hästi aitab, on "korraldame endale väikese orgasmi", aga seda saab kasutada ainult siis, kui on piisavalt privaatsust.
ja samamoodi, nagu teadmine, et varsti tuleb ärgata, mõjub oht, et keegi võib minuga rääkima hakata. kramplik pingutus hingata juba ennetavalt magaja moodi, et keegi ei üritakski. arvake ära, kas kramplik pingutamine aitab magama jääda.
VastaKustutaPaari tunni kaupa magamisest – eespool mainitud tark uneraamat kirjutab, et pikk ööuni (nagu ka REM uni) ongi evolutsiooniliselt suhteliselt uus nähtus. Puu otsas elades magasime jupikaupa ja NREM unes. REM halvab teadagi lihased, puuoksal seda ei harrasta. NB! Mitte et ma tahaksin öelda, et neil, kes öösel pikalt ei maga ja päeval tukastavad, tuleb puu otsa tagasi kolida =)
VastaKustutaMündi teine pool on see, et ka nende tuuride ülesvõtmine, kust nii raske maha on tulla, võtab sama palju aega. Ma olen heas seisukorras siis, kui mul on üldiselt võimalik kulutada ärkamise peale oma kaks tundi ja sama palju enne magamaminekut maharahunemiseks. Ma ei tea, miks see üleminek nii suur töö on. Vbla on mul ärkveloleku- ja uneoleku kiirused erinevamad kui muidu inimestel (ma olen ärkvel olles neid inimesi, kes võib kogemata nii kiiresti rääkida, et osal on juba raske jutust aru saada, ja teisest küljest on mul raske aeglaselt rääkijatest aru saada, sest lause alguse ja lõpu vahele jääb nii palju aega, et mul jõuab selle ajaga kümme mõtet tulla)?
VastaKustutaNotsule: jaa, 6-7 magama pluss ööuni käib kodukella järgi.
VastaKustutaUue, sisseelamist vajava ajavöötmega harjumiseks pole mingit ühtset konkreetset abinõud, lihtsalt paar päeva piinlemist, siis hakkab juba kergem.
Epp, a kas see REM-uni ei ole see, kus aju oma sünapse ökonoomsemaks korraldab? siis ilma selleta ei saa ju.
VastaKustutaKui ma paari tunni kaupa magan, siis tuleb mul küll väga ruttu REM-uni. Kui ma üldse magada ei saa, siis hakkavad mul REM-une laadsed nähtused püstijalu (see ongi see hallutsineerimine, millest ma rääkisin). Nt üks tüüpkogemus, et universum justkui hakib - aegruum käib nagu jõnksudega. Kui see juhtub tänaval, saan ma aru, et nüüd tuleb kähku kuhugi koju vms kohta saada, kus ei ähvarda oht sellise jõnksu ajal näiteks auto alla jääda. Ja üldse need unenäolaadsed tooted, mis tulevad siis, kui õieti veel ei maga.
Notsule: sorry, veidi lahmisin REM une teemal – ka puu otsas elaval inimahvil olid muidugi REM tsüklid olemas. Aga maapinnale magama kolinud Homo erectus sai puuelanikest hulga rohkem REM und, mis võimaldas, nagu sinagi märkisid, ajul oma sünapse ökonoomsemaks korraldada.
VastaKustutaMu arust on veits naljakas, kuidas siin kümneid ja kümneid kommentaare järjest vvn-ile empaatiavõimest räägitakse :D Et noh kannatused ja ürita mõista ja...
VastaKustutaAwwwwwwww =)
VastaKustutaKuulun ka kuldmagajate hulka. Väiksest saati, ema kirjeldas just selle sõnaga muide. Kui ma väsinud olen, siis ma lähen kuhugi, kus ma jalgu ei jää, ja magan. Kasvõi keset selget päeva, kasvõi keset festivali. Harilikul õhtul kulub uinumiseks max 10 minutit. Kui peale 15-20 minutit ikka veel miskipärast ei maga, tulen yles, tegelen millegagi ja proovin natuke hiljem uuesti. Mõnikord lähen harilikust uneajast mõned tunnid varem magama, kui mingi nõme päev on - täna ei saa justkui midagi tehtud, homme on parem usutavasti, ma parem väldin käkkide kokku keeramist ja magan ylejäänud päeva ohutult maha. "Nyyd on 2 h aega magamiseks, pärast jälle tykk aega ei ole." - siis on natukene soodustavaid tegureid ka vaja, näiteks suhtelist vaikust ja segamatust ning enam-vähem mugavat asendit. Mida hiljutim ma ärkasin, seda rohkem neid tegureid on, st, seda lihtsam on saada liiga häiritud.
VastaKustutaÄrkamine võtab viimasel ajal natuke rohkem aega kui varem, aga see sõltub väga palju ka sellest, kas ärkan parajasti loomulikult või kella peale. Kella peale ja liiga vähese unega on parim variant, mida H. siin nimetab 'pyksid jalga ja uksest välja' - ajul läheb tööle hakkamiseks veel kena tunnike aega, aga tegutseda on võimalik kohe. Hea hommik on, kui saab tunnikese jagu ärgata, pea vaikselt käima joosta.
täielik müstika. Mul kodus on elukaaslane samamoodi, et "püksid jalga ja uksest välja" - mul ei tule ärgates kohe vererõhkki nii üles, et püsti tõustes ka püsti jääks, kõigepealt tuleb ikka voodis varbaid siputada ja miks mitte ka kellegagi juttu ajada (verbaalsed võimed ärkavad mul jupp aega enne kui ülejäänud keha).
VastaKustutaKooliajal ärkasin just sellepärast kogu aeg 5.45, sest siis jäi natuke aega ka selle ärkamistöö jaoks.