Kui pole paar olnud, ei saa ka lahku minna, eks?

Kusagil on mul piir.
See võib tulla homme või täna.
Võib tulla kätte mul tusasena,
sest koor ununes kapile hapuks
või sääsed ajavad kannatamatuks -
ent too tusk on vaid lõplik tõuge.

Üdi on hoopis mujal.

Sirgub väsimus asjade najal,
mis tilguvad pidevalt, vaikselt ja veenvalt,
ei paista üksiti väsimist loovatki eemalt,
ent surve on lakkamatu.

Kas näin lõputult imava lapina,
kui nendin pläga, ent puhastan ära?
Kuid tuleb hetk, mil: "Appi, ma
upun! Piir käes on täna!"

Ja nüüd ongi piir ees.
Mulle aitab.
Lahku must, mees!