Aruanne

Ma lähen esmaspäeval tööle.
Olgu, see on Töötukassa vahendatud vabatahtlik töö ja raha saan täpselt nii palju, et sõidukulud kaetud, aga ma lähen Hipodroomile ja seal on obused! OBUSED!!! NII NUNNU! Jah, ilmselt on neil mind vaja peamiselt sõnniku viskamiseks, aga vahet pole.
OBUSED!!!!

Ja sõnnikut ma ei karda.
Ega füüsilist tööd, kuni see täpsusenõuet ei sisalda.

Täna hommikul hämmastas mingi hobuse- ja autodeinimene mind fb-s lausa sõbrakutsega. Et kokkulepe sõlmitud, sõbruneme! vist.
No ma vaatan, kas ma üldse kohtun temaga oma hipodroomivabatahtlikkuse jooksul - kui ei, pole nagu teemat oma seinale tema juttu tahta. See koosneb nagunii peamiselt hobuse-, treeningradade- ja autopiltidest. 

Jah, muidugi on see saabuv tegevus raske - eriti alguses. Uued asjad, uued inimesed, uued kohad (mitmuses!). Obused on mulle ka ju uued olevused ideeliseltki, minu senised kogemused on 3 ratsutamistundi ja siis tallides käimisel nägemised, autistlikke lapsi julgestades kõrval kulgemised ja juhuslikud patsud + mõned mu enda või mu laste avaliku jaanipäeva taolistel üritustel hobuse seljas viibimised.
Sealt edasi on ainult eemalt nägemised ning loetud raamatud.
Aga mul ei ole kahtlust, et nad mulle meeldivad. Isegi kui ma ükspäev lähen tallist koju, kolm ärahammustatud sõrme vööl rippumas.
Mulle meeldivad kõik loomad, kes on loomad (putukad on isejutt) ja hobused apsaluuutselt on.

Olen peamiselt elevil, kuigi osake minust mõtleb, mis krdi jalanõud panna. Peaksid olema mugavad, aga mitte uhiuued puhtusest säravad tossud - kuid Totoro on mu vanade tossude varu oluliselt kahandanud, kui veel laps oli. Võiksin panna korvpallitossud (ostsin pojale varuks, kui ta veel korvpallur oli, aga talle need ei meeldinud, korvpall sai ka hobina lõpetatud ja siis kandsin oma jooksuringidel ise, need on hetkel kõige trööbatumad), aga nendega on PALAV ju.
Jap. "Mis ma selga panen" täiesti mittetibin-võtmes. Ehk: ma TÕESTI ei tea. Sealtpoolt öeldi lihtsalt, et mugavad riided.
Dohh, ma ei kannagi ebamugavaid riideid! Ent no saan aru, et pikk lehviv kleit pole teema. On tegevusi, mille juures see ei ole mugav, nt jääb jala alla kogu aeg.

Koeraga jalutamisel on küll see hea kleit. Mingil hetkel, kui olime juba tagasiteel, leidis Totoro maast kondi ja heitis pikali seda närima. Seisin päikese käes, imesin valgussoojust endasse, sest peale jões ujumist, õhukese lehviva pahkluudeni kleidi väel ja maheda tuule käes polnud üldse palav ega halb. Üldse polnud tunnet, et kule, koer, läheme edasi, maiviitsi seista! Isegi seda ei pannud tükk aega tähele, et sealsamas kasvas kirsipuu ja mina staažika kirsivargana võiksin ju sealt süüa. Seisin lihtsalt päikese käes ja NII HEA.
Lõpuks panin tähele, et kirsid, ja siis sõin. Kirssidega on see hea asi, et kui nad puu otsas juba rosinaks kuivasid, on selge, et nad ei ole omanikule korjamiseks piisavalt ahvatlevad, ent mulle maitsevad need kuivanud marjad isegi rohkem kui suured ja mahlast punnis. Ja nii saan ma kirsivargana süümepiinadeta järjest kogemusterikkamaks, tean kõigi teeäärsete puude kohta, milliste kirsid on magusad ja milliste (kaks puud) igavesti ja muutumatult hapud isegi rosinaastmes.
Vaarikad pole ülevalmides enam üldse kuigi head, aga kirsid küll.

Muidu on mul muudsorti eraelu ka, ent olen diskreetne.
Jap, isegi mina suudan seda vahel!