Kas me oleme need,
kes oleme,
alati ja läbi aja?
Ühele klassiõele
sooviti läbi feisbuugi
sünnipäevaks
"Mõistust ja arukust!"
ning mina mõtlesin:
"Neid on tal, jah, juurde vaja!"
oh-nii-irooniliselt.
Sest juba koolis
korraldas tema kõike asist.
OO-oorganiseeris.
Tal olid muidugi head hinded,
aga ka kõrge ühiskondlik aktiivsus
ja oma sünnipäeval septembris
pakkus ta ALATI,
kõik 11 aastat,
šokolaadinööpe väikeste suhkrupärlitega.
Mingil ajal pärast gümnat
oli ta Eesti Eurovisiooni korralduskomitees,
kui mitte ainult mina,
vaid enamik me lennust
venitas veel ülikooli,
kaevas taskute põhjadest sente,
kui taskupõhi just katki polnud.
Siis olid sendid kuskil mujal.
Kui olid.
Nüüd on tal korralikud fotod
endast perega Pariisis
või ilma pereta Viini filarmoonias.
Mõtlesin, et nii korralikke kostüüme
kantakse ainult filmides,
kui temal piltidel seljas on.
Ta oli kogu aeg selline.
Ja mina olin kogu aeg ... noh, imelik.
Mõtlen oma kooliajale tagasi ja ...
Häh, isegi soeng on praegu peaaegu sama,
kui keskat lõpetades.
Me ei ole arenenud kuhugi mujale
kui ainult rohkem iseendaks.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Vastuseks esimsele reale - "Ei ole, vähemalt mitte kõik". Ma ei tunne enda minevikuga erilist seost, see oli teine (ja üsna erinev) inimene teises ajas... Huvitav, äkki peaks saabuva ümara sünnipäeva puhul mingi retrospektiivi korraldama.... :)
VastaKustuta*esimestele ridadele
VastaKustutaTea, mulle tundud sa väga loogiline ka noorpõlvelaurit arvestades.
VastaKustutaMa ei oleks kooli ajal eluski arvanud, et minust võiks mingiski mõttes tantsija tulla, kehalise tundide põhjal pidasin end füüsiliselt üsna võimetuks, lisaks ka liiga koledaks, et keegi võiks tahta mind kuskil vaadata. Rääkimata mingi trupi juhatamisest (inimestega töötamine? appi!). Tõlkimine, seda küll.
VastaKustutakui kooli lõpetamise kümnenda aastapäeva klassikokkutulek oli, olid kõik mu tantsimise üle sama üllatunud nagu ma ise kooli ajal oleks olnud. "ee... sul ei olnud kehaline just lemmikaine?"
VastaKustutanaah, ma ei mõtle niipidi, et mida ise kooliajal oma tulevikult ootad. Ma mõtlen niipidi, et kas tagasi vaadates näib loogiline. Ja kammaan, isegi mina, kes ma teadsin sind peamiselt koolikoridoridest ja üks kord andsid sa meile asendajana pr. keele tundi vist, õppisime champs-elyseéd mu mälu järgi (aga see võis ka mõni teine asendus-keskkooliõpilane olla), mõtlen, et "vanaaegsed tantsud ja tõlkimine? Täiega loogiline, see on see tüdruk, kes kandis kogu aeg pikki seelikuid ja keda peeti sobivaks prantsuse keele tunnis õpetajat asendama, dohh!"
VastaKustutama ei mäleta, et ma oleks tundi asendanud, kuigi "Champs Elysée" õppimine ei tunduks üldse väga ebatõenäoline asi, mida ma oleks lasknud õpilastel teha. Pikki seelikuid kandsin küll.
VastaKustutaA nagu ma ütlesin, klassikaaslased olid üllatunud.
Oh, seda ma mäletan kindlalt, et ühes tunnis olid sina õpetaja =)
VastaKustutaJa klassikaaslased =)
Mida nemad ka teavad! Nemad olid kokkutulekul ka minu aadressil üllatunud =)
(EHk: aa, vbla sa ei võta seda enesestmõistetavana? MUIDUGI mäletan ma sind koolist, dohh. Sa ise seda ilmselt ei märganud, aga sa olid meeldejääv. Võin nt veenmiseks öelda, et sul olid hästi pikad juuksed ja siis need läksid täiesti lühikeseks korraga.)
VastaKustutaMillest juba nooruke mina tegi järelduse: "Tahtis midagi uut proovida ilmselt. Ega ilma proovimata ei tea. Temast oli juba ennegi näha, et ärksa vaimuga, aga nüüd on see täiega ilmne, vinge!"
VastaKustutaEhk veel sarikommeteerides: ma olin juba siis seda meelt ja meelelaadi, mis haaras imelikke ja teistsuguseid huviga, aga popptüdrukuid ei mäleta ja ei mäletagi ja ei mäleta ka uusi poppnaisi, kellega kohtun (ma ei tea, vahel ju kohtun?)
VastaKustutaKuigi klassiõdesid ikka mäletan.
(Et ma sind Lauri sünnipäevalt ei mäleta, ei loe: ma ei mäleta sealt üldse suurt midagi peale Rammstein-disko, sest ma jäin ikka PÄRIS purju.)
VastaKustuta