Ma olen ligemale kaks kuud aina halanud. Võib siis veel, vahet pole ju

Kas ma võin hädaldada?
Nagu VEEL hädaldada?
Sest mul on halb (keha haige. Täna tegin ta veel haigemaks, sest kaotasin oma pangakaardi koeraga jalutades jõe äärde ja siis jalutasin kõik tee tagasi, lootuses see üles leida. Leidsin ka, aga isegi Totoro oli väsinud pärast, ei jooksnud ringi, vaid kõndis vaguralt mu kõrval) ja siis on kõik halb ja viuviuviu.
Kui mu sees on halb, on kogu mu maailm halba täis.

Mu uus raamat on selgelt hunnik ajaloomaiguga armastuslugusid, aga inimesed, kellele need meeldida võiksid, ei loe neid, sest kaanel on kirjas "ulme".
(Ja ma ei saa unustatud seda Sirbis ilmunud sitta arvustust - nii üldse ei salli, kui lugeja vabšee pihta ei saa, mida ma kirjutasin, ja arvab sealjuures, et on adekvaatne arvustama.)
Nagu - goodreadsis on aint 16 hinnet ja osa on selgelt inimestelt, kes ootasid midagi muud. Ja keegi ei loegi seda rohkem, sest ... sest. Sest.
Mul on tunne, et mind ei nähta, minu suunas tehakse aint harjunud liigutusi (noh, on mõned erandid nagu nt notsu ja mu poeg).
Keegi ei tee mulle last - olen vaikselt taas mõtlemas, et ehk peaks suvalisi tüüpe baaridest otsima. Aint noh - see on vastik mõte.
Korterist ma isegi ei mõtle - pühapäevani vähemalt. Esmaspäeval on Keila sotsiaalosakonnas vastuvõtt, vbla lähen sinna - kui mul enam NII RÕVE olla pole.
Kui on, siis ootan veel veidi. Lõpuks oli ema mees ses osas väga inimlik, et mul on terve aasta aega endale uus elamine leida.

Halahalahala ... kusjuures paneme tähele, et tegelt mul ei ole veel NII halb olla, kui halb on halb. Ikka veel tundub halb ajutine, läheb jälle üle, plehullu-värk.
Nii kui iiveldus natu taandub ja kurgutuimestustablett valu vaigistab, tekib tunne, et hoi, täitsa võib veel elada.

Ning häid asju on ka.

Tütarlapse koor sai oma Hispaania-konkursil esimese koha rahvamuusika- ja kolmanda koha vaimuliku muusika esitamises.
Poeglaps tundub kooliga natuke leppinum ja meil on head vestlused ja ma õpetan talle matemaatikat. (Et tal on matemaatikaõpetaja, kes ei oska õpetada, nii hea pole, aga ignoreerime.) Minu õpetused kannavad vilja, kahtede asemel on tal nüüd neljad ja isegi üks viis.
Kodus oli vahepeal nii palju süüa, et külmkappi ei tahtnud ära mahtuda, aga olen osavalt toitu teinud, miski ei läinud halvaks ja kui nüüd saab ära söödud ka see kalasalat, mida kogemata nii umbes neli liitrit tegin, on elu taas normaalne.
Singi-juustu võileivad lõunaks maitsesid hästi.
Kass on paks ja ilus.
Koer on mittepaks ja rõõmus ja väsinud (üldiselt olen seda meelt, et kui koer on jalutamisest ja mängimisest nii väsinud, et kodus peamiselt magab, on temaga hästi).
Ma võtan jälle vaikselt tolmu laudadelt, riiulitelt, kapiliistudelt ja mujalt - tallitöö aegu ei võtnud.
Viisin pesu välja kuivama ja tõin täpselt enne vihma tuppa, panin kappidesse ära ja jee.
Pojal on sünnipäevakutsed käes, homme jagab laiali.
Vend kirjutas mulle ja muuhulgas oli üleni toetav ja soovitas "neist rajakatest üle olla, nii tobedalt, kui see ka kõlab". (Ma armastan oma venda üliväga.)

Nii et tegelt ei ole halvasti.
Välja arvatud, et mul on nii halb olla!
KAUA VÕIB????